ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: hubane Nõmme kui ajalooline joodikute, valerahategijate ning röövlite pealinn

1872. aasta suvel hakkas Nõmmel peatuma Tallinna-Paldiski rong, nii et tinglikult võime pidada Nõmme 150 aasta juubelit, meenutab Juku-Kalle Raid. Enne «Peatust seitsmendal verstal» polnud siin peale kõrtsi ja metsavahimajakese suurt midagi. Vaid asustamata laas, mis pakkus ideaalseid võimalusi teeröövlitele, kes kimbutasid nii turule sõitvaid talumehi, röövisid postitõldu kui ka lausa mõisnikke või riikliku tähtsusega kullereid. Kuula Nõmme ajaloost ka «Jukuraadio» saadet siit.

Oma algusaegadel oli Nõmme olemuselt pigem kui metsik lääs, tänase hubase ning väikekodanliku idülli sündi ei lubanud ennustada mitte miski. Röövimised, pussitamised, vargused, valerahategu, pornoärid, padujoomine, korrumpeerunud politsei jm markeerisid Nõmme igapäevaelu. Nõmme oli kahtlase kuulsusega urgas, mis hakkas muutuma alles 100 aastat tagasi või hiljemgi.

Kuna teeröövleid liikus veel 20. sajandi alguses, said talutaadid siirduda Pärnu poolt turule vaid kambakesi, et mitte kogu tavaarist ilma jääda. Kasutati Pärnu maanteega rööbiti kulgevaid metsateid, kus tuli samuti hästi vaikne püsida, et mitte tähelepanu äratada. Just need röövlite eest varju otsides tekkinud teed on aluseks Nõmme tänastele tänavatele. Eriti ohtlikuks peeti praeguste Hiiu, Kivimäe ja Pääsküla raudteejaamade kohal kulgenud Pärnu maantee lõiku. Kinni peeti isegi mõisnike ja postitõldu, nagu allpool näeme.

Kaua aastaid oli Nõmmel elamine pigem ekstreemne lõbu kui hubane vegeteerimine. Sirvime 19. sajandi ja 20. sajandi alguse ajakirjandust: mis siin õigupoolest aset leidis?

Ristirahwa Pühhapäewaleht, 7. detsember 1880

Tallinna pool Nõmme ja Risti wahe paigas rööwisid maantee peal kaks kelmi öö ajal ühe postipoisi käest, kes tühjalt koju sõitis, kõik tema raha ära.

Ristirahwa Pühhapäevaleht, 23. jaanuar 1883

Teisipäewa õhtu 11-mal selle kuu päewal warastati Pärnu maantee peal Nõmme kõrtsu eest ära üks pleekjas punane 10-ne aastane paks ruun, soome saaniga tükis, hobuse piki-selga jookseb must joon, parem silmamuna on walge, pitk kissas lauk punase ja walge karwadega segatud on otsa ees. Kes sest wargusest selget tunnistust wõib anda, ehk hoost Tallinna Kaupme uulitsasse Nr. 159 tuua, saab head waewa palka.

Perno Postimees ehk Näddalileht, 8. november 1885

Wiina-kuu 7. õhta olla rööwlid Tallinnast Pärnu sõitjat kirja- ja rahaposti tahtnud Nõmme kõrtsi lähedal paljaks warastada. Kurjategijad olla, et öö pime olnud, köie üle tee kahe puu wahele kinnistanud, et hobused kommistaksiwad, mida nemad siis omaks tallituseks oleks tarwitanud. Hobused olla aga nii suure kiirusega jooksnud, et puud, kelle külge köis seutud, ühes juuredega ülesse tõmmbanud. Sellsamal silmapilgul kuuldud lähedalt metsast kaht püssipauku, mis posti poissi kergest palgest ja käest haawanud. /---/ Ülem politseimeister Ina olla hoolega hakkanud järele uurima ja otsima ja esiteks selle kaupmehe Tartu maantee äärest leidnud, kelle käest köis ostetud olnud. Kaupmees mäletanud ostjat isiäralistest märkidest pükste külges ära, nõnda olnud Pärnu maande äärest majaperemehe pojad, Jüri ja Jaan Weinberg, kui kaks nendest rööwlitest äratuntud ja kinni pandud. Ka püss on nende luures leitud, kus üks raud weel kodu tehtud rentkuulidega laetud ja rauas liiwa oli, mis põgenemises kuidagiwiisi sisse sattunud oli. Wennad salgavad küll, aga tunnistused nende wasta olla wäga rasked, sest neid olla ka sell ajal Nõmme ümberkaudu nähtud.

Tallinna Sõber, 28. juuli 1889

Nõmme suwi majades, Tallinna ligidal, on wiimasel aeal õige palju wargusi ette tulnud. Öösel wasta Heinakuu 18. pääwa sai sealine korramees (Urjadnik) Perno ühe neist kaabakatest kätte, kes Kopljowski suwimaja keldrist kanu warastamas oliwad. Teine peasis kahjuks ära.

Postimees, 24. detsember 1893

Mõne päewa eest varastati ühelt talumehelt Pääsküla kõrtsu ees hommiku vara hobune kõige wankri ja koormaga ära, kuna mees ise üürikeseks ajaks kõrtsu sisse oli läinud. Kui wargad Nõmme lähedale jõudnud, tõusnud korraga üks poisikene koorma heinte seest üles ja hakanud hirmsasti karjuma. Wargad, kes muud wankri sisu: rull riiet ja lina sisse mässitud siga hoolega tähelepannud, pole talu-mehe poega, kes heinte sees magas, enne sugugi näinud; nad ehmatanud kangesti ja pannud jooksu, kuna nad aga riiderulli kaasa wõtnud. Üks neist wargatest saadad varsti kätte, aga teine pääsnud põgenema.

Alkohol Nelipühil, Postimees, 28. mai 1903

Taewataat on Nelipühi esimeseks päewaks pisut jaheda, kuid siisgi ilusa ilma kinkinud. Linnalane otsustab tolmuseid uulitsaid seks päewaks selja taha jätta ja wabasse loodusesse tõtata. Ta sammub raudtee waksali poole, et kuhugi linna ümbrusesse välja sõita. /---/

Wagunitest kotab elaw jutuajamine, wahetewahel lendawad sõidu ajal waguni akendest monopoli-pudelid välja. Jõuame Nõmmele. Nõmmel ei ole mitte kõik jalutajad enam kained. Juba kuuled joodikute lällutamist ja silmad nende taaruwat käiku. Plattwormist natukene eemal, pehme, halja rohu pääl lamab terwe rida joobnuid. Nad on oma pääwatöö auusasti ära teinud ja puhkawad nüüd õiglaseund. Waheajal toodakse sandarmile teade, et metsas kaks nugadega raskesti haawatud meest maas olla. /---/ Umbes poole tunni pärast sõidame linna tagasi. Nüüd saab haawatuid juba näha. 18. aastane noormees, Lutheri wabriku tööline, lamab meelemõistuseta olekus waguni põrandal. Seljas on tal kaks sügawat haawa, reies üks. Ta joobnud saatjad wannuwad haawajale, keda nad tunnewad, werist kättemaksmist. Hiljem kuuleme, et kolm haawatut oma haawadesse surnud olla.

Uus Aeg, 5. august 1904

Tallinna sõnumid. Nõmme lõbud on siin tihtilugu õige toredad. Kui meie poisid jõulu ajal singi üle katukse loopisiwad ja Siasaba Willem jälle teine kord käpuli maantee kaldal iga möödamineja peale haukus, siis naersiwad teised ja ütlesiwad: „pagana tükimehed«. Mina sain hiljuti Nõmme alewis ka naerda ja teised inimesed naersiwad ka. Pagana tükimees oli see. Ta nime ma ei tea. Ta oli wäntorelatega juudid oma juurde kutsunud ja istus ise kännu otsa. «Tulge nüüd Israeli lapsed siia, astuge üsna minu ligi,» ütles see tükimees, «ja pange korraga oma orelid mu kõrwade ääres huugama. Raha saate!» Muidugi täitstwad alandlikud Israeli mehed imelise herra tahtmisi, aga kui nad natuke aega wäntasiwad, wenisiwad kõrbe poegade näud pikaks. Oi – need oliwad alles helid, mis siin wõis kuulda. Üks toru röökis, teine wilistas, kolmas kiunus, neljas möirgas ja nad kokku tegiwad niisugust healt, mille jauks meie keeles, ega ka kusgil keeles sõna ei ole loodud. Keegi ütles, kui peaks niisugune müra korraga põrgus lahti peasema, wanapagan läheks kus seda teist, aina saba sorgus. Aga tükimees istus kännu otsas ja naeris. Nõnda see asi oli ja kes seda ei taha lugeda, jätku wahele.

Tööliste Jaani-päew, Teataja, 28. juuni 1905

«Rev. Zeit» teab jutustada, et Mustamäe all teiste wärwiliste lippude seas mäe peale ka üks punane lipp üles pandud ja et tööliste enamus selle oma käega maha wõtnud. Enamuse nimel pidanud üks juudi sarnaseks moonutatud isik poliitlise kõne... Õhtu hilja jõudnud tööliste rong oma lippudega linna piirile, kus wastas olew politsei neid laiali palunud minna, mis ka sündinud.

Päewaleht, 21. september 1906

Nõmme. 19. juunil s. a. saatis proua Ditmar oma tüdruku Leena Raadiku poodi. Tüdruk ostnud poest kauba walmis ja saanud 56 kopikat raha tagasi. Kodu teel tulnud temale Nõmme metsa wahel tundmata meesterahwas, lahti tõmmatud taskunuga käes, wastu ja nõudnud raha. Tüdruk ehmatanud nõnda ära, et sõnalausumata raha taskust wõtnud ja wõera kätte annud, kes weel käekorwisse waadanud ja sealt kahekopikalise saia wõtnud. Kui tüdruk seletanud, et see herraste raha on, wõtnud wõeras mees paberitükikese, kirjutanud selle peale: «Ärge riielge» ja annud herrastele ettenäitamiseks tüdruku kätte, tähendades: «Nüüd nad enam sinuga ei riidle». Selle peale läinud ta minema. Kui hra Ditmar õhtul linnast kodu tulnud, wõtnud ta paar meest kaasa ja läinud tüdrukuga seltsis raha wõtjat otsima, keda tüdruk weel õhtu eeli jaama juures näinud. Nad leidsiwad töölise Johannes Herrmanni metsan puu alt magamast ja tüdruk tundis temas selle mehe ära, kes tema kaest raha wõtnud. Herrmann wõeti wangi ja ta tunnistas ka kohe ülesse, et ta tüdruku käest raha küsinud ja see seda ka temale annud, kuid ähwardamisi ega nõudmisi ta seal juures tarwitanud pole. Kohus mõistis ta mõnede iseäraliste õiguste kaotamisega 1 aastaks wangiroodu.

Päewaleht, 16. juuni 1907

Rööwlid. 8. juunil kell 4p. l. sõitis Julius Einberg oma wäikese tütre Aline seltsis Tallinnast kodu. Umbes pool wersta Nõmme monopolipoest eemal astustiwad neile kaks tundmata meest mastu, kellest üks hobuse kinni pidas, rewolwri wälja tõmbas, sellega E. peale sihtis ja temalt raha nõudis. Kui E. ütles, et tal ainult 5 kopikat kaasas on, seletasiwad rööwlid temale, et neil käsk olla teise riigiwolikogu saadikute jaoks igal tingimisel raha korjata. Et wäike Aline karjuma hakkas, põgenesiwad rööwlid metsa.

Kuidas Nõmmel elatakse, Vaba Maa, 7. juuli 1919

Suwitus hooaeg on käes ja Nõmme elab oma lõbusamaid päewi. Ei näe enam tuntud igapäewaseid nägusid, waid elu Nõmmel paistab praegu wälja kui pisikeses Juuda wabariigis.

Näed ainult juuta, kuuled Juudi keelt, käid juudi kauplustes, Juudi kinos jne. Lihtsalt juudid igal sammul. Ainult kohaliku kaitseliidu harjutustel ja wahikordadel pole juuta. Isegi tuntud kadakad puuduwad sealt, otse kui oleks «datshnikud» pärit kusagilt teisest ilmast, ega kuuluks mitte hariliste kodanikkude kohustuste alla.

On ju ka «datshnikud», nagu nad ise endid nimetada armastawad, kõik «suured», olgu nad siis ametnikkudeks riigi teenistuses või sõjawäes. Käiwad sabakuubedes ja lakknahka kingades, räägiwad Saksa keelt ja waatawad harilise nõmmelase peale üle õla.

Lahutamata «suurtest», kottpükstest ja Saksa keelest paistawad olema ka kroonu autod.

Kroonu autod toowad nad Nõmmele ja wiiwad siit linna, teewad asjalisi käikusid ja lõbusõitusid. Ootawad ööseti restoranide wärawates ja sõidawad sealt tulles kraawidesse, wastu õrnu suwemajasid, magajatele maailma hukkaminemise sarnast põrguhirmu sünnitades ja mujale, kuhu juhtub.

«Siis sõitsime weel Nõmmele...», Rahvaleht, 13. juuli 1929

Kusagil pealinna lokaalis istub koos lõbus seltskond. Kui tuju küllalt kõrgel ja „rahamehe» «manomeetri» osut – peas muidugi – lähenemas punasele joonele, teeb üks ehk teine sõpradest, kel huwi edasi pummeldada, ettepaneku sõita Nõmmele.

Telefoni teel tellitakse ruttu auto kohale, seltskond asub sisse ja ai-da! – kihutamine Nõmmele läheb lahti. Alles hiluti läks üks Nõmmel asuw puukaupleja, kes ühes Nõmme lokaalidest öösel «ainult» 40 krooni maha pummeldanud, hommikul politseisse kaebama, et restoraan kaubelnud «üleaja». Pealinnalaste-küllasõitjatel on aga harilikult tähtsam sissepääs, et ühes kabinettidest juua palju süda kutsub ehk rahakott wõimaldab.

Kui küllalt pummeldatud, ja autojuht küllalt oodanud, kogutakse kokku „seltskonna» liikmeid, kelledest üks «kadunud» siia teine sinna. Häda sellele, kes kusagile magama uinunud. Teised sõidawad autoga linna tagasi, sel tuleb aga trammi abi otsida. Tihti wõib trammil näha Tallinna poole sõitmas selliseid mahajääjaid ja muidugi ka tööle hiljaksjääjaid, kes nii omaette wannuwad põrgu põhja Nõmmele sõitu. Muidugi kiruwad ka need, kes peawad maksma peale kalliks läinud joogiarwe weel kalli autosõidu. Ja jookide hinnad on mõnes Nõmme lokaalis tuntawalt kallimad mõnestki pealinnast.

Uus pangaröövimine Nõmmel, Nõmme Uudised, 21. detsember 1929

Laenu ja Hoiuühisusse tungis sisse maskeeritud kurjategija ja röövis ära 1500 krooni. Suurema osa raha kaotas ta suure õhinaga ära.

Eile õhtul kella kuue ajal, kui Laenu-Hoiuühinguametnik Shütler üksinda panga ruumides wiibis, tungis sisse keegi kaetud näoga noormees ja käsutas ametnikul, kes juba õige wanapoolne mees, käed üles. Kui ametnik seepeale rewolwri järele haaras, kargas sissetungija S. Kallale, paiskas ta põrandale maha ja riisus L.-H.-ühisuse rahatagawara, missugune ulatus 1500 krooni peale.

Rabelemise juures tekkinud müra peale jooksis kõrwalolewatest eluruumidest panka ametniku S. naine, kes, nagu öeldakse, rööwlile selle pangast põgenemisel otse suhu jooksis. Rööwel paiskas ka selle pikali ja jooksis panga ruumidest wälja, suundudes pealtnägijate jutustuse järele Hiiu jaama poole. Suure ärewuse tõttu kaotas ta tee peal ühe paki rahasid ära. Seda nägi keegi juhuslikult möödamineja naisterahwas, kes hõikas: «Hei, teie kaotasite midagi ära!» Rööwel seda muidugi tähele ei pannud ja lidus edasi, kuna mahapillatud rahapaki korjas seesama juhuslik möödamineja, kadudes sellega nagu tina tuhka.

Wahepeal oli ka uimaseks löödud pangaametnik ühes naisega toibunud ja nad tõstsid kohe kisa. Appirutanud inimeste kaasabil teatati sündmusest kohe politseile, kes asja energiliselt juurdlema asus. Otsimise peale leiti üks rahapakk panga eestoast, mille rööwel sinna arwatawasti kaotanud suure ehmatuse ja ärewuse tõttu, kui pangaametniku naine talle ukse peal wastu tuli. Selgus,et rööwel oli endaga kaasa suutnud wiia 300 kr. ümber, kuna ülejäänud summa ta ärewuse tõttu ära kaotas.

Wiimane rong Nõmmele, Rahvaleht, 11. oktoober 1930

Wiimane rong Nõmmele läheb täpselt kell 1 öösel, milline tähtaeg laupäewa ja pühapäewa öösel nihkub 2.20 peale. /---/ Raudteelased ristisid tolle «joodikute rongiks».

Neis wagunites Nõmme poole weerewat inimmaterjali waewalt oskab kuijutleda see reisija, kes ise pole neid tarwitanud. See on igatahes tähelepanuwäärt rahwas. Mõnel on eluraskused seewõrra jalad alt ära löönud, et wagunisse turnides silmapilk wajuwad pingile ja tõusewad sealt alles sihtjaamas konduktori abiga. Teised rongile tulijad, hoolimata hilisest ajast, on weel täis jõudu ja temperamenti. Saabub lõbus seltskond daame ja härrasid, lilled rinnas ja tantsusammud jalgades. Nad on rõõmsad eneste ja teiste üle ning isegi konduktorile, keda harilikult peetakse ülearuseks tülitajaks, pannakse käsi armastawalt ümber kaela, et olgem rõõmsad ja ärgem rääkigem piletist.

Pole haruldased needki juhud, kus seltskonnal on kaasas grammofon, mis muidugi pannakse hüüdma, et kodutee oleks lõpuni tujurikas.

Grammofoni kõrwal hilistes Nõmme rongides saab kuulda ka päris ehtsat orelimuusikat. Selle eest wahetewahel hoolitsewad Nõmmel elawad Tallinna restoranide orkestrandid, kes wäsitawa töö peale wõtnud ergutawat wedelikku ja sõidawad nüüd ülewas tujus koju. Tuju on nii wahwa, et wägisi toob pillid kotist wälja.

Kõige lõbusamaks rongiks nõmme teel loetakse pühapäewaöiset rongi, mis wäljub Tallinnast kell 2.20 min. See rong wastandina äripäewa hilistele on rahwarikas ja pole puudu ühtki liiki naljameestest.

Tabati waleraha walmistajad, Postimees, 26. jaanuar 1932

Laupäewal läks korda krim.-politseil tabada Nõmmel elutswat Kornelius Krossi, 19 a. wana ja tema ema Olgat, 40 a. wana. Neid süüdistatakse walehraha tegemises ja selle lewitamises. Läbiotsimisel leiti nende juurest ühe- ja kümnekroonilisi walerahasid, mis käsitsi walmistatud ja nimelt õige halwasti. Walmistajaks oli Kornelius Kross, kuna rahasid lewitama pidi ema. Nad tegid oma esimest katset walerahaga Nõmme turul, ostes sealt kuke. Kui aga kuke müüja läks poodi saadud raha eest kaupa ostma, siis selgus, et ta on saanud kuke eest waleraha. Loost teatati politseile ja warsti oli wabrik paljastatud.

Politseikomissar Iwaski hirmuvalitsus Nõmmel, Nõmmelane, 23. oktoober 1932

Kohe, kui Iwask Nõmmele komissariks nimetati, tekkis paljude ärimeeste keskel teatud hirm ta ees. /---/ Waewalt oli komissat Iwask jõudnud kohalikkude oludega tutwuneda, kui ta hakkas ennast ka tunda andma. Esialgu käis ta kõrtsides wäikselt einetamas, kuid hiljem muutusid need juba päris sagedasteks. Esiteks ta leppis sellega, mis kõrtsi letil walmis leidus, kuid päew-päewalt suurenes komissari isu ja nõudmised. Peagi hakkas ta juba sööke ette tellima. Komissarihärra toimetas seda päris lihtsalt. Ta helistas täna sinna ja homme teise kõrtsi, et tulen sel ja sel kellaajal ning palun mulle walmistada seda ja seda toitu.

Ja kui on toit, siis olgu ka oma korralik söögialune, see oli komissari kindel põhimõte! /---/

Nii mitmelgi korral tuli komissarihärra kõrtsi ja ütles kõrtsmikule otsekohe: Wajan täna nii ja nii palju kroone, palun, kas saaks seda kohe! Wahel andis asi weidi kaubelda, kuid tihti ka mitte. Wõimukandja ütles lühidalt: «Andke täna 300 krooni, siis ma ei tule niipea teid jälle tülitama». Kui kõrtsmikul ei juhtunud seda summat käepärast olema, siis lepiti kokku nii, et osa täna ja osa järgmisel korral.

Kõrtsipidajad aina ohkasid, kuid nad ei julgenud sellest piiksatadagi. Üks kõrtsipidaja käis isegi oma adwokaadi juures kaebamas, et ta olewat ühe aasta jooksul komissarile 1000 krooni altkäemaksu maksnud, rääkimata weel prii söömingutest ja joomingutest, millised arwed olnud päris aukartust-äratawad. Kujuka pildi annab komissari söögiarwetest juba see, kui meele tuletada, et kana ja 10 muna ühe söömaajaga ära häwitada ei olnud komissaril raske ülesanne. Siia juure ei ole arwatud leib, sai ja salatid, rääkimata weel joogipoolisest; pudel õlut, see oli waid lihtsaks suu loputamiseks. Eeluurimine kõige selle kohta kestab.