ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: riigikogulased Kotka ja Repinski töötaks justkui Tallinna loomaaias, kus talitajaks on maksumaksja

Keskerakondlasest riigikogu liige Siret Kotka kukkus vihje peale vahele, kuna lasi riigikogul enda korteriüüri kinni maksta, ehkki omas samal ajal Tallinnas kahte korterit. Kitsekasvatajast autosõbra Repinski kohta ei viitsi üldse midagi arvama hakatagi, kirjutab Juku-Kalle Raid. Kohe selgitame, miks riigikogus toimuv eelkõige loomaaeda meenutab.

Mõned kuud tagasi potsatas riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni postkasti info, et riigikogu liige Siret Kotka, kes laseb oma riigikorteri taevases rahus riigikogu kantseleil kinni maksta, omab tegelikult Tallinnas mitut korterit.

Juriidiliselt on muidugi kõik korrektne, jälle. Kotka on sisse kirjutatud Väike-Maarjasse ning sihukestele saadikutele, kes Tallinnas ei ela, on elamise kinni maksmine ette nähtud. Iseenesest ei saa siin kellelegi midagi süüks panna, ainult et ausamad saadikud jäävad tänu Kotka halvamaitselisele tegevusele samuti sitta valgusesse. Üks järjekordne kesik suudab oma isikliku solgipange kallata peale päris paljudele.

Sarnaseid tõmbab

Sarnaseid teatavasti tõmbab, on ajast aega arvatud, ja see tundub paika pidavat. Kitsede kasvatamise ning taksosõitudega kuulsust kogunud Martin Repinski oli Kotkaga mõnd aega abielus ning eksabikaasad käituvad nagu ühe munaraku suslikud.

Pruuniks junniks sellel magusal valgel vahukooretordil on aga hoopis šlikerdava Kotka kuulumine Euroopa Liidu asjade komisjoni.

Repinski suutis riigikogu eluasemehüvitise eest samuti üürida Lasnamäele korteri, kuhu sokutas sisse oma vahvad tuttavad. Tegelikult oli Repinski kirjutatud sisse Ida-Virumaale ning ta omas korterit Viimsis.

Sellest kõigest kirjutas viimane Eesti Ekspress justkui väheke imestunud toonil, mis paneb muidugi omakorda imestama.

Keskerakonna üldine diagnoos on, et seal toimetavad tüübid ei suuda üldse võõrast rahast näppe eemale hoida, täitsa kama, haarata tuleb valimatult igalt poolt, kust aga saab. Ja sealt samuti, kust justkui ei saa.

Pruuniks junniks sellel magusal valgel vahukooretordil on aga hoopis šlikerdava Kotka kuulumine Euroopa Liidu asjade komisjoni, keskerakondlik kõikide asjade omastamise komme on muidugi väga euroopalik ja ei meenuta üldse Nõukogude Liitu.

Iroonia muidugi.

Riigikogu loomakesed

Kohe tuleb peatuda – ikka samas keskerakondlikus vaimus – ka teistel kangelastel, nagu näiteks Stalnuhhini Miša. Ka tema peakeses sündis kunagi geniaalne idee, kuidas tasuta manti saada. Autojuhilube vaesel Mišal ei olnud, küll aga limpsas tema keel kütusehüvitise ja auto järele.

Nii juhtuski, et muidu vorstileival, kaerahelbepudrul, muudel toiduainetel ja kahel jalal sõitev lubadeta Stalnuhhin hakkas äkki tarvitama bensiini. Bioloogilist ime põhjendas ta sellega, et «tema naine sõidab autoga».

Miks ronib pähe võrdlus loomaaiaga? Hea Tiit Maran, loomaaia juht, ära palun solvu. Tallinna loomaaias on üks maailma vingemaid kitsede kollektsioone ja iga kits on kordades armsam ning ausam kui Repinski või Kotka.

Kas aga maksumaksja peab putitama ka Kotka-, Repinski- ja Stalnuhhini-suguseid riigikogu liikmeid nagu loomaaia elukaid?

Asi lihtsalt selles, et Tallinna loomaaia loomakesi tuleb maksumaksja raha eest toita ja putitada. Ning siinkohal ei ole ilmselt kellelgi vastuväiteid. Kas aga maksumaksja peab putitama ka Kotka-, Repinski- ja Stalnuhhini-suguseid riigikogu liikmeid nagu loomaaia elukaid? Vaevalt.

Ometi näivad viimased arvavat, et nad on ikkagi eelkõige loomad ja töötavad loomaaias, mistõttu maksumaksjast talitaja pidagu mokk maas ja kandku maitsvat heina ette.

Hüvitisseadused tuleks üle vaadata

Üldse tundub, et suur osa hüvitisseadusi tuleks üle vaadata. Asi lihtsalt selles, et liialt paljud neist on piisavalt hägused ja võimaldavad Kotka- ja Repinski-sugustel elukatel vabalt ringi möllata ning sisuliselt ka õigeks jääda.

Sigineb juba ammu letis olnud küsimus, kas on vaja kuluhüvitisi riigikogu liikmele? Selles mõttes, et kolmandikku palka juurde?

Kas katuserahade jagamine on ikka OK?

Vähemalt mõelda selles suunas tasuks, sest paraku näitab saadikute kvaliteet vaid üht: kui vähegi võimalik, hakkavad vähemalt mõned neist skeemitama ning oma pikki näppe igale poole toppima.

Seetõttu jääb kahjuks samale nõmedale pildile aga ka saadik, kes asju ausalt ajab.