Sibulapeenrast leitud 1923. aasta graveeringuga kuldsõrmus otsib omanikku
/nginx/o/2020/10/11/13406290t1h7aaf.jpg)
4. august 2022, 13:00
/nginx/o/2022/07/22/14712190t1h396d.jpg)
Facebooki grupis «Hiiumaa heaks» otsitakse vanale kuldsõrmusele omanikku. «Kes kaotas oma perekonna reliikvia?» uurib leidja. Ajaloomuuseumi sõnul on sellistele leidudele lausa mitu põhjendust.
Facebooki postituse teinud naine kirjutab, et tema vanaema askeldas Kärdlas oma sibulapeenras ning leidis sealt 1923. aasta graveeringuga kuldsõrmuse. «Vanaema kahtlustab, et varesed on toonud.»
Kommentaariumis pakuti, et sõrmus võis peenras olla juba enne seda, kui vanaema seal askeldama hakkas. Naine lükkab aga selle väite kiiresti ümber, sest tema vanaema on juba aastakümneid sellel maalapil askeldanud ning sõrmus olevat olnud siiski pigem maapinna peal.
Sõrmuse sisse on graveeritud «K.P 1923,» mistõttu arvatakse, et sõrmuse tegelik omanik võib olla siit ilmast juba mõnda aega lahkunud olnud ning pärijad on selle kogemata ära kaotanud.
Siiski pakutakse ka võimalust, et omal ajal peideti see sõjaohu korral maapõue ega julgetud seda endaga kaasas kanda ning nüüd on see lihtsalt välja ilmunud.
Elu24 uuris ajaloomuuseumist, kas nemad usuvad, et tegu võib olla linnu vingerpussiga või siiski võis sõrmus maapinnast aja jooksul välja imbuda.
Krista Sarv ajaloomuuseumist vastas meile: «Väärisvara peitmisel või maasse sattumisel võib olla mitu põhjust. Kaugemale ajalukku vaadates, siis peideti asju sõjaohu korral (nt arvukad 13. sajandi alguse hõbeaarded või 16. sajandi hõbeehete peitleiud). Teisalt võisid üksikud väärisehted olla nn votiivleiud, religioossetel põhjustel on üksikesemeid ohverdatud, kas allikasse vms kohta, mis tundus ohverdajale väega. Allikad võivad aja jooksul kuivada ja kinni kasvada, aga ese jääb maasse. Kolmas ja ka üsna tõenäoline variant on, et inimeste seas on läbi aegade olnud hajameelsemaid ja lohakamaid, kes on oma asju kaotanud. Või siis sunnib temperament asju loopima või on mingi muu ainult sellele isikule teada olev põhjus, miks sõrmus sõrmest võeti ja laia kaarega kuhugi lendas. Üksikleidude puhul ja eriti nii hilisest ajast, nagu 1923. aasta, võib üks nendest viimati loetletutest olla põhjuseks, miks sõrmus varese teele sattus.»
