P, 25.09.2022

ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Puust ette. Ülevaade kommaritest, kelle nime kannavad siiani Narva tänavad

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Juku-Kalle Raid: Puust ette. Ülevaade kommaritest, kelle nime kannavad siiani Narva tänavad
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 5
Foto: Postimees

Juku-Kalle Raid teeb ülevaate, milliste massimõrtsukate ja «Nõukogude kangelaste» tänavad on Eestis siiani alles. Tegelikult täiesti haige lugu, kui saamatult toimub ajaloo verisest pärandist vabanemine.

Ma ausalt ei mäleta enam, kuna enamus kommarite-nimelisi tänavaid Eestis ära vahetati, nimed kas ennistati või uued ja normaalsed pandi. See hakkas peale igal juhul enne, kui Eesti taasiseseisvus. Oleks täiesti mõeldamatu, kui me patseeriks mööda veriste kätega kommunistide nimelisi uulitsaid, nagu Kingissepp, Anvelt, Lenin, ja kõik need teised oma aja kangelased.

Täiesti loll olukord

Mis kurat juhtus aga sellega, et mingil hetkel sai jaks otsa ning Ida-Virus jäeti Eestit hävitada proovinud seltsimeeste järgi kutsutud uulitsad alles ning võttis terve igaviku, kuni midagi vähegi muutuma hakkas? 

Siiani ei ole asjad korras, siiani on näiteks Narvas seitse nimelist teed, mille olemasolu vabas riigis ei tõstata mitte ainult küsimusi, vaid tegelikult peaks nende tänavate praegused nimed olema reaalajas lihtsalt võimatud. Asjale annab vurtsu juurde see, et nimevahetusega pole iialgi keegi proovinudki tegeleda, samas kui mujal elavad eestlased ega ka narvakad ise ei tea enamasti absoluutselt, kes need tüübid üldse olid, kellenimelistel radadel nad igapäevaselt tammuvad. Teeme väikese ekskursiooni.

Eestlased ega ka narvakad ise ei tea enamasti absoluutselt, kes need tüübid üldse olid, kellenimelistel radadel nad igapäevaselt tammuvad.

Kommarite aabits

Lisaks Ancis Daumani ning Albert August Tiimanni tänavale on kohanimeseadusega vastuolus veel viis ehk kokku seitse Narva linnas asuva tänava nime: Aleksei Juhhanovi tänav, Arsenti Bastrakovi tänav, Igor Grafovi tänav, Mihhail Gorbatši tänav ja 26. juuli tänav. Mitte ükski neist ei ole Eesti mõistes tähelepanuväärne taat, kõik on tegelenud Eesti okupeerimisega ning numbrinimega tänav – 26. juuli oma – tähistab päeva, mil punaarmee Narva okupeeris või siis – nagu paljude tänaseni nõukogude mallis mõtlejate jaoks – «vabastas».

Kes on siis need tegelased, kelle nimedest lahti ei saa ega saa? Võtame algusest.

Ants elik Ancis Dauman – Dauman valiti 1917. aastal veebruarirevolutsiooni puhkemise järel soldatite nõukogusse, augustis Narva linnapeaks ja linnanõukogu esimeheks. Kui punased oktoobris riigipöörde tegid, sai Daumanist Narva sõja-revolutsioonikomitee esimees. Jaanuarist märtsini 1918 toimetas Dauman Narva Tööliste ja Soldatite Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimehena. 4. Narva töölispolgu ja Punaarmee 6. diviisi sõdurina võitles osales enemlaste üks juhtfiguure Dauman Eesti vabadussõjas, paraku aga Nõukogude Venemaa poolel Eesti vabadussõjas. Dauman tegeles Punaarmee poolt vallutatud ja Eesti Töörahva Kommuuni võimu alla läinud Narvas repressioonidega. Erinevatel hinnangutel osales ta paarisaja inimese vangivõtmisel ning umbes poolesaja narvaka hukkamisel. Eesti Töörahva Kommuuni ainsaks sooviks oli takistada Eesti vabariigi tekkimist. Kommuuni kui «riik» kuulutati muuseas välja Narva Aleksandri kirikus, mis teeb viimasest tõenäoliselt ainsa kiriku maailmas, kus kommarid on riigi asutanud. Seda moodustist ei tunnustanud aga isegi Nõukogude Venemaa. Nüüd sammume sihukese tüübi nimelisel tänaval. Tore, eksole?

Albert-August Tiimann – Eesti Töörahva Kommuuni Narva Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees aastail 1918–1919. 200 narvaka vahistamine ja umbes 50 hukkamine toimus 1918. aastal tema ja Daumani juhtnööride järgi. Ajaloolase Eldar Efendijevi väitel on nende allkirjad dokumentidel, mille alusel väga palju inimesi hukati. 1919. aastal lasi Albert-August Tiimann vaenulikust Eesti vabariigist jalga ning kolis Nõukogude Venemaale, kus töötas kõikvõimalikel juhtivatel kohtadel majanduse vallas. Nagu aga Venemaal kombeks, 1940. aastal ta arreteeriti ning 1942. aastal ta vangina ka suri. Nüüd sammume sihukese tüübi nimelisel tänaval. Tore, eksole?

Aleksei Juhhanov – Rjazani oblasti eestlane, Nõukogude Liidu sõjaväelane. Teises maailmasõjas oli osaleja, Leningradi rindel laskurpolgu rühma komandör ja leitnant. 25. juulil 1944 ületas ta oma rühmaga Narva jõe ja sai ka haavata. Kohalik «bõliina» pajatab, et kuna ta paat purunes, ujus ta läänekaldale ilma paadita, ründas sakslaste kaitsekraave ja sai jälle haavata. Ometi räägib see tüüpilises stiilis Nõukogude kangelaslugu, ei jätnud ta rünnakut pooleli ja põhjustas veel haavatuna vaenlasele enneolematut peavalu ja kaotusi. Maetud Narva-Jõesuu kalmistule, postuumselt sai ta Nõukogude Liidu kangelaseks. Nüüd sammume Narvat purustanud «kangelase» tänavat mööda ja oleme rahul?

Erinevatel hinnangutel osales Dauman paarisaja inimese vangivõtmisel ning umbes poolesaja narvaka hukkamisel. Eesti Töörahva Kommuuni ainsaks sooviks oli takistada Eesti vabariigi tekkimist.

Arsenti Bastrakov – oli Leningradi rinde kuulipildujate roodu jaokomandör ning võttis 1944. aasta veebruaris osa Nõukogude vägede pealetungist Narvale. Olevat hukkunud Narva raudteejaama pärast peetud lahingus 17. veebruaril 1944. Seltsimehest pajatati palju seinalehtedes ja Narvas ilmunud töölisajalehtedes, teda ülistatakse kui «halastamatut fašistide peksjat» ja «fašistide salapesade purustajat», mis on muidugi Narva linn. Nõukogude Liidu kangelane, maetud Vaivara Sinimäe kalmistule.

Igor Grafov – oli Narva lahingutes kuulipildurite rühma komandör, tal õnnestus 1944. aastal Narva jõgi ületada ja Eesti poole Nõukogude sillapea moodustada, mis – tõsi küll – paari nädala pärast saksa vägede poolt purustati. Peale surma sai Nõukogude Liidu kangelaseks, tema oli üks okupantidest, kelle mälestusmärk hiljuti Narvas maha võeti, mis andis põhjust osale Narva elanikele heietada mõtet kaevata Eesti riik kohtusse. Tüübi tänav on aga siiamaani alles.

Mihhail Gorbatš – järjekordne Narvat okupeerinud Nõukogude Liidu kangelane. Tema kohta heietatakse samuti uskumatuid lugusid: 1944. aasta veebruaril libisenud Narva jõkke tema kuulipilduja, aga hoolimata vee jäisest temperatuurist õnnestus tal selle külge kaabel siduda, relv veest välja tõmmata ja fašistide peksmist jätkata. Ühtlasi ujus ta seltsimeestega üle jõe, kus jätkas hävitustööd. Vene sõjalugude kogumik teatab: kaks tanki õnnestus kohe rivist välja lüüa, misjärel kõik Gorbatši seltsimehed tapeti, aga üksi ja haavatuna hävitas ta veel kaks fašistide tanki, misjärel sai surmavalt haavata. Tere tulemast! Tänav täiesti olemas, minge jalutama!

26. juuli tänav – tänav nimetati 1944. aasta 26. juuli järgi, mil Narva lahingus vallutas Punaarmee linna ja lõpetas Narvas Saksa okupatsiooni. Sellega algas linnas Nõukogude okupatsioon. Olge lahked, minge promenaadile patseerima!

Morn situatsioon

Sellised on tänavad ja nimed, mõnelegi oli neist ka monument püstitatud. Ja kui meie sotsist kultuuriminister Piret Hartmann teatab justkui «Karupoeg Puhhis» Jänes (sedasi mokaotsast), et punane minevik on ka Eesti ajalugu (seda ütles ta punamärkide kohta, mälestustahvlid jms), on ta tõsiasjadest oma peakeses ikka päris kaugele kandunud.

Absoluutselt selge, et mitte ükski neist eelmainitud tänavatest ei tohiks kanda praeguseid nimesid, sest kõik nad tähistavad ühel või teisel moel okupatsiooni, kuritegusid, Narva hävitamist. Nii et Narva volikogu peaks kiiremas korras hõlmad vöö vahelt välja sikutama ja selle haige jama seal ära lõpetama. Muidu juhtub jälle nii, et riik sekkub ja volikogu on «solvunud».

Märksõnad
Tagasi üles