Kuulehe KesKus peatoimetaja Juku-Kalle Raid selgitab, kui pikad tagajärjed on ühel poliitilisel kaardil ja riigipiiride suvalisel paikapanekul. Täna sobib näiteks kõige paremini Armeenia-Aserbaidžaani konflikt, mida USA praegu jahutada üritab. Kõige taga on aga onu Joe, Stalin. Jossi joonistatud piirid mingit rahu ei luba, pigem vastupidi.
Alustada tuleb küllaltki kaugelt, sest Kaukaasia kaart on aastatuhandeid näinud välja hoopis teistsugune kui täna. Armeenlased, kes on lausa hullumiseni uhked oma riigi pika ajaloo üle, peavad tänaseks kibedusega tõdema, et kunagisest nn Suur-Armeeniast on tänapäevaks järel vaid pisike tükk Ida-Armeeniat, selline sõrmeküüne suurune junn järvega (Sevan). Aserid, konflikti teine pool, on praegu ajaloos võitjad ja tunduvalt lühema minevikuga.
Õunajunni suurune Armeenia
Armeenia mägismaal asusid 12.–6. sajandil eKr Nairi ja Urartu riigid. Kunagi laiusid Armeenia riigid hiiglaslikul alal Kaspia merest Vahemereni, tänaseks on Armeenia Eestistki väiksem, lausa kolmandiku võrra. Kuningas Tiridates III (238–314) kuulutas kristluse 301. aastal riigiusuks. Sellega sai Armeeniast maailma esimene kristlik riik, 36 aastat enne Constantinus Suure ristimist.
Kujutage ette, et Eesti on jagatud ära naaberriikide poolt ning meie vabariik asub tänasel Eesti poolele jäänud Setomaa territooriumil (463 ruutkilomeetrit) pealinnaga Värskas.
Suurema osa XX sajandi alguse suurest Armeeniast hammustas ära Türgi. Isegi armeenlaste püha mägi Ararat, mis kaunistab nende vappi, asub Türgi territooriumil. Armeenlased põgenesid või tapeti jubedas veresaunas 1915. aasta genotsiidi ajal, erinevate hinnangute alusel lõid türklased maha umbes miljon armeenlast. Maailmas elavast umbes 12 miljonist armeenlasest asub emamaal vaid umbes 3 miljonit.
Kuidas aru saada, kui suure osa maast on Armeenia kaotanud? Kasutan tavaliselt väheke meelevaldset võrdlust, aga see piltlikustab kenasti olukorda. Kujutage ette, et Eesti on ära jagatud soomlaste, rootslaste, venelaste ja lätlaste poolt, sõnaga naaberriikide poolt, ning meie vabariik asub tänasel Eesti poolele jäänud Setomaa territooriumil (463 ruutkilomeetrit) pealinnaga Värskas. Kõik ülejäänu kuulub teistele.
Armeenia kuulutas end iseseisvaks Armeenia Demokraatlikuks Vabariigiks 28. mail 1918, aga kuna septembris 1920 allutas Türgi Armeenia territooriumist läänepoolsed kaks kolmandikku ja novembris tungisid idapoolsesse Armeeniasse Punaarmee väeosad, kuulutati 29. novembril 1920 välja Armeenia Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. Iseseisvus oli läbi.
Aserbaidžaan, mitmete asjaolude kokkulangemise tulem
Sel ajal tekkis kaardile ka Aserbaidžaani nõukogude riik, mille asjalugu on hoopis lühem.
Enne XX sajandi algust ei eksisteerinud mingisugust Aserbaidžaani. See nimi viitas vaid aserite alale praeguses Iraani loodeosas. Tänast Aserbaidžaani valitsesid kuni 1820. aastani türgikeelsed moslemikhaanid, keda valitses omakorda Pärsia. Ehkki aserid räägivad türgi keelega väga lähedases suguluses olevat keelt, on nad kultuuriliselt läbi imbunud Pärsia mõjutustest; näiteks Türgis on valdav sunniitlus, siis aserid on nagu pärslasedki (iraanlased) šiiidid.
20. sajandi jooksul vahetati aserite kirjakeelt neljal korral. Kuni 1922. aastani kasutasid aserid araabia tähestikku, 1920ndatel asendati kirjakeel esmalt ladina tähestikuga, seejärel kirillitsaga. 1991. aastal läks Aserbaidžaani kirjakeel uuesti üle ladina tähestikule, tänapäevane variant loodi türgi keele eeskujul.
1918. aasta mais ilmus kaardile tundmatu nimega riik Aserbaidžaani vabariik, maailma esimene moslemite parlamentaarne vabariik. Kommunistid lõpetasid selle luksuse nagu Armeeniaski 1920. aastal.
Ohtlikud piirikurvid
Nüüd jõuame piirideni, mis põhjustavad tänaseni konflikte. Kui venelastel poleks siginenud kummalist mõtet luua aseritest omaette haldusüksust, kust hiljem kobedates kogustes naftat leiti, ei oleks maailmas mingit Aserbaidžaani. Piirid tõmmati mööda suvalisi jooni, millel igasugused ajaloolised eelkäijad puudusid.
Ei ole midagi nõmedamat, kui lasta kommunistid piire tõmbama. Piiridesse jäetakse täiesti ettekavatsetult etnilised konfliktid ja muu tuleohtlik.
1922 moodustati Armeeniast, Aserbaidžaanist ja Gruusiast koosnev Taga-Kaukaasia Sotsialistlik Föderaalne Nõukogude Vabariik, siis 1936. aastal moodustati neist tagasi Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusia NSV-d ning Stalin asus tõmbama piire, mis tekitavad jama tänaseni.
Nagu me Nõukogude Liidu ajaloost teame, ei ole midagi nõmedamat, kui lasta kommunistid piire tõmbama. Piiridesse jäetakse täiesti ettekavatsetult kõikvõimalikud etnilised konfliktid, keelesaared ja muu tuleohtlik, mida vajaduse korral lõkkeks puhuda. Sama, mis Kaukaasias, toimus ka Kesk-Aasias, kus täna tänu Stalinile uuesti relvi täristatakse.
Aserbaidžaani koosseisu läksid Mägi-Karabahhi piirkond Armeenia piiri lähedal pealinnaga Hankendis (praegu Stepanakert), mis sai autonoomia, samuti Nahhitševan, mida eraldas ülejäänud Aserbaidžaanist Armeenia osaks tehtud Zangezuri piirkond.
Nimetatud kihiline küpsisekook oli muidugi ohtlik ning varem või hiljem pidid seal lahvatama konfliktid. Muuseas, need käärisid ka nõukaajal, aga NSV Liidu lõpul võttis asi juba sõja mõõtmed.
Tükk ülejäänud vabariigist eraldatud Aserbaidžaani (Nahhitševan) lääneosas, viil Armeenia territooriumi (Zangezur) keskel ja tükk armeenlaste enamusega piirkonda Aserbaidžaani territooriumil (Mägi-Karabahh) idaosas. Armeenia ja Mägi-Karabahhi autonoomia vahele jäeti igaks juhuks viil Aserbaidžaani territooriumi.
Nagu mäletame, lahvatas permanentselt kestev tüli 1980ndate lõpul, mis aeg-ajalt küll rahuneb, et siis jälle uuesti valla paiskuda. Ja kuidas me ka ei pingutaks, kuidas USA ka vaherahu kallal ei võimleks, ütleb pilk kaardile, et Stalini küünilist ja kihilist kooki jätkub kindlasti kauemaks. Need piirid on joonistatud teadmisega, et taolist pusa juba niisama lahti ei haruta. Neisse Stalini piiridesse on sõda sisse kootud.