:format(webp)/nginx/o/2022/08/26/14790093t1h9507.jpg)
Itaalias Marche piirkonnas asuv Cupra Marittima on tänapäeval unine mereäärne linn, kuid kunagi oli see Rooma impeeriumi õitsev ja võimas eelpost.
Aadria mere rannikul asuvad iidse Cupra templi varemed, kus on päevavalgele tulnud uusi leide. Arheoloogid leidsid nüüd osa 2000 aasta vanuse templi freskodega seintest ja laest, mis olid maalitud sinise, kollase, punase, musta ja rohelise värviga ning kaunistatud lilleliste vanikute, kandelaabrite kujutiste ja pisikeste palmidega, teatab cnn.com.
Selliste Vana-Rooma templite leidmine, millest on alles seina- ja laemaalinguid, on uurimiskoha juhi ja Napoli L'Orientale'i ülikooli arheoloogi Marco Giglio sõnul väga haruldane.
«See on esimene kord, kui avastati nii laia värvipaletiga ja uskumatult hästi säilinud maalingud. Kui oleme kõik 100 leitud fragmenti puhastanud, neid analüüsinud ning need kokku pannud, siis loodame, et see annab meile täieliku pildi sellest, milline tempel kunagi välja nägi,» sõnas arheoloog.
Archaeologists have recovered parts of frescoed walls and a ceiling, painted in blue, yellow, red, black and green hues and decorated with flowery garlands, images of candelabra and tiny palms while excavating at the ancient temple in Cupra Marittima: https://t.co/jd6Tvrhb2k
— Ancient History Mag (@AncientHistMag) August 24, 2022
Giglio loodab, et avastus heidab roomlaste inseneri- ja ehitustehnikatele uut valgust. Seinte korduvate dekoratiivsete motiivide uurimine võib samuti aidata teadlastel paremini mõista linna majandust.
«Erinevate stiilide ja dekoratiivsete elementide kronoloogia võib palju öelda tol ajal tegutsenud käsitööliste kohta. Ja mustrid ja motiivid näitavad kindlasti, kas see oli ühe või mitme ateljee töö,» jätkas arheoloog.
:format(webp)/nginx/o/2022/08/26/14790193t1hc0c4.png)
1. sajandi alguses pKr ehitatud Cupra tempel oli strateegiliselt ja kaubanduslikult olulise linna vaimne keskus. Linn oli tähtis punkt, mille abil roomlased kontrollisid Aadria mere rannikut ja selle merekaubandusteid. Väljakaevamisi alustati juulis ja neid juhivad Napoli L'Orientale'i ülikool ja Cupra Marittima linnanõukogu, mis haldab arheoloogiaparki, kus templi varemed asuvad.
Giglio sõnul on nüüd avastatud seinamaalingud loodud niinimetatud kolmanda Pompei stiilis, mida tavaliselt kasutati Pompei ja Rooma rikaste majapidamiste, mitte religioossete struktuuride kaunistamiseks.
Arvatakse, et iidsel pühakojal oli taevasinine lagi ning templi seinte alumine osa oli värvitud kollaseks. Seinte punased, mustad ja kollased ruudud olid eraldatud kandelaabrite ja vanikute kujutistega ning mööda seinu jooksid horisontaalselt rohelist värvi ribad.
«Selliste tervete iidsete seinamaalingute taasavastamine on väga haruldane. Tavaliselt ei ole värv niiskuse tõttu säilinud ja kui ka on säilinud, on seda keeruline välja kaevata. Suur on oht, et see saab kahjustada,» sõnas Pisa ja Livorno provintside järelevalve ameti arheoloog Ilaria Benetti.
Kuigi tempel sai nime etruskide jumalanna Cupra järgi, kes hiljem liideti Rooma religiooni, ei ole arheoloogid veel kindlaks teinud, milline kultus seda pühamut kasutas.
«Freskodega kaunistatud osade uskumatult hästi säilimine ja terviklikkus ning äärmiselt rikkalik värvipalett, eriti hele taevasinine ja roosakaspunane, paistavad silma kui erandlikud, kui võrrelda traditsioonilise punase värviga, mida iidsel ajal tavaliselt kasutati. Kõik see kokku viitab sellele, et tegemist oli uhke pühamuga,» lisas Benetti, kes on freskode ekspert, kuid ei olnud väljakaevamistega otseselt seotud.
Arheoloog Giglio lisas: «Taevasinine värv on lagede puhul väga haruldane, mis paneb meid arvama, et see oli mõeldud tähistama taevavõlvi ja et pühamu ehitati jumalanna austamiseks.»
Rooma keiser Hadrianus (76–138 pKr) rahastas pühamu täielikku renoveerimist.
Kuigi tempel sai nime etruskide jumalanna Cupra järgi, kes hiljem liideti Rooma religiooni, ei ole arheoloogid veel kindlaks teinud, milline kultus seda pühamut kasutas. Giglio arvates hoiti templi põhiruumis tõenäoliselt suurt jumalanna kuju.
Aja jooksul hävis suurem osa templist, kuigi säilinud on poodium ja sissepääsuni viiv trepp. Ülejäänud pühamu on killuhunnik, mis asub üks meeter maapinnast ning kus arheoloogid hakkasid suve alguses kaevama.
Templis tehti pärast selle rajamist mitmeid radikaalseid muudatusi, mistõttu Gilgio meeskonnal oli raske ette kujutada, milline see algselt välja nägi.
Rooma keiser Hadrianus (76–138 pKr) rahastas pühamu täielikku renoveerimist, kuna kartis, et see võib vananemisest või loodusõnnetustest põhjustatud struktuurikahjustuste tõttu kokku kukkuda. Arvatakse, et Hadrianus lasi konstruktsiooni tugevdamiseks värvitud seinad marmoriga katta. See protsess purustas algsed värvilised osad, kuid hiljem kasutati neid uute põrandate alusena.
«Seetõttu on leitud killud nii hästi säilinud, sest nende eluiga oli tõepoolest lühike, laias laastus vaid sada aastat,» ütles Giglio ja märkis, et see detail toetab ideed, et Rooma ehitajad taaskasutasid materjale.
Keiser Hadrianus lisas üheksa meetri kõrgused kapiteelidega sambad, poolsambad ja lõvipeaga katusekivid, millest mõned osad on nüüdseks leitud. Ta ehitas ka kaks tellistest kaart, mille jäänused on endise templi asukohas alles.
:format(webp)/nginx/o/2022/08/26/14790195t1hbafc.png)
Giglio sõnul hävitati Hadrianuse paganlik meistriteos 7. sajandil. Marmor ja sambad tõmmati maha, et kasutada neid ehitusmaterjalina. 19. sajandi lõpus lammutati templi seinad, et teha ruumi maamajale, mis on praegugi pühamu varemete juures.
«Maja ehitati nii, et kasutati osa pühamu seintest. Üritame endiselt välja mõelda, kas on kõige parem see taastada või lammutada, et pühamu tervik näha oleks,» ütles Giglio.
Arheoloog Giglio sõnul on nad templist kaevanud välja viiendiku, kuid nad on saanud juba aimu, kui võimas see jumalannakoda kunagi oli.
«Kes teab, millised kaunistused, mustrid ja elemendid veel võivad päevavalgele tulla? Oleks tore, et see, mida me välja kaevame, aitaks mõista täpselt, kuidas Vana-Rooma aegadel ehitusplatsil töö käis,» nentis arheoloog.
Vana-Rooma oli antiikaja riik, mille alguspunkt oli tänapeäva Itaalias Latiumis.
Roomlased vallutasid kõigepealt tänapäeva Itaalia alad ning seejärel enamiku teisi Vahemere-äärseid alasid.
Rooma riigi territoorium oli suurim Traianuse valitsemisajal (98–117pKr), mil impeeriumi alla kuulusid peale Itaalia ja Vahemere saarte ka Britannia (Inglismaa), Gallia (Prantsusmaa, Belgia, Holland, Luksemburg, Šveits, osa Saksamaast), Hispaania, alad Doonaust lõunas (Baieri, Austria, Ungari, Albaania, Bulgaaria, Serbia, Horvaatia, Sloveenia), Daakia (Rumeenia), Põhja-Makedoonia, Ahhaia (Kreeka), Väike-Aasia, Mesopotaamia ja Armeenia (Türgi, Iraan, osa Iraaki, Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan), Süüria ja Juudamaa (osa Jordaaniast, Süüriast, Liibanonist ja Iisraelist) ja kogu Põhja-Aafrika rannik (Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa ja Egiptus).
Alates 2. sajandist hakkas Rooma riigi territoorium naaberriikide ja -hõimude pealetungi tagajärjel pidevalt vähenema.