R, 30.09.2022

ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: taksikoer Medvedevi haugatus Evelin Ilvese taustal

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Juku-Kalle Raid: taksikoer Medvedevi haugatus Evelin Ilvese taustal
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 2
Evelin Ilves ja Dmitri Medvedev (kes pikemana paistmiseks fotokat nähes suure sammu ettepoole tegi) Hantõ-Mansiiskis 2008. aastal.
Evelin Ilves ja Dmitri Medvedev (kes pikemana paistmiseks fotokat nähes suure sammu ettepoole tegi) Hantõ-Mansiiskis 2008. aastal. Foto: Juku-Kalle Raidi arhiiv

Vene ladvikus on Putin ülesanded täpselt ära jaotanud: kes haugub, kes tõstab jalga, kes teeskleb tsiviliseeritud kommunikatsiooni, kirjutab Juku-Kalle Raid. Medvedev haugub ja tõstab jalga.

Läbi aegade on nalja visatud lühikeste inimeste üle, kuna nende kompleksid ja komplekside väljaelamine võivad ühiskonnas paksu pahandust põhjustada. No muidugi need asjad nii ei käi. Aga võtame korraks siiski siintoodud foto, mille pildistasin Hantõ-Mansiiskis 2008. aastal, kui toonane Venemaa president Dmitri Medvedev oli veel viisakas ning külastas koos teiste presidentidega soomeugrilaste maailmakongressi. Pildistamisel üritas lühike Medvedev alati sammukese ettepoole karata, sest nii paistab teatavasti pildil pikem välja. Nii tegi ta ka, kui seisis meie esileedi Evelin Ilvese kõrval.

Maskivahetamise aeg

Täna on ekspresident maski täiesti teistsuguse vastu vahetanud, kunagi endast mingilgi moel «läänelikku» ning «demokraatlikku» muljet jätta püüdnud Medvedevi viimase poole aasta avaldused on oma ülbuse, jõhkruse, brutaalsuse ning labase laiamise poolest maailmas kõikjal tuntud. Ehe näide sõnumist Kaja Kallasele, kus ta kraaksatas, et Eesti vabadus on Venemaa tegemata töö. Muidugi – see on justkui otsene ähvardus, aga kui järele mõelda, siis ikkagi pigem haukumine.

Ärgem seda siiski inimese pikkusega seletagem.

Vaevalt et sellel lühikese inimese kompleksil muidugi teaduslikku alust on, ei aita isegi see, et Napoleon ja Putin on parajad jupatsid, aga kultuuriline ja uskumuslik alus on neil juttudel kindlasti. Lihtsalt teadus kui selline on aegade jooksul oluliselt muutunud. Ning minevikus ongi selliste asjadega tõsimeelset teadust tehtud.

Kentsakas mõõtmisteadus

Inimesed olid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguseski üsna veendunud, et erinevad rassid on erineva intelligentsiga, tegeldi kolju ja ka kasvu mõõtmisega. Sellest kõigest on kirjutanud suurepärase tagasivaatava teose Stephen Jay Gould – raamat «Vääriti mõõdetud inimene» on olemas kirjastuse Varrak vahendusel ka eesti keeles.

«Vääriti mõõdetud inimene» kirjeldab katseid mõõta homo sapiens sapiens nii-öelda joonlauaga ära ning teha seejärel otsuseid tema vaimsete võimete üle, iseloomu ning moraalsuse kohta. Kohati on räägitud isegi nii peentest asjadest nagu ülateadvus, kuhu on salvestatud hoopis kavalad nähtused – näiteks südametunnistus, eetika jne. Sihukest inimlikkust ja helgust vanade teooriate järgi kõigile rassidele muidugi ei jätkunud, aga valgele rassile kohe kindlasti.

Paigaltammuv Venemaa

Mingil moel meenutab 19. sajandi ja 20. sajandi alguse teadus oma enesekindla seestumuse poolest praegust Venemaa ühiskonda. Venemaa käitub nagu valge rass sajandeid tagasi, olles oma lihtsas ülimuslikkuses siiralt veendunud. 

See näitab, et Venemaa pole keskajast lihtsalt suurt kaugemale arenenud, seal eksisteerib mingi kummaline «tõde», mis on tegelikult paras supp mütoloogiast, eneseimetlusest, suvalisest ajalootõlgendamisest ning lausa jumalakartlikust juhikultusest. Juht ja jumal ei eksi, nemad juhivad. Ja kui nad juhivad riiki, võitlevad nad sellega just eelkõige mädaneva lääne vastu, kus pole majas korda, vaid mis on vajumas liberalismi sohu.

Medvedev meenutab taksikoera, ei muud. Taksikoer on aretatud urukoeraks, ta valib perekonnast välja ühe tegelase, keda kohe eriliselt austab ja hoiab.

Selline lihtne maailmapilt. Ja sellesse sobib väga hästi Venemaa ekspresidendi tänane roll, mis tähendab eelkõige valimatut haukumist «vaenlase» suunal. Medvedev meenutab taksikoera, ei muud. Taksikoer on aretatud urukoeraks, ta valib perekonnast välja ühe tegelase, keda kohe eriliselt austab ja hoiab. See on reeglina see tüüp, kes talle süüa annab. Nii on Putini-Medvedevi kui peremehe-taksikoera suhe igati paigas.

Ettepoole hüppav Medvedev

Aga tagasi pildi juurde, mida siin näete. Soomeugri maailmakongress 2008. aastal Handi-Mansimaal, mida Medvedev väisas, jäi üldse ainsaks soomeugri ürituseks, mida ükski Venemaa president külastanud on. Ja põhjus lihtne: täpselt nagu neil päevil Kaja Kallase üle vinguval postitusel, on venelastel üsna ühene suhtumine ka soomeugrilastesse: ei ole siin mingit omakeelset haukumist, rääkige po-našemu ja jätke meelde, et suur vene rahvas on teie sõber, keda tuleb karta, armastada, austada ning kummardada.

Kui nüüd meelde tuletasin, kuidas Evelin Ilvesest lühem Medvedev fotokat nähes ehmunult ettepoole hüppas, et tekitada illusioon oma pikkusest, meenus kohe ka tema tänane Putinilt saadud ülesanne.

Kui nüüd selle pildi üles leidsin ja meelde tuletasin, kuidas Evelin Ilvesest lühem Medvedev fotokat nähes ehmunult ettepoole hüppas, et tekitada illusioon oma pikkusest, meenus kohe ka tema tänane Putinilt saadud ülesanne: ole kurjem, ole suurem, mu tubli taks. Hüppa lõrinal ettepoole.

Selge on muidugi, et seda, kuidas Venemaa naabritega käitub ja käituma hakkab, selles perekonnas koer ei otsusta. Siinkohal tuleb vaadata siiski perepea elik juhi elik jumala poole.

Märksõnad
Tagasi üles