Vahur Agar ja Helena Hanni, kunstnikunimega Colorees, on aastaid mahukaid seinamaalinguid ning muid kunstivorme harrastanud ning paari kunstiteoseid leiab suisa 34 riigist. Ilmselt on nii mõnigi eestlane märganud nende kätetööd ka kodumaal.
INTERVJUU ⟩ Eesti kunstnikepaar, kelle tööd on rännanud üle maakera
Kunstnikud Vahur ja Helena on nagu hunt Kriimsilmad, kel üheksa ametit – paar, kes tutvus kruiisilaeval, kus oldi tantsijad, tegeleb veel näiteks skulptuurikunsti, foto- ja videograafia ning valgus- ja moekunstiga.
Paar harrastab erinevaid kunstistiile – abstraktsest stiilist realismini ja seda ükskõik kus keskkonnas, olgu selleks kõrgused või erinevad huvitavad materjalid. Sageli ühendatakse reisihimu ja kunstiarmastus.
Grandioosseimad kunstnikepaari loodud teosed on ilmselt suured seinamaalingud, mida nii mõnigi on oma silmaga näinud erinevates Eestimaa paikades. Paari järgmiseks suureks projektiks on 13. augustil toimuv Hennessy Urban festival, kus nad loovad inimeste silme all kunsti mitu tundi järjest.
Mõlemad neist on lapsest saati tegelenud eri kunstiliikidega – kui näiteks mingil perioodil tegeleti rohkem maalikunstiga, siis teisel jällegi pigem tantsiti.
Vahur ütleb, et tema tegi esimesed suuremad seinamaalid siis, kui läks Kopli kunstigümnaasiumisse. «Maalilaagris sai tehtud ka suur esimene ühisseinamaal, samuti tegelesin sellega paaris noortekeskuses. Helenaga koos tegime esimese seinamaalingu sõbranna tuppa, kellega kohtusime tantsumaastikul,» räägib Vahur ja lisab, et ehkki seinamaalingud võivad olla kõige pilkuhaaravamad, siis ainult nendega nad ei tegele. «Teeme ka lõuenditel maale.»
Milline see protsess siis välja näeb? Kohati on seinamaalingud ju niivõrd suured, et silmgi ei seleta. Kuigi Helena ja Vahur nendivad, et kõik oleneb maalist ja selle detailidest, siis suurte teoste puhul tuleb kasuks oskus käsitseda suuri tõstukeid, tellinguid, turvavarustust ja muidugi ka mõõtmisvahendeid.
«Kõige klassikalisem viis on pilt jaotada ruutudeks ja suurendada seda mõõtkava ruutudega seinale. Ja siis saad ruuthaaval kogu pusle kokku maalitud,» kirjeldavad nad suurte seinamaalingute valmimise protsessi. «Ja muidugi on olemas ka selline nii-öelda taju, et kui oled seina ees maalimas, siis sinu kujutlusvõime silmad on samal ajal mitu meetrit seinast eemal ja vaatavad, kuidas kõik välja tuleb,» ütleb Vahur ja lisab, et seda on raske kirjeldada, aga nii on ilmselt paljudel kunstnikel.
«Kõrgust me enam ei karda, sellega harjub ära,» ütleb paar, kes on fassaadi 30 meetri kõrgusel värvinud. Oluline on seejuures, et kõrgustes maalides on nõuete ja turvasoovituste kohaselt tagatud mugav ja kindel keskkond tööks, seda tõstukite, tellingute, kiivrite ja turvarakmete abil.
Eneselegi teadmata võid olla näinud Helena ja Vahuri loodud kunsti, mida leidub Eestimaa eri paigus. Nad on teinud näiteks seinamaalingu Kadriorus asuvas A. H. Tammsaare muuseumis, kus on kujutatud Eduard Vildet, Mati Unti ja Anton Hansen Tammsaaret.
Laimjalas asub Helena ja Vahuri loodud lilleline bussipeatus.
Samuti on Mustamäel asuvat Elamus Spad kaunistavad maalingud teinud just Helena ja Vahur.
Paari kunsti leidub tänaseks 34 maailma riigis, muu hulgas Rootsis, Islandil ja Norras.
Seda küll mitte alati seinamaalingu kujul. «Teeme ka lõuendeid ja need on rännanud päris mitmetesse riikidesse, see 34 on seina- ja lõuendimaalidega kokku,» ütlevad Helena ja Vahur.
Eestist kõige kaugem seinamaal asub Bali saarel Indoneesias ja selle nimi on «Värvikas liblikas».
Hiljaaegu lõid Helena ja Vahur ainulaadse õhku puhastava kunstiteose, mis valmis koostöös teiste Balti riikide kunstnikega ja mitmes riigis. Praegu ongi paaril palju kunstiteoseid käsil Lätis ning hiljuti asjatasid nad ka Leedus. Sügiseks lubavad nad mitmeid värvikaid maale ka Eestisse.
Lähiajal saab nende loometööle pilgu peale visata Hennessy Urban festivalil. «Festivalialale tuuakse konteiner, mis saab õhtu lõpuks kaetud kunstiga,» kirjeldavad nad veidi seda, mis toimuma hakkab, aga ütlevad siiski, et maali sisu hoiavad nad saladuskatte all.