ELU25 ⟩ Olavi Ruitlane: mida me inimesena päriselt kardame?

TÄISLASTUD INIMENE: Olavi Ruitlane räägib oma targast vanaisast, kellelt võivad kõik tähtsaimat elutõde õppida. Ja see on: hirm selle ees, et sind täis kustakse.

Mu vanaisa ei olnud selline mees, kes lapselapse põlvele võtaks ja teda kiigutaks, tal olid jalad halva verevarustuse tõttu haiged, need külmetasid tal ka suvel soojade ilmadega, sellepärast kandiski ta aastaringselt viltsaapaid. Ta ei olnud ka selline piitsa ja prääniku mees, ajad olid rasked, Brežnevil oli juba esimene insult suunurgas ja präänikut polnud veel tükk aega kusagilt võtta, seega pidi meil puhtalt piits asjad ära ajama.

*

Eks seda sai söögi alla ja peale. Kui päevikus kaks või märkus oli, tuli piitsaga arvestada, kui kojutulemisega hilja peale jäin, sain ikka piitsa tunda, kui korralikult ei käitunud, sai ikka paar sahmakat. Tolle aja lapsed piitsa ei kartnud, see oli nagu pereliige, kolmas lapsevanem, surusid hambad risti ja viie minuti pärast oli piits unustatud. Juhtus, et ma olin piitsa ära peitnud, vanaisal oli skleroos ja ta ei mäletanud hästi, kuhu ta piitsa oli pannud, ja siis oli hea vaadata, kuidas vanaisa piitsa otsib ja kui ta selle lõpuks leidis, oli tal juba täiesti meelest läinud, milleks tal seda vaja oli.

*

Ükskord vanaema rääkis, ma ise mäletan poolselgelt, et olin öösel unesegaselt üles tõusnud ja vetsu tahtnud minna, uksed olid miskipärast segamini läinud ja nii olin ma vanaisa voodi juurde jõudnud, poolkinnisilmi noku pükstest välja otsinud ja valmistunud vanaisa peale oma põit tühjaks laskma.

Vanaisa oli üles ärganud, näinud enda pihta sihitud toru ja siis korraga heleda häälega karjuma pistnud. Et pojake, ära sa seda küll tee, ärka nüüd üles, ära sa jumala eest sellist asja minuga tee... Kuuled, ära jama, tee ometi silmad lahti! See oli minu elu esimene suurem õppetund!

*

Vanaisal oli lapsena nii vilets tervis, et teda ei võetud ilmasõttagi. Tema kaks venda võeti, üks venelaste, teine sakslaste poolele, mõlemad jäid sõjas kadunuks, aga mädane pleuriit, mis tal oli, tunnistas ta sõjas surma saamiseks kõlbmatuks. Vaenlase laskmise asemel käis ta metsi mööda ja lasi oravaid, parkis nahad ära ja müüs elatiseks. Minu vanavanaema ja vanavanaisa, niisamuti vanaisa kaks tervet ja tugevat venda olid kindlad, et vanaisa sureb õige pea ära. Aga läks hoopis nii, et nad ise surid õige pea ära ja vanaisa elas veel taasiseseisvumisegi üle ja mõne aasta pealegi. Kõik ei ole alati nii, nagu silmale paistab.

*

Nad elasid toona Lätimaal, Muratist veidi üle Eesti piiri oli mu vanavanaisa talu. Vanaisa rääkis, kuidas sakslased sisse tulid. Sõjaväelased marssisid õuele, küsisid süüa. Siis võtsid laudast kanamunad ja sea ning maksid nende eest saksa markades. Saksa mark ei maksnud sel hetkel küll mitte midagi, aga sakslased jäid viisakaks. Tapsid sea ära, valmistasid ära ja siis kutsusid pererahva sööma. Mõnda aega hiljem olid sakslased välja aetud ja õuele astusid venelased.

Vanaisa oli üles ärganud, näinud enda pihta sihitud toru ja siis korraga heleda häälega karjuma pistnud.

Venelased tegid lauda täiesti puhtaks, muu hulgas võtsid ka hobuse kaasa, siis küsiti puskarit. Vanaisal polnud, oligi selline mees, kes elu lõpuni viina suu sisse ei võtnud. Siis pani vene ohvitser vanaisale püstolitoru vastu rinda ja kordas soovi. Ega selle peale puskar majja ilmunud, seda lihtsalt polnud, aga vanaisa ei löönud verest välja, võttis endal taskust hõbeuuri, mille oli oravanahkade eest ostnud, ja pakkus käraka asemel seda. Venelane oli tükk aega nina kirtsutades kella uurinud, aga lõpuks jäi rahule ja jättis päästikule vajutamata.

*

Kui ma vanaisa käest küsisin, et kas ta kartis, muheles vanaisa, et ei, et kunagi tuleb niikuinii surra, selles pole kokkuvõttes midagi hirmsat. Kui ma vene sõjaväkke minema hakkasin, pidas ta mulle lühikese loengu, et kui mind Ungarisse või kuhugi mujale rahulikke inimesi tulistama saadetakse, et ma siis mingil juhul kaitsetuid inimesi ei tulistaks. Ükskõik mis, aga et ei tulistaks. Mulle ei tundunud toona, et mulle võiks selline jabur olukord osaks saada, ja ma lubasin muiates, et eks ma siis ei tulista. Tänapäeval pole enam nii kindel, et selliseid olukordi ette tulla ei või, maailm on lolliks läinud, ja kohati ei maksa rahuliku elaniku elu enam midagi, aga jah, mul on meeles ja ma tõepoolest ei tulistaks, nagu vanaisale lubatud, sest see ühe inimese elu minu oma näol polegi kuidagimoodi teiste inimeste omast midagi suuremat ega rohkemat, nii need asjad kuidagi on.

*

Ja siis meenub jälle lapsepõlvelugu, kus ma seisan keset ööd, noku välja õngitsetud, oma vapra vanaisa voodi kõrval ja ta karjub heleda häälega, et pojakene, pojakene ära tulista. Ta ei kartnud rinnale surutud püstolitoru, ta vaatas surmale sügavate silmadega otsa ja nüüd karjub, nagu oleks tal viimased elusekundid silmade ees? Kas ta oli valelik? Kas seda lugu venelastega üldse oligi?

Tänapäeval pole enam nii kindel, et selliseid olukordi ette tulla ei või, maailm on lolliks läinud, ja kohati ei maksa rahuliku elaniku elu enam midagi.

Ja miks ta mulle hõbeuuri ei pakkunud? Tal oli neid minu teada kolm. Vene ohvitserile pakkus, minule mitte, kas ta hindas venelasi rohkem kui mind? Ta ei pakkunud mulle raha, ta ei lubanud mulle maad ja ilma kokku, ta ei üritanud mingit vastupanu, ta lihtsalt värises alla andnult ja ootas nagu argpüks lasku. Puskarit ei olnud tal siis ka, aga laua all käis koduvein. Ja ta ei pakkunud mulle klaasikestki? See oli see mees, kes ütles, et kunagi tuleb niikuinii surra ja surmas pole kokkuvõttes midagi hirmsat.

*

Mul läks aastaid aega, et vanaisalt saadud tarkus läbi hammustada. Ma olen lugenud tuhandeid raamatuid, aga neist polnud kasu, ei Bulgakov ega Hesse, ei Camus, Waltari, ei Kant ega Salinger ega keegi nendesugune ei suutnud mulle vastust andnud.

Nüüd ma tean seda.

Rohkem kui elu, enam kui surma, kardavad inimesed, et keegi nad lihtsalt täis kuseb.