ELU25 ⟩ Marek Reinaas: Tüüpiline broilerifarmi minister, kes arvab, et Eesti ettevõtja on rahalehm

Kui poliitik arvab, et rahaprobleeme saab lahendada lambist maksu tõstmisega, on ta ikka täiesti mööda, kirjutab Marek Reinaas (Eesti 200). Süsteemi viga on ju tegelikult ametnike vohamine, personaalse riigi puudumine ja liiga kulukas riik, mitte tulude vähesus.

Sotsiaaldemokraadist minister Petersoni lambist tulnud ettepanek tõsta töötuskindlustuse määrasid null-koma-midagi-protsendipunkti võrra on peenhäälestamise musternäide, mille ainuke eesmärk saab olla vaid hapukurgihooajal pealkirjades oma nime välgutamine. Ja lisaks kõigele on tegemist veel väga viletsa ideega.

Esiteks.

Kui iga minister hakkab oma haldusalasse kuuluvatele ametitele kasulikke mikromaksumuudatusi propageerima (Petersoni ettepanek maksutõusuks puudutab üksnes tema alluvusse kuuluva Töötukassa rahakotti), siis seda vähem me näeme riigimehelikku suurt pilti. See on samm selles suunas, kus iga minister elab oma vürstiriigis ja kehtestab seal veidraid habememaksusid, et oma vasallidele (ametnikele) tulu garanteerida.

Vastutus on aga poliitikas ja ametnikkonna seas hägune nähtus. Seda kas ei ole olemas, või siis on maksimaalseks nuhtluseks hiiglasliku koondamishüvitise tilluke vähendamine.

Peaminister peaks sellise idee eos maha niitma, sest see suurendab erinevate haldusalade "silotornistumist". Kaja Kallas aga pobises midagi, et koalitsioonikõnelustel sellisest maksutõusust ei räägitud. Tundub, et praeguse valitsuse stiiliks saabki see, kus iga minister tuleb välja oma populistlikke välgatustega, millel päriselu ja poliitikaga mingit pistmist ei ole. Eesmärgiks vaid tähelepanu ja valijate armastuse ostmine.

Teiseks.

Kui viimase 10 aastaga, kus valitseb turul tööjõupuudus, pole Töötukassa suutnud reserve koguda, siis on seda "ühiskassat" ikka kuritegelikult kehvasti majandatud. Järsku peaks hoopis sellega tegelema, et Töötukassas kord majja lüüa? See on aga palju keerulisem tegevus, mis mingil määral tähendab ka vastutuse võtmist.

Vastutus on aga poliitikas ja ametnikkonna seas hägune nähtus. Seda kas ei ole olemas, või siis on maksimaalseks nuhtluseks hiiglasliku koondamishüvitise tilluke vähendamine.

Kolmandaks.

Komakohtade liigutamine - nagu seekordne maksudebatt kipub minema - on põhimõtteliselt vale ja ehe peenhäälestamine, millega valijatele kott pähe tõmmatakse. Vaidlus selle üle, kui peenelt häälestatakse on asendustegevus olukorras, kus kogu masinavärk jupsib. Süsteemi viga on ju tegelikult ametnike vohamine, personaalse riigi puudumine ja liiga kulukas riik, mitte tulude vähesus.

Süsteemi viga on see, et süsteem hakkab kehva majandamise pärast kokku jooksma. Ja kehval majandamisel ei ole parem- ega vasakpoolset maailmavaatelist silti. Praegused parlamendierakonnad on kambakesi demonstreerinud, et nad rehkendada ei oska.

Tundub, et praeguse valitsuse stiiliks saabki see, kus iga minister tuleb välja oma populistlikke välgatustega, millel päriselu ja poliitikaga mingit pistmist ei ole.

Maksutulude suurenemine saab tulla ainult läbi selle, et päris maksumaksjatel läheb hästi ning nad maksavad rohkem makse. Ja ma pean maksumaksjate all silmas Eesti ettevõtteid (eelkõige eksportivaid) ja neid töötajaid, kes on tootval tööl. Maksudebatt võiks käia hoopis sellel teemal. Õigemini on see ettevõtluse teema, aga see pole broilerifarmis ülemäära populaarne valdkond. Farmielanike raha on Riigi eelarves ja see tuleb maagiliselt seina seest.