VIDEO ⟩ Kuskil on meie teisik, kelle elu võib meie omaga üllatavalt sarnane olla

Inimesed. Pilt on illustreeriv Foto: shutterstock.com

Geneetilised kombinatsioonid loovad meie planeedi inimpopulatsioonis teisikuid. Neil inimestel pole mitte ainult sarnased näod, vaid mõnikord ka sarnased eluviisid.

Peaaegu kõik meist on näinud kedagi, kes on jahmatavalt tuttav. Võõra linna tänaval või võõral maal näed täiesti võõrast inimest, kes näeb välja täpselt nagu naaber Mati või koolikaaslane Hanna või isegi meenutab sinu enda peegelpilti.

Selle tundmatu inimese näojooned on mõne teisega nii sarnased, et neid võib ekslikult pidada identseteks kaksikuteks, kirjutab hs.fi.

Teisiku nägu on kujundanud samad geneetilised punktmutatsioonid, mis kujundavad inimese nina, suu, huulte, silmade ja koljuluu struktuuri.

Sellised omadused on sageli perekondade geneetiline pärand, kuid mõnikord on see ka geneetilise juhuse küsimus.

Hispaania geneetikud uurivad neid teisikuid ning fotode abil jõudsid nad sarnase välimusega inimeste jälile.

Kanada kunstnik François Brunelle oli selliseid kunstkaksikuid pikka aega jäädvustanud. Ta pildistas sarnaseid inimesi oma näituse «I'm not a look-alike!» («Ma ei ole teisik!») jaoks.

These people look alike, but they’re not related at all. Scientists believe you have a doppelgänger out there somewhere too, because after all, there are “only so many ways to build a face”. (Photos: Francois Brunelle) pic.twitter.com/Ls04IBgUSy

— Mike Sington (@MikeSington) August 23, 2022

Hispaania geneetikud võtsid mõnega fotograafi leitud paaridest ühendust ning osa neist nõustus uuringuga, kus nende geene sekveneeriti.

Sekveneerimine ehk järjestusanalüüs ehk järjendamine on monomeeride (nukleotiidide, aminohapete) järjestuse kindlaksmääramine informatsiooniliste biopolümeeride (DNA, RNA, valkude) molekulides.

Sekveneerimine annab tulemuseks märkidest koosneva tõlgenduse, mida nimetatakse sekventsiks.

Teisikute uuringut juhtis Hispaania Barcelona ülikooli ja Josep Carrerase leukeemia uurimisinstituudi geneetik Manel Estreller. Sarnastelt inimestelt võeti geneetiliseks testimiseks süljeproovid.

Teadlased uurisid esmalt, ega katsealused ei ole omavahel seotud vähemalt viimase saja aasta jooksul.

Seejärel kasutati iga paari sarnasuse määramiseks kolme näotuvastusprogrammi. Vähemalt kahe programmi järgi oli korrelatsioonis paaride arv väga kõrge (75 protsenti).

«See on väga lähedane inimese võimele identseid kaksikuid ära tunda,» ütles geneetik Esteller.

Lisaks leiti korrelatsioon kõigis kolmes programmis 32 paarist 16 vahel ja need paarid olid edasiste uuringute aluseks.

Teadlaste sõnul olid need inimesed nii sarnased, et meenutasid identseid kaksikuid, ja nad selgitasid nende puhul välja üksiku nukleotiidi polümorfismid (SNP).

Kui välimust kujundavad geenid on sarnased, võib eeldada, et sarnasusi on ka teistes aspektides.

Sülje DNA-proovidega viidi läbi kogu genoomi hõlmav analüüs tavaliste geneetiliste variatsioonide ja nende epigeneetiliste profiilide (genoomi reguleerimise mehhanismide) jaoks koos mikrobioomi analüüsiga. Geneetiline analüüs näitas, et 16 paarist üheksal oli palju ühiseid ühe nukleotiidi polümorfisme, mis on inimeste seas kõige levinum geneetilise variatsiooni tüüp. Nendest 16 paarist oli paljudel sarnane kehakaal ning nende biomeetriliste ja elustiili tegurite analüüs näitas ka sarnasusi.

Käitumine ja omadused, nagu suitsetamine ja haridustase, olid sarnaste paaride puhul korrelatsioonis, mis viitab sellele, et jagatud geneetiline varieeruvus ei ole seotud mitte ainult füüsilise välimusega, vaid võib mõjutada ka harjumusi ja käitumist.

Üksiku nukleotiidi polümorfismid ehk üksiknukleotiidsed polümorfismid (inglise single nucleotide polymorphisms, SNPs; eestipäraselt SNP-d) on DNA järjestuse variatsioonid, mis on toimunud ühe genoomi nukleotiidi (A, T, C või G) muutumisel.

«Maailmas on nii palju inimesi, et pelgalt geneetiline juhus võib inimeses tekitada palju samade geenide variante,» ütles geneetik Esteller.

«Mõned varasemad uuringud on võrrelnud sarnaste näojoontega indiviidide genoomi, kuid üldpopulatsioonis. Meie uuring näitab geneetilisi markereid, mis on nina, huule ja suu kuju kujunemisel kriitilise tähtsusega, ning täiesti uudseid luu struktuuri ja naha tekstuuri määrajaid, mis annavad näole iseloomulikke jooni. Keskkonnamarkerid, nagu epigenoom ja mikrobioom, olid sarnased ja seega võib nende üksteisega sarnaste inimeste erinevusi seostada kemikaalidega, mis reguleerivad sama DNA-järjestust, ja mikrobioomi koostisega,» jätkas geneetik.

The participants completed a questionnaire looking at 68 factors relating to their bodies and lifestyles, and provided saliva for DNA analysis pic.twitter.com/uNxh28CYQZ

— Times Science (@TimesScience) August 23, 2022

Hispaania teadlaste sõnul ei ole uuringu tulemus siiski eriline üllatus. Kui välimust kujundavad geenid on sarnased, võib eeldada, et sarnasusi on ka teistes aspektides.

Tulemusi saab rakendada erinevates valdkondades. Need võivad aidata uurida, millist rolli mängib inimeses keskkond ja millist pärilikkus. Traditsiooniliselt on seda tehtud ühemunakaksikute uurimisel.

«Küllap on meil kõigil  kusagil maailmas teisik või teisikud. Oleme samal planeedil ja meil on sarnaseid geene,» ütles Esteller.

Kohtumeditsiinis saaks geneetika abil kahtlustatava näo rekonstrueerida.

Meditsiinis võib inimese näo järgi aru saada, mis tüüpi geenid tal on. «Saadud teavet saaks võib-olla kasutada geneetilise eelsõeluuringu vahendina. Võib-olla oleks võimalik tuvastada ka haigustega seotud geneetilisi mutatsioone,» arvas Esteller.

Uuring näitas ka, et näotuvastustarkvara täpsusel on endiselt piirangud. Uuringu valim oli nii väike, et tulemusi ei saa üldistada suurtele rühmadele, ning seega ei ole veel täpselt teada, kui levinud on täheldatud geenisarnasused.

Lisaks keskenduti uuringus Euroopa päritolu teisikutele. Seetõttu pole andmeid, kas tulemused kehtivad samamoodi ka maailma teiste paikade inimpopulatsioonide kohta.

«Küllap on meil kõigil kusagil maailmas teisik või teisikud. Oleme samal planeedil ja meil on sarnaseid geene,» ütles Esteller.

Kuigi uuring on väike, on sellel autorite sõnul õige statistiline jõud. Samas ei eelda nad, et nende tulemused suuremas rühmas muutuvad.

«Kuna inimpopulatsioon on praegu 7,9 miljardit ja kasvamas, esineb neid sarnaseid kordusi üha tõenäolisemalt. Suurema rühma analüüsimine annab rohkem geneetilisi variante, mida need teisikpaarid jagavad, ja võib olla kasulik ka muude bioloogiliste andmete kihtide panuse selgitamiseks meie nägude määramisel,» järeldas Esteller.

Tulemused avaldas teadusajakiri Cell Reports. Kokkuvõte on ka EurekAlertis.