T, 27.09.2022

ELU25 ⟩ Homme algab folk! Ando Kiviberg räägib Juku-Kalle Raidile hulle folgilugusid, kus leidub nii presidente kui jalgrattavargaid

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Homme algab folk! Ando Kiviberg räägib Juku-Kalle Raidile hulle folgilugusid, kus leidub nii presidente kui jalgrattavargaid
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Ando Kiviberg (paremal) ja Juku-Kalle Raid särkides, mille müügitulu läheb Ukraina rindele.
Ando Kiviberg (paremal) ja Juku-Kalle Raid särkides, mille müügitulu läheb Ukraina rindele. Foto: Kuku Meriike

28-31. juulil toimub Viljandis taaskord pärimusmuusika festival, mida laiad massid tunnevad Viljandi Folgi nime all. Sel puhul pajatab festivali pealik Ando Kiviberg Juku-Kalle Raidile seiklusfilmilikke lugusid folgi vahvamatest hetkedest. Folgil on ka Ukraina värvides telk, kus saab osta meenesärke, mille toetus läheb ukrainlastele rindele.

Juku-Kalle: 15. mail 1993 kogunes Viljandis ühte unustatud puhvetisse sõpruskond, käes mutrivõti ja rull traati, sest nad olid otsustanud selle kaasabil luua Eesti esimese folgifestivali. Toonasest Pärimusa päevast kasvas välja tänaseks üha hullemaid mõõtmeid võttev Viljandi folk.

Ando Kiviberg: Mis seal salata, eks see iha oli maailmaga seda rõõmu ja vaimustust jagada, mida pärimusmuusika radadele astudes oli kogetud ja milliseid uusi võluvaid ja köitvaid aspekte muusikalise emakeele juures oli avastatud! Tundus kuidagi kuritegelik seda ainult iseendale hoida. Mõtlesime, kuidas teha nii, et kõik inimesed saaksid sellest osa ja näeksid kui tore ja võimas asi on vabadus ning seda saatev omamuusikalise emakeelne lugulaul. Täpselt nii me tegimegi.

Juku-Kalle: Ega 1993 ei kujutanud keegi ette, mis mastaabi festival saavutab.

Ando: Mina kujutasin! Selle kohta on isegi kirjalik tõend, kus ma 1994 veebruarikuus kirjutasin toonase Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägile, kes on praegu Postimehe peatoimetaja ja pöördun palvega EE poole, et nad asuksid Viljandi Pärimusmuusika festivali toetajaks.Veenmisle kasutasin umbes sellist argumenti, et asudes toetama meie festivali, aitate te aluse panna suurejoonleisele rahvusvahelisele pärimusmuusika festivalile, mille kuulsu ulatub tulevikus kaugele väljaspool Eesti piire.

Juku-Kalle: Kas Hõbemägi ostis jutu ära?

Ando: Kolmanda korraga. Tal head assistendid olid, ei lasknud mind alguses ligi. Väga hea kohtumine oli, Priit ise seda ei mäleta, aga mina mäletan väga hästi. Kui sa teed midagi, millest sa mitte muhvigi ei tea, siis hakkad käigu pealt asju õppima. Nooruse ja kogenematuse juures on see, hea asi, et sa lihtsalt teed ära, sa ei oska midagi karta.

Juku-Kalle: 1993. aasta täiesti ületamatu probleem oli juba see, et kust saada kätte kõige tavalisem kõlar, tühised juhtmed ja muu elementaarne.

Ando: Tänapäev oleks hea võrdlus selline, et kui meil on ühe lava helivõimendus 20 kilovati kandis, siis toona me tegime esimest festivali, oligi vaid üks lava ja seal oli meil kasutada Justamendi kola, mille võimsus oli toonase aja kohta röögatu 1,5 kilovatti.

Inimestel on lootusetult meelest ära läinud, et tol ajal korralikku hotelli Viljandis ei olnud. Oli hotell Viljandi. Jutumärkides. Kuhu üks endast lugupidav inimene külalist vabatahlikult viia ei tahnud. Meie majutasime oma esimesed väliskülalised hoopis all järve ääres asuvasse toonasesse Kalevi spordibaasi, see oli enamvähem puhas koht. Ja 1995ndal aaastal sai valmis kultuurikolledži ühikas nimega Oma Kodu. See oli selline, kus olid juba Soomest kohale taritud kasutatud peldikupotid ja muu santehnika, meie jaoks muidugi superluks. 

Rabas presidendi käe, et härra president, kas ma tohin teie kätt suudelda? Mina tundsin ära kohaliku jalgrattavarga ja mõtlesin, et kurat, mis nüüd.

Sellega sain nalja ka, vist 1996 a oli see aasta, kui Veljo Tormis oli kutsutud festivali avamisele ja loengut pidama ja esitati Tormise loomingut. Kõigepealt juhatati Tormis pidulikult staapi, anti vajalikult akrediteerimi materjalid ja siis kui Tormis küsis, et tal oli nagu majutuskoht ka? Meie vastu, et jaajaa, te magate Oma Kodus. Tormis jahmus: omas kodus? Ei-ei ma pidin ikka Viljandisse jääma!

Juku-Kalle: Tollane president Lennart Meri tolgendas ka alatihti festivalil ringi. Üldse on kõik presidendid korduvalt folki külastanud.

Ando: Sellega seoses meenub üks lugu. Näitasin Merile Viljandit, tänavail oli hullult rahvast ja samuti ka üks pesapalligamütsiga isend, kes oli üksjagu vedelikke manustanud, aga tundis presidendi ära. Tegi paar kiiremat ebakindlat sammu ja langes põlvili. Rabas presidendi käe, et härra president, härra president, kas ma tohin teie kätt suudelda? Mina tundsin viivitamatult ära kohaliku jalgrattavarga ja mõtlesin, et kurat, mis nüüd.

Juku-Kalle: Jaa, hea, et Meri jalgrattaga ei olnud!

Ando: Et kas ma peaksin kuidagi isendi jumalusest eemale hoidma? Aga Lennart naeratas relvituks tegevalt ja ütles "tõuse parem püsti!"

Gaute lükkab enda ees jooksuga konteinerit, jääb seisma, paneb litaka jalaga konteineri pihta ja sealt seest kerkib nagu mängutoosist pikk ja väga peenike Miki ning ütleb tervist.

Igasuguseid lõbusaid lugusid juhtus. Ühel kaunil aastal – arvan, et see võis olla 1996 – õnnestus järsku esimest korda tuua Eestisse plastikkonteinerid. Prügi jaoks. Miki ja Gaute ehk Rohke Debelakk, festivali maskotid, muidugi ühel hetkel nägid neid konteinereid ja hakkasid luurama, et saaks ühe kätte niimoodi, et turvamees ei näe. Ja ära tõid. Lossi tänava kandis järsku jookseb vastu Gaute ja lükkab enda ees jooksuga seda konteinerit. Näeb mind, jääb seisma, paneb litaka jalaga konteineri pihta ja sealt seest kerkib nagu mängutoosist pikk ja väga peenike Miki ning ütleb tervist. Siis vajub uuesti konteinerisse ning paneb kaane enda järel kinni ning Gaute jookseb edasi. Kuni näeb jälle mõnda tuttavat, kellele sama nalja teha. See oli nii idiootne, aga samas nii naljakas! 

Juku-Kalle: Kuna sa tajusid, et su kuldsed sõna Priit Hõbemäele festivali rahvusvahelise iseloomu kohta hakkavad tõeks saama? Mingil hetkel sa ju pidid tajuma, et asi on kõvasti kasvanud.

Ando: Esimesed 4-5 aastat me lihtsalt tegime asja. Kogu aeg värk kasvas natuke, aga me eriti ei positsioneerinud, sest oma põhja ja läänepoolsetele eeskujudele me vaatasime ikka väga alt üles. Aga 2000. aastal võeti meid vastu Maailmamuusika Foorumisse. Kui nendel aastakohtumistel kord aastas saadi kokku ja siis kui see statistika tuli, palju kusagil festaril rahvast käib, sain aru, et me oleme seal tublisti üle keskmise. Ja taipasin, et me vist teeme päris suurt asja.

Vaata folgi programmi siit: https://www.viljandifolk.ee

Märksõnad
Tagasi üles