Kultuuriministri etteaste
ERR-i kirjatükis väidetakse veel seda, et selles kohas suuri nõukogude teemalisi tseremooniaid läbi ei viidud. Läbinisti vale. Viidi küll. Kaks tasuta fotosaiti – ajapaik.ee ja riigiarhiivi Fotis pakuvad kümneid ning kümneid pilte, kus marsivad ringi sajad sõdurid, kus suudeldakse nõukogude lippu, kuulatakse kõnesid, antakse vandeid või ollakse valveseisakusse jäigastunud justkui seesama detail, millest räägime. Ja neid üritusi oli seal pidevalt. Vabandage väga, pioneerina, 1985. aastal pidin isegi ühel sellisel õudsel suure isamaasõja massiülistusel osalema, pluusike triigitud, punarätt kaelas. Niisiis on tegemist tahtliku valega, et seal punasabateid ei peetud.
Siis kargas kusagilt kabiinist välja meie kultuuriminister, kes teatas otsesõnu, et Maarjamäe memoriaali «tähendus on ajas muutunud». No kuidas saab muutuda sellise asja tähendus, mis on püsti aetud Eesti Vabariigi hävitamise auks, sõjakuritegude auks? Maarjamäe memoriaal ehitati otseselt EKP käsul saksa ja eesti sõjaväekalmistule.
Kahju on hoopis sellest, kui meie oma tegelased ühes m***i monumendist sedavõrd seestuvad, et ei ole võimelised enam tajuma selle tõsiloolisi aluseid.
See ei juhtunud kogemata ega heast tahtest või soovist rajada Tallinnasse üks vägev maastikuarhitektuuri musternäidis. Jah, see võib olla ka kunst, aga antud arvamus ei muuda asja olemust. See on inimelude hävitamise mälestusmärk, tuhat hauda on rüvetatud. Maarjamäe memoriaal ei asu kalmistu kõrval, nagu seletada on püütud, vaid otse selle peal.