ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: kas Eesti sõjaline abi Venemaale on ikka hea mõte?

Vene saatkond lubas rahastada Narva tanki Venemaale vedimist. Soovi punamonumente Venemaale viia avaldas ka Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov. Tank aga on relv. Juku-Kalle Raid küsib, kas Eesti ikka peaks Venemaale sõjalist abi osutama ja relvi müüma.

Venemaa on imede riik. Läbi aegade on seal sõjalistel eesmärkidel kasutatud ammu aegunud tehnikat. Eelkõige meenub muidugi kohe Teine maailmasõda, kus hilisem Vene marssal Semjon Budjonnõi (1883-1973) arvas, et parim relv fašistide vastu on ikka hobune.

Usk hobusesse kui tehnikaimesse

Budjonnõi, kes astus komparteisse 1919. aastal, sõdis Venemaa kodusõjas punaste poolel ja sai kuulsaks just ratsaväelasena. Et Teise ilmasõja ajaks oli tehnika väheke edasi arenenud, see vaprat ratsaväelast ei heidutanud ning tema vankumatut usku hobustesse ei kahandanud.

Budjonnõi sai lisaks usule hobustesse kui imerelva kuulsaks ka mütsiga, mida täitorniks kutsutakse.

Budjonnõi sai lisaks usule hobustesse kui imerelva kuulsaks ka mütsiga, mida täitorniks kutsutakse. See müts – budjonnovka (vene keeles будёновка) – sai nime just Semjon Budjonnõi järgi. Müts pidi jäljendama Bütsantsi sõjakiivrit, oli tehtud kalevist, selle peal õitses suur punane viisnurk ja pealael troonis tornitaoline moodustis. Peakate võetigi kasutusele Venemaa kodusõjas ning selle kasutamine lõpetati alles pärast Talvesõda.

Nüüd aga teatas Vene saatkond, et annab heal meelel raha, et Narva tank Venemaale transportida. Juba on sel teemal jõudnud sõna võtta ka Mutin Punni pressiesindaja Dmitri Peskov, kes peab "ennekuulmatuks", et Eestis tahetakse maha tõmmata "Euroopa fašismi käest päästjate mälestusmärke".

"See on muidugi ennekuulmatu, see ei kaunista ühtegi riiki, sealhulgas Eestit," teatas Peskov ajakirjanikele, kommenteerides Eesti kavatsust lammutada kuni 400 nõukogude mälestusmärki. Meil on palju erinevaid ühinguid – ajaloolisi ja muid. Võib-olla tuleb selles liinis ettepanekuid neid mälestusmärke mitte hävitada või võib-olla need kuidagi meie juurde tuua."

Sõjaline abi Venemaale ei ole hea mõte

Kui Eesti tanki tõepoolest Venemaale annaks, oleks see aga otsene sõjaline abi ning seetõttu täiesti lubamatu. Arvestades venelaste hindamatuid oskusi ajaloolise träni kasutamisel, kui nende "parim enne" on ammune möödanik, saaksid nad kindlasti hakkama sellega, et Narva T-34 sisse mootor istutada ja tank uuesti tööle panna. Ja peedist pesumasinale trumli ehitama.

Mõtleme kasvõi sellele, kaua aastakümneid on püsinud keskmiselt tootmises vene autod. Ja kui siia lisada, et 80% venelastest sooviks uuringute järgi näha sealsetel teedel uuesti ringi paarutamas Volgasid, mossesid ja sapakaid, teeks sootsiumile kindlasti headmeelt ka tank T-34 taaskäivitamine ja lahingutes kasutamine.

Selle tanki koht on ikkagi prügikastis või muuseumis, kus seda saab vaadata piletiraha eest kella viieni õhtul. Venemaale pole ilus relvi müüa, isegi kui need ei tööta.

Muuseas, nagu vene tehnikaga sageli, pole ka II maailmasõja ajal kuulsaks saanud tank T-34 nõukogude inseneride puhas omalooming. 1930. aastate algul ostis Nõukogude Liit mõned Walter Cristie tankid M1928 (USA), mille baasil arendati ja täiustati Nõukogude Liidus BT-sarja kergetankid, mis kulmineerus tanki T-34 projektiga.

Vene soov tankimulaaži enda valdusesse saada on muidugi naljakas. Ja selge see, et ka "sõjaline abi" on naljana mõeldud. Ometi kipub ajalugu farsina korduma, nii et ärgem siis Venemaale lahingulist toetust andkem. Selle tanki koht on ikkagi prügikastis või muuseumis, kus seda saab vaadata piletiraha eest kella viieni õhtul.

Pole vist tõesti suurem asi mõte sõja ajal Venemaale sõjalist abi osutada ja relvi müüa – isegi siis kui need ei tööta.