ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: metsalise märgiga Gorbatšov, nõukogude nõidade ja posijate lemmik

Gorbatšovi surm sunnib meenutama, kuidas sel ajal ergastusid nõukogudemaal kõikvõimalikud nõiad ja posijad. Gorbatšovil endal olla otsa ees «metsalise märk», meenutab Juku-Kalle Raid. Selle kõigega seondus terve pinutäis maagilisi teooriaid, üks hullumeelsem kui teine. Segased ajad tõstavad esile segaseid, erand pole ka tänane päev.

Gorbatšovi isiksust on raske üheti hinnata: koba peale lasi ta küll laguneda Nõukogude Liidul (aitäh!), aga on ilmselge, et tegelikult ta seda ei soovinud (üldse mitte aitäh!), vaid sündmused lihtsalt eskaleerusid ning läksid käest ära. Gorba oli külmalt nõus kasutama protestijate vastu relvi, meenutagem või Leedut, nii et tema heroiseerimine tundub veidi pentsikuna.

Ent Gorba epohhi iseloomustasid veel mitmed nüansid, ühena neist esoteerika jõuline esiletõus. Täpselt nii nagu iga ebakindlat ja segast aega saadab vandenõuteooriate ja müstikute kasv.

Gorbatšovi aeg ja «anomaaliate» kasv

Gorbatšovi aeg oli tunnistajaks kõikvõimalikele anomaaliatele. 1985. aastal hakkas nõukogude «samizdatis» (salaja ümbertrükitud raamatud, artiklid jne) varasemast palju enam levima müstilisi ning kahtlase väärtusega tekste. Neid võisid üksteisele jagada kõik: esoteerikakalduvustega hipidest vandenõuteooriaid armastavate vanaeitedeni. Informatiivsemate raamatute või ajakirjanduse aeg oli veel mitme aasta kaugusel, nii et mingil moel ergastus «tundmatutest» või «saladuses hoitud tõdedest» pool ühiskonda. Ootamatult tekkinud seaduslik tühimik tuli kuidagi täita, päris kinni igasuguse joga avaldamise eest samuti enam ei pandud.

Tegelikult meenutavad need hullud lood ja teooriad kõik ka tänast päeva, mil infotulva hullus mahus läheb kodanik vähe segaseks ja kaotab orientiiri, misjärel on valmis uskuma igasugust kindlahäälselt ettekantavat soga. Vaadake korraks näiteks netilehte Telegram.

Igale asjale leidub tuhat seletust

Minu kätte on hilisemalt sattunud just 1980ndate teisel poolel hoogsalt ringlema hakanud tekstid – Siioni tarkade protokollid, lood vabamüürlastest, kes on maailma ära ostnud (ja Stalinist kui vabamüürlasest), väga vingelt ning kiiresti lendasid nõukogudemaa taevas UFO-d, ka Vahur Kersna ei suutnud neist mõned aastad hiljem oma näppe eemale hoida.

Üles kisti ja kommenteeriti sadade jaburate variantidega Tunguusimaa meteoriiti, mis prantsatas maale XX sajandi alguses, aga ka üheksa matkama läinud üliõpilase salapärast kadumisjuhtumit (nn Djatlovi kuru juhtum), kes leiti surnuna ja kellelt leiti hämmastavaid vigastusi: sissevajutatud rinnad, puuduv keel ning muu koletu vägivalla tunnusmärgid. Sel ajal, muuseas, süüdistati isetekkelistes teooriates Djatlovi kuru juhtumis kas olendeid kosmosest või mansi rahvast, kelle pühale mäele üliõpilased olid julgenud ronida.

Mul on siiamaani alles ka lühikesevõitu ümbertrükk mingist tekstist, mis tõestab, et Bulgakovi «Meister ja Margarita» on dokumentaalromaan ning saatan tegelikult külastaski 1932. aastal Moskvat, millest Bulgakov kirjutab.

Metsalise märgiga Gorbatšov

Suurim nõukogude nõidade ja esoteerikute lemmik oli aga Gorbatšov ise. Kõik mäletavad laiku tema pealael, mis pani kihama suure osa nõukogude inimestest. Ning ka Eestis levis visalt teooria, et tegu on «metsalise märgiga». Sealjuures – kas see tähendab head või halba, selles kokkuleppele ei jõutud. Igal juhul tähendas «metsalise märk» erilist, väljavalitud inimest.

Kõik mäletavad laiku tema pealael, mis pani kihama suure osa nõukogude inimestest. Ning ka Eestis levis visalt teooria, et tegu on «metsalise märgiga».

«Metsaline» pärineb piiblist. Neis lugudes kerkib ta merest, tal on seitse pead ja kümme sarve, ta meenutab pantrit, jalad on tal nagu karul, igal juhul omab ta (poliitilist) võimu, mis on saadud saatanalt.

Teisalt olid Eesti mutid varmad (näiteks kokkutulekul poesabas) arutama võimalust, et «metsaline» on siinjuhul saadetud just saatanat (Nõukogude Liitu) hävitama. Samades juttudes esines ka «teine metsaline», kes järgneb esimesele. Kogu asi on väga segane, puhtalt piibliga siin ei pääse. Igal juhul tunneb metsalise ära märgist otsaees.

Niisiis oli Gorbatšovil nõukaaja lõpu isetekkelises segases folklooris oma koht täita. Ja kui algul võeti teda pigem kui «oma» metsalist, siis nüüdne Venemaa käsitleb Gorbatšovi pigem metsalisena, kes nõukogude paradiisi uppi lükkas ja läänele maha äris.

Gorbatšovi «käsi»

Pärast seda tuli juba teadagi mis: Kašpirovski hullutas teleekraanide ees miljoneid inimesi, tõepoolest, ka mu oma vanemad tuttavad vahtisid silmad jõllis seda «imetegijat», kes pidi parandama kõik haavad, tegema pimedad nägijaks ning tagama paljukannatanud nõukogude inimesele hea une. Ka Kašpirovski pidas Gorbatšovi eriliseks ja «suurte võimetega» inimeseks, mis aitas Gorbi kohta levivale mütoloogiale hoolsalt kaasa.

Tegelikult meenutavad need hullud lood ja teooriad kõik ka tänast päeva, mil infotulva hullus mahus läheb kodanik vähe segaseks ja kaotab orientiiri.

Meenub ka sihuke asi, mida kutsuti «Gorbatšovi käeks» ja mis pole kaugeltki nii salapärane. See ilmutas ennast õlle tegemisel. Poes ju õlut ei olnud, tuli nutikus tööle rakendada. Selleks otstarbeks oli mõistlik valada ühte purki pärmi, maltoosat, suhkrut ja vett ning tõmmata peale kummikinnas. Kui õlu oli «valmis», tõusis gaasi täis kinnas valvsalt püsti, näidates, et on aeg jooma hakata. Vaat selline oli metsalise Gorbatšovi käsi.

Kui panna kõrvale tänane MMS, oli toonane õlu ikka täitsa mõistlik rüübe.

«Saatana piibel» Foto: Arhiiv / Valgamaalane