Ei ole midagi nõmedamat, kui lasta kommunistid piire tõmbama. Piiridesse jäetakse täiesti ettekavatsetult etnilised konfliktid ja muu tuleohtlik.
1922 moodustati Armeeniast, Aserbaidžaanist ja Gruusiast koosnev Taga-Kaukaasia Sotsialistlik Föderaalne Nõukogude Vabariik, siis 1936. aastal moodustati neist tagasi Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusia NSV-d ning Stalin asus tõmbama piire, mis tekitavad jama tänaseni.
Nagu me Nõukogude Liidu ajaloost teame, ei ole midagi nõmedamat, kui lasta kommunistid piire tõmbama. Piiridesse jäetakse täiesti ettekavatsetult kõikvõimalikud etnilised konfliktid, keelesaared ja muu tuleohtlik, mida vajaduse korral lõkkeks puhuda. Sama, mis Kaukaasias, toimus ka Kesk-Aasias, kus täna tänu Stalinile uuesti relvi täristatakse.
Aserbaidžaani koosseisu läksid Mägi-Karabahhi piirkond Armeenia piiri lähedal pealinnaga Hankendis (praegu Stepanakert), mis sai autonoomia, samuti Nahhitševan, mida eraldas ülejäänud Aserbaidžaanist Armeenia osaks tehtud Zangezuri piirkond.
Nimetatud kihiline küpsisekook oli muidugi ohtlik ning varem või hiljem pidid seal lahvatama konfliktid. Muuseas, need käärisid ka nõukaajal, aga NSV Liidu lõpul võttis asi juba sõja mõõtmed.
Tükk ülejäänud vabariigist eraldatud Aserbaidžaani (Nahhitševan) lääneosas, viil Armeenia territooriumi (Zangezur) keskel ja tükk armeenlaste enamusega piirkonda Aserbaidžaani territooriumil (Mägi-Karabahh) idaosas. Armeenia ja Mägi-Karabahhi autonoomia vahele jäeti igaks juhuks viil Aserbaidžaani territooriumi.
Nagu mäletame, lahvatas permanentselt kestev tüli 1980ndate lõpul, mis aeg-ajalt küll rahuneb, et siis jälle uuesti valla paiskuda. Ja kuidas me ka ei pingutaks, kuidas USA ka vaherahu kallal ei võimleks, ütleb pilk kaardile, et Stalini küünilist ja kihilist kooki jätkub kindlasti kauemaks. Need piirid on joonistatud teadmisega, et taolist pusa juba niisama lahti ei haruta. Neisse Stalini piiridesse on sõda sisse kootud.