Tänases «Hommik Anuga» saates oli külas koeraspetsialist Aivo Oblikas, kes rääkis sellest, kui oluline on koeraomanikel selgeks õppida koerte keel ning mitte pidada koeri võrdseks lastega.
KOER POLE LAPS ⟩ Koeraspetsialist õnnetuste vältimisest: tuleb selgeks õppida koerte keel
Ringleb palju armsaid videosid ja pilte, kus lapsed on koos koertega ning kõik tundub rahulik ja hea. Iga seesugune idüllilisena näiv situatsioon väikelapse ja koera suurest sõprusest võib aga hetkega pöörduda vastupidiseks, seades sellega ohtu lapse elu.
Kommenteerides eelmisel nädalal koera rünnaku läbi hukkunud 4-aastase lapse surma, ütleb Aivo Oblikas, et tegemist on õõvastava ja õudse looga. «Mis on selliste lugude juures väga kurb ja häiriv on hukkamõist. Mõistetakse hukka koera tõug, vanemad. Hukkamõistu tuleb palju,» tõdeb Oblikas. Hukkamõistu asemel oleks aga vaja põhjuste mõistmist.
Spetsialist räägib, et koerte rünnakuid, mis on lõppenud inimese surmaga, on Eestis ette tulnud vahelduva eduga viie-kuue-seitsme aasta järel. Meedias kirjutatakse siis juhtunust palju, kuid diskussioon vaibub peagi, aga kas tegelikult midagi muutub ka? «Tegelikke põhjuseid, miks sellised asjad juhtuvad, ei käsitleta üldse. Kui loen Facebookis kommentaare, siis osad ütlevad, et need tõud tuleks ära keelata. Kuid millised tõud?» küsib Oblikas. Teised kommenteerijad ütlevad, et sellistelt vanematelt tuleb lapsed ära võtta.
«Iga koer võib last hammustada ja võib hammustada väga ohtlikult.»
Olukord võib muutuda kiiresti. «Kui lapsevanem on kohal, siis on koer ühtemoodi meeleolus. Kui lapsevanem lahkub ruumist ja koer jääb lapsega kahekesi, siis olukord kohe muutub,» räägib Oblikas. Võib piisata ainult sellest, et heliseb uksekell ja lapsevanem läheb pakki vastu võtma ning selle lühikese ajaga võib juba midagi juhtuda.
Miks õnnetused juhtuvad?
«Väidan, et 20–30 aastat tagasi juhtus selliseid asju vähem, sest koera võeti koerana. Praegu ühiskond liigub järjest rohkem sinna suunas, et koeri võetakse nagu lapsi. Ehk inimesed suhtlevad koertega samamoodi nagu lastega,» toob Oblikas välja olulise põhjuse.
«Inimene, kes võtab endale koera, peaks mõtlema selle peale, et koer on täiesti teisest liigist elusolend. Sellest hetkest alates, kui kutsikas tuleb koju, peaks kohe hakkama koeraga suhtlema koerte keeles,» ütleb ta tuues välja, et koroonaajal kasvas meeletult koerte arv. Inimesed olid kodus ja tahtsid omale koera võtta, kuid murekoht on, kas kõigile ka professionaalseid juhendajaid jagub?
Spetsialist räägib, et puutus kokku inimesega, kellel on suuremat tõugu 6–7 kuune koer, kes oli hammustanud perenaist. «Ta käis kutsikakoolis ja kutsikakooli koolitaja ütles selle peale, et juhul kui koer hammustab sind või kedagi teist, siis ignoreeri. Mina ütleks selle kohta, et täiesti vale käitumine. Minu nõuanne oleks, et sakuta seda koera. Aga sakutamine tänases ühiskonnas ei sobi, sest koera vaadatakse kui last,» avaldab Oblikas. Kui laps tuleb koolist koju halva hindega, siis vanem räägib temaga, mitte ei löö. Vanem selgitab, miks on oluline õppida, aga koerale ei saa niiviisi selgitada, et ära hammusta. «Ehk ma peaks hammustamise hetkel koerale sõnumi andma ja see peab olema antud koerte keeles. Koer võib-olla arvab, et mulle meeldibki hammustamine, kui luban ennast hammustada. Koerale tuleb aga sõnum anda koerte keeles,» rõhutab Oblikas.
Spetsialist toob ühe näite oma perest. Kui tema noorem poeg oli 1,5 aastane, hammustas nende koer poega näkku, nii et tuli käia õmblemas. «Hammustamine toimus minust meetri kaugusel ja tegemist oli koolitatud koeraga,» räägib ta. «Olukord oli selline, et laps oli söötmistoolis. Koer tuli söötmistooli juurde ja laps hakkas koera silitama. Kuid sattus pahasti kokku, et koer oli saanud just sellel päeval silmatrauma, mida ma polnud ise veel märganud. Silitamise käigus läks lapsel näpp koerale silma ja koeral oli sellel hetkel nii valus, et ta reageeris ja lõi hammastega, sest oli lapse näole lähedal,» meenutab Oblikas.
Ta toob ka teise näite situatsioonist oma dobermanniga, kes oli väga hästi koolitatud koer. «Istusime koeraga diivanil ning laps lähenes mulle ja tahtis midagi küsida, kuid dobermann näitas talle hambaid. Koera keelt mõistes on selge, mida see tähendab. Kui laps oleks jõudnud lähemale, oleks koer tõenäoliselt hammustanud, ilma et midagi oleks olnud valesti,» räägib Oblikas. Pärast seda vahejuhtumit läks 2–3 päeva aega ja probleem lakkas olemast. «Koer sai mu käest karistada sellel hetkel. Ma ei propageeri füüsilist vägivalda. Aga sel hetkel, kui selline terav moment on, pead sa koerale andma koheselt mõista viisil, mis on koerale arusaadav, et see ei ole ok. Järgmisena lükkasin jalaga ta maha diivanilt.» Sellest olukorrast nähtub, et ühel hetkel hakkas koer arvama, et ta on lapsest tähtsam. Järgmistel päevadel istus Oblikas õhtuti diivanil koos lapsega, et näidata koerale, et laps on kõrgemal positsioonil.
Nõuanded õnnetuste vältimiseks
«Esimene nõuanne – ära jäta kunagi väikest last koeraga üksi,» ütleb Oblikas.
«Kui sul on kodus koer, mine temaga koertekooli. Sellisesse kooli, kus on rohkem kogemust. Tuleb selgeks õppida koerte keel. Koeraga tuleb minna ka teise keskkonda, väljapoole koertekooli kitsalt territooriumilt. Olukordadesse, kus koer käitub teistmoodi, näiteks linnatänavale ja bussipeatusesse.»
Meeles tuleb pidada, et koer ei saa olla lapsega samal tasandil.
Mis viiks edasi?
Oblikas räägib, et riik või omavalitsused võiksid kaardistada koerte puremist. «See võiks olla avalik info. Kui oleks statistika, mis tõud ja mis olukorrad on, saaks teada, kui suur on see jäämägi tegelikult,» ütleb ta.
«Teiseks, avalikult võiks olla kättesaadav statistika selle kohta, kui paljud inimesed panevad oma koeri magama, kuna nad ei saa nendega hakkama.» Statistika näitaks, kas koertekoolituses on puudujääke. Täna seda teadmist pole. «Kui on kuue kuuse kutsika omanik, keda on õpetatud ignoreerima, kui koer hammustab, siis paari kuu pärast paneb see inimene oma koera magama,» avaldab Oblikas kurva tõsiasja.
«Me tahaks, et meil on ühiskond, kus koerad ja inimesed saavad ilusti hakkama.»
Kolmandaks, kui on seadused, et koer peab olema rihmas, siis ta võiks olla rihmas. Oblikas meenutab, et Mustamäel trahviti aasta jooksul nende koerte omanikke, kelle koerad lahtiselt jalutasid ning sellest oli kasu, sest lahtiste koerte arv vähenes.