Olen veendunud, et Loss ei arva, et eestlane peaks Venemaal saama kõikjal hakkama eesti keeles. Küll aga on ta veendunud venelase põhiõiguses rääkida kõikjal vene keeles ning ajada mingit vägivaldset impeeriumi asja.
Ning veel – Venemaa avalik hukkamõist selle eest, et see riik tapab massiliselt süütuid inimesi, ei ole russofoobia. Ning kui näiteks Yana Toom arvab, et eestivenelased on paljuski seltsimees Lossiga nõus, siis pole midagi parata – raju vägivalla ning massimõrvade õigustamisel ei tohiks Euroopa kultuuriruumis kohta olla. Nagu ka neil eestivenelastel, kes Punn Mutinit õigustavad.
Holokaustiga pildumine lõhnab krimasja järgi
Teiseks holokaust. See on eriti küüniline ja loll koht, mis lõhnab tegelikult kriminaalasja järgi, kuna sihukene süüdistus on juba rahvusvaheliselt väga ränk ja tõsine. Seda enam, et just Eesti oli see riik, kes andis 1925. aastal juutidele kultuuriautonoomia – sealjuures maailma esimese riigina.
Aga olgu selle suurvenelust pritsiva Lossiga kuidas on. Läheb ära või visatakse välja, igal juhul – nägemist.
Küsimus on aga hoopis selles, kuidas sihuke taat Vene teatrisse sattus? Ja teine küsimus – kui kaua kehastab Vene teater täisputinistlikku maailma keset Eesti pealinna Vabaduse platsi?
Jaak Alliku käekesed
Esimesele küsimusele on vastus teada – Lossi-suguseid toob Vene teatrisse järjekindlalt Vene teatri nõukogusse kuuluv kunagine ja küllap ka praegune kommunist Jaak Allik. Loss on Alliku sõber. Just Allik ta Vene teatrisse tassis ning otse jabur on seetõttu kuulata sotsist kultuuriministrit Piret Hartmanni, kes seletab, et Lossi väljaütlemised on väheke liig või nii. Täpsemalt: «On kohatu võrrelda täna Eestis toimuvat juudi rahva teise maailmasõja aegsete kannatusega.»