/nginx/o/2022/04/11/14478916t1h7882.jpg)
Kui Filipp Loss, see tavaline vene šovinist tavalisest Vene teatrist Vabaduse platsil, teatab, et eestlased sooritavad siinsete venelaste kallal genotsiidi ja kavatseb Eesti tolmu jalgadelt pühkida, siis palun. Asi pole aga ühe poolearulise Lossi väljaütlemistes, vaid palju sügavamal, kirjutab Juku-Kalle Raid. Ja selle sügaviku nimi on Vene teater.
Üks asi tuleb ära õiendada ja kohe. Filipp Lossi Eesti elamisluba tulnuks tühistada kaks sekundit pärast tema suurvene šovinismi järgi pakatavat ütlemist. Kordamine on tarkuse ema, loeme lause uuesti üle. Loss teatas: «Kõige eest arveid klaarida, tallata jalge alla kõik Venemaa Föderatsiooni kodanike vabadused ja õigused, justkui poleks meil ilma selleta piisavalt probleeme. Mis saab edasi meie õigustest? Millise joone juures peatuvad meie innukad naabrid? Kunagi, ma mäletan, üsna hiljuti hävitasid nad sama innukalt juute Eestis...»
See on konkreetselt vaenu õhutav joga. Esiteks – kuidas on üldse võimalik mõelda, et Eesti «tallab jalge alla kõik Venemaa Föderatsiooni kodanike vabadused ja õigused»? Venelasi on umbes 140 miljonit, üldse ei kujuta ette, et Eesti rahvas on nii võimas.
Olgu, nali naljaks.
Muidugi räägib Loss Eestis elavatest Vene kodanikest.
Millised õigused võiks olla Eesti kodanikul Venemaal? Kas täieõiguslik alus rääkida suvalistes Vene ametiasutustes, poes ning polikliinikus eesti keeles ja pista lõugama, kui sind kukele saadetakse?
Aga, järgneb küsimus, kui õigusi «tallatakse» ja kodanik on Vene, siis miks mitte kodumaale siirduda? Kas me kujutame ette, et näiteks sõbramees Andres Puustusmaa, eestlasest näitleja ja lavastaja, kes elas 20 aastat Moskvas, teinuks seal sihukese avalduse, et Venemaa tallab jalge alla kõik Eesti kodaniku õigused? Millised õigused võiks olla Eesti kodanikul Venemaal? Kas täieõiguslik alus rääkida suvalistes Vene ametiasutustes, poes ning polikliinikus eesti keeles ja pista lõugama, kui sind kukele saadetakse?
Olen veendunud, et Loss ei arva, et eestlane peaks Venemaal saama kõikjal hakkama eesti keeles. Küll aga on ta veendunud venelase põhiõiguses rääkida kõikjal vene keeles ning ajada mingit vägivaldset impeeriumi asja.
Ning veel – Venemaa avalik hukkamõist selle eest, et see riik tapab massiliselt süütuid inimesi, ei ole russofoobia. Ning kui näiteks Yana Toom arvab, et eestivenelased on paljuski seltsimees Lossiga nõus, siis pole midagi parata – raju vägivalla ning massimõrvade õigustamisel ei tohiks Euroopa kultuuriruumis kohta olla. Nagu ka neil eestivenelastel, kes Punn Mutinit õigustavad.
Teiseks holokaust. See on eriti küüniline ja loll koht, mis lõhnab tegelikult kriminaalasja järgi, kuna sihukene süüdistus on juba rahvusvaheliselt väga ränk ja tõsine. Seda enam, et just Eesti oli see riik, kes andis 1925. aastal juutidele kultuuriautonoomia – sealjuures maailma esimese riigina.
Aga olgu selle suurvenelust pritsiva Lossiga kuidas on. Läheb ära või visatakse välja, igal juhul – nägemist.
Küsimus on aga hoopis selles, kuidas sihuke taat Vene teatrisse sattus? Ja teine küsimus – kui kaua kehastab Vene teater täisputinistlikku maailma keset Eesti pealinna Vabaduse platsi?
Esimesele küsimusele on vastus teada – Lossi-suguseid toob Vene teatrisse järjekindlalt Vene teatri nõukogusse kuuluv kunagine ja küllap ka praegune kommunist Jaak Allik. Loss on Alliku sõber. Just Allik ta Vene teatrisse tassis ning otse jabur on seetõttu kuulata sotsist kultuuriministrit Piret Hartmanni, kes seletab, et Lossi väljaütlemised on väheke liig või nii. Täpsemalt: «On kohatu võrrelda täna Eestis toimuvat juudi rahva teise maailmasõja aegsete kannatusega.»
Täiesti hämmastav, kuidas meie armsad eurosotsid ei suuda ühte Allikust kommunisti, oma parteikaaslast, taltsutada. See vend ei tohiks töötada ühegi teatri nõukogus, sest nagu näha, on tema ühiskondlikel lavastustel rahvusvahelise vaenu jume.
Teisele küsimusele, et kaua putinistlik paralleelmaailm Vene teatris kestab, ma vastata ei oska. Küll aga ütlen kaunis veendunult, et kui onu Ilmar Tomusk keeleinspektsioonist siirduks Vene teatrisse kontrollima, mitu inimest seal eesti keelt valdab, leiaks ta, et kolmveerand Vene teatri kaadrist ei taipa riigikeelest mõhkugi. Veel enam. Nad arvavadki, et Vene teater tähendab Venemaad, kuhu Eesti seadus ei ulatu. Ja see on äärmiselt morn lugu. Me teame ise, mida teeb Venemaa täna ja kuidas ta ukrainlasi «päästab».
Täiesti hämmastav, kuidas meie armsad eurosotsid ei suuda ühte Allikust kommunisti, oma parteikaaslast, taltsutada.
Veel Jaak Allikust. Ma olen siiral veendumusel, et meil kõigil oleks väheke muretum elada, kui Jaak Allik ei toimetaks ametipostidel, mis võimaldavad tal Filipp Lossi suguseid sõpru Eestisse laamendama kutsuda.
Muuseas, arvake ära, kas Vene teatri juht ja Lossi lahkumisel ajutiseks kunstiliseks juhiks saav Svetlana Jantšek oskab eesti keelt?