P, 25.09.2022

ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: meie kollektiivsest jäigast fallosest, m***i monumendist Maarjamäel

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Juku-Kalle Raid: meie kollektiivsest jäigast fallosest, m***i monumendist Maarjamäel
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 2
Maarjamäe kompleksi kaitsjate väide, et seal suuri nõukogude üritusi ei toimunud, on läbinisti vale. Kogu aeg toimusid. Taamal kõrgub m***i monument
Maarjamäe kompleksi kaitsjate väide, et seal suuri nõukogude üritusi ei toimunud, on läbinisti vale. Kogu aeg toimusid. Taamal kõrgub m***i monument Foto: Rahvusarhiiv

Võtta Maarjamäe kompleksi kui osa maastikuarhitektuurist on muidugi üks võimalus. Tegelikult aga on see rüüstatud kalmistu, mitte arhitektuur. Ja üdini okupatsiooni toetav taies veel peale selle, kirjutab Juku-Kalle Raid. Ometi on püünele karanud terve hord spetsialiste, kes kolakat ja peenisena kõrguvat kommunismiposti kaitsma on asunud.

Alustame ühest üldlevinud väärarvamusest. Ei, praegu ei ole tegemist mingi massipsühhoosiga, kus helkivate pasunate saatel tassitakse minema monumente, mis polevat mitte niivõrd okupatsiooni põlistavad kärakad, vaid hoopis – kunst. Käes on lihtsalt hetk 30 aastat tagasi tegemata jäänud asjad lõpule viia. Punamonumendid tuleb maha võtta ja kogu laulupidu.

Kollektiivse m***i monument

Üks väga vastakaid arvamusi tekitav sihukene punakompleks asub Maarjamäel, kõik teavad seda. Minu lapsepõlves kutsuti seda taeva poole kerkiva jäiga detaili tõttu m***i monumendiks aga ka t**rapostiks või kommari riistaks. Sihukest nime ei pane rahvasuu asjata. Ka kõige lollim riigialam ei pidanud seda asja seal 1980ndatel mingiks kunstiks või maastikuarhitektuuriks, vaid just selleks, milleks obeliski omavahel hüüti.

Väga raske on aga mõista hoopis teist asja: Maarjamäe kompleksi kaitsjate ajalooteadmised tunduvad küll olevat täielikult nullilähedased. Siiani olen kaitsmisel kuulnud kasutatavat täiesti jaburaid argumente, millest ükski tõele ei vasta. Võtaks need siis läbi, või vähemalt mõned neist.

Ka kõige lollim riigialam ei pidanud seda asja seal 1980ndatel mingiks kunstiks või maastikuarhitektuuriks, vaid just m***i monumendiks.

Esiteks on m***i monumendi kaitsjad resoluutselt käratanud, et selle mõtestamine tuleks «lahti siduda päevapoliitikast». Mil moel on ideoloogilist kärakat, kõigile Eesti Vabariigi vastu sõdinud tegelastele (1918–44) püstitatud ansamblit korraga üldse võimalik «päevapoliitikast lahti siduda»? See on monument massikuritegudele; sama hästi võiks hakata depolitiseerima Stalinit. Ta ju enne diktaatoriks hakkamist luuletas 20. sajandi alguses, silmapaistvalt hästi kusjuures, äkki peaks Jossifit edaspidi käsitlema kui poeeti, mitte kui mõrtsukat?

Kultuuriministri etteaste

ERR-i kirjatükis väidetakse veel seda, et selles kohas suuri nõukogude teemalisi tseremooniaid läbi ei viidud. Läbinisti vale. Viidi küll. Kaks tasuta fotosaiti – ajapaik.ee ja riigiarhiivi Fotis pakuvad kümneid ning kümneid pilte, kus marsivad ringi sajad sõdurid, kus suudeldakse nõukogude lippu, kuulatakse kõnesid, antakse vandeid või ollakse valveseisakusse jäigastunud justkui seesama detail, millest räägime. Ja neid üritusi oli seal pidevalt. Vabandage väga, pioneerina, 1985. aastal pidin isegi ühel sellisel õudsel suure isamaasõja massiülistusel osalema, pluusike triigitud, punarätt kaelas. Niisiis on tegemist tahtliku valega, et seal punasabateid ei peetud.

Siis kargas kusagilt kabiinist välja meie kultuuriminister, kes teatas otsesõnu, et Maarjamäe memoriaali «tähendus on ajas muutunud». No kuidas saab muutuda sellise asja tähendus, mis on püsti aetud Eesti Vabariigi hävitamise auks, sõjakuritegude auks? Maarjamäe memoriaal ehitati otseselt EKP käsul saksa ja eesti sõjaväekalmistule.

Kahju on hoopis sellest, kui meie oma tegelased ühes m***i monumendist sedavõrd seestuvad, et ei ole võimelised enam tajuma selle tõsiloolisi aluseid.

See ei juhtunud kogemata ega heast tahtest või soovist rajada Tallinnasse üks vägev maastikuarhitektuuri musternäidis. Jah, see võib olla ka kunst, aga antud arvamus ei muuda asja olemust. See on inimelude hävitamise mälestusmärk, tuhat hauda on rüvetatud. Maarjamäe memoriaal ei asu kalmistu kõrval, nagu seletada on püütud, vaid otse selle peal.

M***i lammutamisest või ülevärvimisest

Lisaks meie oma aktivistidele, kes hauarüvetamise tagajärge kaitsma on asunud, võib öelda, et ka ajalooliselt on selle asjanduse püstitamisega juhtunud mitmeid segaseid lugusid.

Ma ei viitsi siin hakata rääkima ühest «nõuka kangelasest» Nikonovist, kelle sakslased olla Harku järve kaldal surnuks põletanud, ehkki toona asusid Tallinnale lähimad saksa väed hoopis Pärnu kandis. Sihuke propagandistlike muinasjuttude õhinal pajatamine on režiimil veres, on igal diktatuuril veres. Kahju on hoopis sellest, kui meie oma tegelased ühes m***i monumendist sedavõrd seestuvad, et ei ole võimelised enam tajuma selle tõsiloolisi aluseid.

Lammutamine näib olevat ikkagi parim viis antud taagast lahti saamiseks. Või siis – teise võimalusena – ehk rõhutatult selle kuritegelikust pühadusest distantseerumine. No kui EKA tudengid värviksid kogu kompleksi roosaks või lilleliseks, võiks asja nõukogulik mõte isegi muutuda, äkki kaoks osalt kommunistlik pühalikkus, mis ehitist saadab. Vähemalt näitaks see selget suhtumist ajaloosse. Sõjakuritegude kui «maastikuarhitektuuri» kaitsmine on aga nõmedaim võimalus.

Märksõnad
Tagasi üles