Seoses osalise mobilisatsiooniga Venemaal meenutab Juku-Kalle Raid üht päris jõhkrat kirjatükki, mille pani aastal 2007 kirja kunagine Boriss Jeltsini aegne asespiiker Mihhail Jurjev. Teos «Kolmas impeerium» paljastab vene mõtteviisi märja unistuse – see pole vähem ega rohkem kui kogu maailma valitsemine ning naabrite hävitamine.
Putini mobilisatsioon Venes sundis mind riiulist haarama raamatut, mis sümboliseerib kujukalt suurvene mõtlemist. Mihhail Jurjev oma «Kolmandas impeeriumis» klatib arved nii Euroopa kui USA-ga. Ja tegelikult võime rahulikult öelda, et see polegi suure osa venkude jaoks fiktsioon, vaid palav soovmõtlemine ning õiglase maailmakorra tuleku kirjeldus. Seejuures mõnes kohas tänaseks isegi prohvetlik. Muist on täide läinud.
Võimu haaramine, kui mitte kogu maailmas, siis vähemalt Euroopas, oli juba bolševike helepunane unistus. Lenin ja Trotski mõtlesid aga üle, kui arvestasid, et Euroopa töölisklass tõuseb ise kapitalistide vastu üles ja pühib nood ajaloo solgitorru. Seda üritati tagant utsitada, Nõukogudemaa toetas kuni liidu lagunemiseni punaseid võitlejaid, riigivastaseid läänes ja kolmandas maailmas üsna heldelt.
1920ndatel kutsuti ellu ka kommunistlik internatsionaal. Selle tegevus pidi valmistama ette Euroopa kommunistlikuks riigipöördeks ning otse loomulikult kavandati kogu leeri pealinn Moskvasse. Sama uidu heietas edasi Stalin peale sõda. Stalin, muuseas, sõja tulemustega rahul ei olnud, nii nagu ka Lenin, ihaldas ta kogu Euroopat Moskva võimu alla.
Nüüd aga Mihhail Jurjevi kirjatükist, mis avaldati 2007. aastal. See kujutab endast (üle 600 lk paks!) ulmekat või düstoopiat, mis ometi annab päris selgepiiriliselt aimu radadest, kus hulgub ja millest unistab Vene imperialism. Võikaid tulevikunägemusi leidub ilmas palju, meenutagem kasvõi Orwelli või Huxleyd, aga see siin ületab eelnevad oma püüdega olla «reaalpoliitiline».
Teos on üles ehitatud nagu «ajalooõpik». See tuleviku «õpik» pärineb 2054. aastast ja kirjeldab lähiminevikku. See «õpik» näitab meile, kuidas Venemaast sai maailma juhtiv jõud. Täpsemalt: maailma ainus tõsiseltvõetav jõud.
Sellele järgnevad Balti riigid, mis tehakse täiesti maatasa. Omas keeles kõnelemine keelatakse, eestlased, lätlased ja leedulased venestatakse.
Mul on see raamat riiulis ilmumisajast alates, toona pidasin seda – kui kasutada Ilfi ja Petrovi sõnu – «idioodi fantaasiaks», mis on ometi ohtlik. Asi ei ole selles, mida üks või teine kirja paneb: igasugust haiget materjali antakse välja, ent siinne raama pajatab täie uhkuse ning veendumusega asjadest, mis 2007 saavad olema «lähitulevik», äraspidises teoses on aga «võidukas lähiminevik».
Osa asjadega on Putini Venemaa võrreldes raamatus kirjutatuga küll tiba hiljaks jäänud, aga võtame algusest.
Kohe pärast raamatu ilmumist pidi toimuma Ukraina jagamine, kus Venemaa omastab lõviosa Ukrainast, jättes mõttetuks puhvertsooniks Lääne-Ukraina. Seejärel leiab aset Põhja-Osseetia liitmine, Abhaasia ühendamine Venemaaga ja muidugi ka Krimmi võtmine.
Loe nagu dokumentaalraamatut!
Viimaste sündmuste «prohvetlik ennustamine» raamatus sai 2014. aastal ohtralt Vene ajakirjanduses kiita ning kuulu järgi kujunes Jurjev Kremli ühiseks meelisautoriks.
Sealt edasi lähevad Venemaale riburadapidi ka Kasahstan, Türkmenistan, Valgevene, Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia.
Sellele järgnevad Balti riigid, mis tehakse täiesti maatasa. Omas keeles kõnelemine keelatakse ja juuritakse välja, eestlased, lätlased ja leedulased viiakse venestamiseks Kaug-Itta, kogu siinne kultuur hävitatakse, isegi mälestus Baltikumi rahvastest peab kaduma. Venemaa seisukoht on, et sihukesi rahvaid pole kunagi olemas olnudki. Ülejäänud Euroopa osas on autor leebem: küllaltki lühikese sõja järel muidugi purustatakse kõik Euroopa riigid, aga nendega sõlmitakse siiski mingi lepingulaadne asi – kui hakkavad vene keeles rääkima ja venestuvad vabatahtlikult, jäävad ellu.
Kui Venemaa on Euroopa täiesti allutanud, venestanud ja hävitanud, tuleb järg USA kätte, mis purustatakse tuumalöökidega.
Kui Venemaa on Euroopa täiesti allutanud, venestanud, maha materdanud ja hävitanud, tuleb järg USA kätte. Ka siin ollakse reaalsuses pisut teose ennustustest maas. Raamatus on kirjas, et 2019. aastal purustab Venemaa USA tuumaraketi löökidega. Venemaa valitseja aga teatab USA-le, et aega kapituleerumiseks on 20 minutit, mille järel USA annabki alla.
Seejärel ongi Venemaa kogu maailma ehk planeedi põhiroolis: USA (selleks hetkeks on olemas vaid üks, kahest mandrist koosnev Ameerika riik) kuulab nagu jänku Venemaa sõna, India on mõttetu väike susserdis, Hiina elab oma kapseldunud elu, aga peab samuti Venemaaga arvestama. Kusagil eksisteerib ka Islamikalifaat vaeses Aafrikas, moslemite ühendus.
Võitu tähistab Venemaa raamatus võimsalt: aheldatud USA liidrid tiritakse Moskvasse Punasele väljakule «häbiposti», Venemaal hakkab võimutsema täielik klassiühiskond, kus võtmerolli omab juba Ivan Julma ajast tuntud opritšnina elik klass, kelle käes on repressiivaparaat. Ja teiseks ka Vene õigeusu kirik ning selle vaimulikud.
Selline näeb siis välja Venemaa «kolmas impeerium». Esimene oli Tsaari-Venemaa ja teine Nõukogude Liit, aga kolmas peab olema neist kõige võimsam. Ega ilma asjata ei kangastu siin kohe ka Hitleri Kolmas Reich.
Muuseas, raamat tekitas – ja tekitab tänaseni – Venemaa laiades lugejamassides pöörast vaimustust. Mis omakorda näitab, et ehkki tegu on justkui «fantaasiaga», on taoline mõtteviis vene rahvahulkadele mingil moel siiski omane. Venemaa füüreritest rääkimata. Sest Venemaa «päästab» kord ju maailma! Seda mantrat oleme kuulnud juba 500 aastat.
Ja muuseas, seda et Venemaal taolised naabri purustamise ideed populaarsed on, tõestab seal juba aastakümneid levinud hüüdlause: «Россия все, остольное – ничто!»
Venemaa on kõik, teised – eimidagi!
