R, 30.09.2022

ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: kuidas sai eesti keele õpetajast Mihhail Stalnuhhinist mees, kes täna eestlasi fašistideks kutsub

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Juku-Kalle Raid: kuidas sai eesti keele õpetajast Mihhail Stalnuhhinist mees, kes täna eestlasi fašistideks kutsub
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 6
Keskerakonnast välja visatud Stalnuhhin kuulus erakonda alates 1996. aasta detsembrist ning on ka pikalt olnud Narva l­innavolikogu liige.
Keskerakonnast välja visatud Stalnuhhin kuulus erakonda alates 1996. aasta detsembrist ning on ka pikalt olnud Narva l­innavolikogu liige. Foto: Sander Ilvest

Igal asjal on kaks otsa ning alljärgnev on tagasi vaatamise lugu. Juku-Kalle Raid kirjeldab, kuidas muutus Mihhail Stalnuhhini ego alates 1990ndatest, mil ta nägi tõsist vaeva, et venelastest iseõppijatele eesti keel selgeks teha. Õigustama Stalnuhhinit ei hakka, küll aga tutvume hetkeks tavalise egomehaanikaga. Stalnuhhini eesti keele õpikud on siiani vaieldamatult head. Mis juhtus, et mees Eestile selja pööras?

Mihhail Stalnuhhin sündis 1961. aastal Tartus, seda saab teada iga inimene, kes korraks wiki viitsib avada. Mis on seda vahvam, et Tartust on pärit ka tänane Narva linnapea Katri Raik, kelle paat on Mihhaili omast sootuks teistsugune. Edasi on aga kõik palju keerulisem.

Täiesti normaalne algus

Algatuseks mainigem kindlasti, et just Mihhail Stalnuhhin oli see, kes 1994. aastal, mil «Mart Laari aeg» oli veel värske nagu neoonroheline muru, kirjutas kolmeosalise õpiku venelastele, mis õpetas veneumbkeelset Ida-Virumaa elanikku eesti keelt rääkima ja sellest aru saama. Siiani tundub, et selles vallas ei ole teda pedagoogiliselt keegi teine ületanud.

Raamatuid on tal veelgi, märkimisväärseid sealjuures, ent sellest pisut allpool. Ometi on Mihhail ise poolt vahetanud või – pettunud sootsiumis, kuhu ta venelasi-eestlasi kunagi lõimida üritas. Ja see pole mingi nali. Ta on pettunud ning ajab soga Eesti valitsusest kui «fašistidest», aga üritas kunagi hoopis teist asja.

Ärapööramise algus

Stalnuhhini tänasele inele Eesti valitsusest kui fašistide bandest on pehmelt öeldes raske ühtegi õigustust või isegi mõistuspärast selgitust leida. Punavene tahvlite, puuslike ning märkide kaitsmisel võiks olla ehk mingigi loogiline alus, kui Eestis vedeleks ümberringi samaväärsetes sadades või isegi tuhande ligi Natsi-Saksamaa monumente, kuhu koguneksid kümned tuhanded natsid palverännakutele. Sellist asja aga muidugi meil pole, pole kunagi olnudki.

Ent selle paralleeliga Stalnuhhin muidugi ei nõustuks, kuna tema kibeda kuvandi kohaselt Eesti siiski Nõukogude Liidu poolt «vabastati», mitte ei okupeeritud. Sama kuvand, mille järgi «vabastati» kogu Euroopa, unustades, et «vabastajad» tõid kaasa veel hullema kannatustelaviini. Aga see selleks. Kannatused ei tohiks olla sport. Miks on see sport Stalnuhhini jaoks?

1990ndate vead

1990ndate algus oli Eesti, aga eriti Ida-Virumaa jaoks hullupööra keeruline aeg. Sealsed nõukogulased üritasid läbi omaalgatusliku referendumi tegeleda projektiga, mis viinuks idapoolse Eesti lõppkokkuvõttes tänasesse Transnistria seisu. See tähendab, isehakanud «vabariigini», mis allunuks praegusele Venemaale, olgu siis majanduslikult või mentaalselt.

Toonase referendumi suutis põhja lasta Indrek Tarand, meeldigu ta teile või ei, Laari valitsuse eriesindaja Narvas. Pange tähele, eriesindaja! Juba ainuüksi sellise ametikoha olemasolu näitab meile, kui hapud asjaolud Ida-Virumaal siis valitsesid. Ent toonase referendumi eestvõitlejate hulgas me Stalnuhhinit ei näe. Vastuoksa. Võrreldes muu kaadriga oli hinnatud pedagoog sellel ajal täiesti «Eesti mees».

Stalnuhhini panus

Stalnuhhin on kirjutanud rea vingeid raamatuid, millega võrdväärseid me siiani ei leia. Juba lisaks alguses mainitud Eesti keele õpikule, mis on mõeldud iseõppijaile ja mida kirjastus Argo on viimase kümne aasta jooksul trükkinud kokku vähemalt kuus tiraaži, ei puudu Stalnuhhini laualt tulnud raamatute seas ka eesti-vene ja vene-eesti suhtlussõnastikud, rääkimata nii ühes kui teises keeles kirjutatud lasteraamatutest, mis tegelikult on vägeva keelekümbluse soovimise märgid.

Ometi viis Stalnuhhini tee radikaliseerumise ning marginaliseerumiseni. Ja siin võime me kohata vastuarmastuseta jäänud armastust ning saamata jäänud tunnustust, mis härrasmehe alustatud teelt lõplikult ära pööras.

Solvunud Mihhail

Eesti unustas pärast Tarandi võimlemist – mistõttu Transnistriat siia õnneks ei saabunud – kahjuks Ida-Virumaa aastakümneteks lihtlabaselt ära. Keskerakond regioonis küll möllas, aga kohvimasina varaste mentaliteet neile üldiselt sobibki, nagu see on kehtinud Ida-Virumaal vähem või enam. Tänaseni. Ma ei õigusta siin monumendikaitsjaid: ka nemad võinuks aastate jooksul aru saada, mis riigis elatakse, pidev «solvuja» mängimine ei vii mitte kuhugi.

Solvunud on ka Stalnuhhin. Miks pole tema teeneid märgatud? Kui näiteks Lennart Meri taibanuks omal ajal Mihhailile riikliku plekitüki rinda kleepida – sarnaselt teistele teenekaile –, ei peaks me tänast juttu üldse ajama.

Isiklikult tunnustamata jäänud kõrge enesehinnangu ning Ida-Virus populaarse poliitiku pettumus aga toob meid teema juurde ringiga tagasi. Stalnuhhin, kes näiteks autojuhilubagi omamata võttis külma rahuga riigikogust välja autole mõeldud kuluhüvitisi ja kütust, tegi lihtsalt oma lapselikul moel Eesti riigile «tagasi». Ja teeb seda edasi jutuga «fašistlikust valitsusest».

Mida siit õppida?

Kui keegi midagi head proovib teha, võiksime seda märgata. Kui ta aga puhtalt egopõhjustel ära keerab, pole enam midagi parata. Nii ka Mihhail Stalnuhhini juhtumil, kelle kirjutatud raamatud jäävad ometi alles, sõimaku ta eestlasi kasvõi miljoniks Hitleriks.

Ja seda ei vabanda isegi Stalnuhhini juutidest sugulased või eestikeelne lasteaed Tartus, kus ta oma hea eesti keele oskuse sai. Sõda on sõda. Hitler on Hitler, Putin on Putin. Ning Eesti peab olema Eesti. Selles osas pole ei Stalnuhhinile ega ka kellelegi teisele peale nulltolerantsi midagi pakkuda.

Märksõnad
Tagasi üles