T, 27.09.2022

ELU 25 ⟩ Kultuurikoer Saba: toimetus valib ministreid

Saba
, Kuulehe KesKus kultuurikoer
Kultuurikoer Saba: toimetus valib ministreid
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Kuulehe KesKus kultuurikoer Saba
Kuulehe KesKus kultuurikoer Saba Foto: KesKus arhiiv

Suvi on selline aeg, mil kuulehe KesKus toimetus lösutab niisama kusagil Humalakoja terassil, silmad vidukil nagu hiina seltsimeestel ning rüüpab klaasist ühte ja teist. Ka normaalne koer ei viitsi jalutada või palli taga ajada. Jätke rahule. Suvi – see on katarsis! Suvi – see on aeg, mil koer tardub päikeselaiku nagu küülik mao ette. Suvi on see aastaaeg, kui igasugused hullud ministreid valivad.

Vastavalt karastusjookide ärajoodava koguse reeglitele ei jõudnud ka sel päeval kuulehe KesKus toimetuse liikmed oma saba ja sarvedeta jutuvadinat vaka all hoida. Kaks tundi arutati Humalakojas, kus asuvad toimetuse ruumid, kuna seal pole nii keegi nii kaua käinud, oli aadress ja asukoht justkui peast pühitud.

«Minu meelest», filosofeeris Kuulehe KesKus ja ELU25 peatoimetaja Juku-Kalle Raid, «oli meie toimetuse asukoht Tallinnas. Kui ta mitte Narvas ei olnud. Ta võis olla ka Narvas. Ma mäletan selgelt, et siin on mingi seos toimetusega, aga ma ei mäleta, milline!»

Eesti 200 noorpoliitik Marek Reinaas elavnes: «Narvas me olime ükskord! Või kaks? Neli? Seal võib ta olla küll! Võibolla tasuks küsida lugejate käest? Las vaatavad lehest aadressi, kirjutavad meile kirja...» Ja Marek, olles moodustatud lausest ilmselgelt kurnatud, sulges silmad ning hakkas tasa norskama nagu vokiratas.

Toimetaja Kairi Keso segas vahele: «Saaremaal toimetust ei olnud, vöin kinnitada. Ma olen sealt pärit ja kusagil midagi sellist silmanud ei ole. Möistlik oleks arvestada reaalsusega, mitte sooritada umbkaudseid möttelõõke.»

Toimetaja Tiina Ilsen võttis üle: «Kui me ei suuda toimetuse asukohta välja selgitada, pakun, et kolime Gucci poodi, kuna seal müüakse äärmiselt moekaid ridiküle, kuhu saab asetada prosekot.»

Juku-Kalle pakkus vaguralt: «Toimetuse asukoht pole siin maailmas kõige tähtsam. Tähtis on see, kes toimetuses asju teevad. Kas me seda teame?»

Marek tegi ühe silma lahti ning nohises: «Kes tänapäeval üldse kusagil midagi teeb, on täiesti ebaselge. Mina hakkasin ükspäev mõtlema, et kas meil valitsus on?»

Kairi naeris seepeale õelalt nagu koolikiusaja: «Kas sa arvad töesti, et see teeb meid siin mönusal suveõõl kuidagi targemaks ja aitab edasi?»

Samal hetkel prantsatasid lauda Krissu ja Kersti. «Moens kraed», röökisid nad läbisegi, «miks tööd tehakse, miks kurku ei karastata?»

«Kuule Kersti», päris Juku-Kalle, «äkki oled sina peaminister? Mul kuidagi kangastub, et sul oli valitsemisega mingit pistmist. Või oli?»

Kersti segas pastakaga punast veini ning kallas selle kurku. «Midagi nagu oli küll», meenutas ta umbmääraselt. «Mäletan Kadriorgu, mäletan ühte kohtumist ühe eesti inimesega, neid võis mitu ka olla, mäletan ka ühte Orissaare disainerit, kes mulle kauni valitsejarüü ja kuldsed valitsejakummikud kinkis. Võisin olla küll peaminister.»

Krissu näris raginal prosekoklaasist suhu sattunud jääkuubikuid ning õiendas: «Ma võisin ka mingi minister olla. Asi selles, et mulle kangastub, kuidas ma nägin 20 aastat järjest iga päev Mart Laari. Aga Laar oli ju Eesti kuningas? Ma arvan, et kui ma olin näiteks peaminister, mis võis vabalt juhtuda, töötas kuningas Laar ehk sel ajal minu nõunikuna?»

«Kuningas Laar?», ergastus Juku-Kalle ja haaras kruusisangast. «Oot-oot, see kõlab kuidagi tuttavalt. Aga ei. Ikkagi vist kuningas Lear oli. Järvet veel mängis. Järvet võis meil vabalt peaminister olla.»

«Kõik on uus siin päikese all», nõustus Tiina, «elu on täis ootamatusi. Alles äsja oli mul klaasike täis, aga palun vaadakle seda nüüd! Ei tilkagi.» Ja Tiina röökis jämeda häälega üle Humalakoja: «Oober, kurat! Kas sa ei näe, et meie kabineti ministritel on klaasid tühjad!»

«Minule», mõmises Marek, «meenub aga, nagu ma oleksin eelmisel aastal – klimaatiliselt ebasoodsates tingimustes – justkui mingi partei asutanud. Selle oli väga kepsakas nimi, numbrid sees ja puha. Oot-oot, las ma mõtlen.» Marek vahtis huviga lauale tekkinud viinapudelit. «Äkki Eesti 40 kraadi?»

Kersti seletas kätega vehkides: «Mis seal praegu vahet. Tähtis on ministrid paika panna. Meil on siin jutu sees ju juba mitmeid paslike kandidaate läbi jooksnud. Tegeleme teemaga, kuni ta on laual!» Ja Kersti haaras laualt välkkiire liigutusega punase veini ning rüüpas, maldamata seda klaasigi valada.

Kairi aga prääksatas ehmunult: «Mis kandidaadid meil olid? Mulle praegu üldse ei tule meelde, millest või kellest me rääkisime. Niimoodi tõõtada on väga köhedavöitu, kui köik kohe meelest läheb.»

Lauasolijate silmist paistis eksimatult, et mitte keegi neist ei mäleta, millest nad just rääkinud olid.

«Aga kuulge», piiksatas Juku-Kalle viimaks hädiselt. «Laua all on koer, kes tuhkagi ei tee. Anname talle läpaka, las paneb kirja, mida me siin koosolekul pajatasime, saab selguse majja.»

Otsemaid maandus paugatades laualt läpakas mu nina ette.

Ohkasin tülpinult ning hakkasin tippima, samal ajal kui ülevaltpoolt kostis: «Noh, vala välja! Ta ee-laa-guuu, taa ee-laa-guu!»

Märksõnad
Tagasi üles