«Kõik on uus siin päikese all», nõustus Tiina, «elu on täis ootamatusi. Alles äsja oli mul klaasike täis, aga palun vaadakle seda nüüd! Ei tilkagi.» Ja Tiina röökis jämeda häälega üle Humalakoja: «Oober, kurat! Kas sa ei näe, et meie kabineti ministritel on klaasid tühjad!»
«Minule», mõmises Marek, «meenub aga, nagu ma oleksin eelmisel aastal – klimaatiliselt ebasoodsates tingimustes – justkui mingi partei asutanud. Selle oli väga kepsakas nimi, numbrid sees ja puha. Oot-oot, las ma mõtlen.» Marek vahtis huviga lauale tekkinud viinapudelit. «Äkki Eesti 40 kraadi?»
Kersti seletas kätega vehkides: «Mis seal praegu vahet. Tähtis on ministrid paika panna. Meil on siin jutu sees ju juba mitmeid paslike kandidaate läbi jooksnud. Tegeleme teemaga, kuni ta on laual!» Ja Kersti haaras laualt välkkiire liigutusega punase veini ning rüüpas, maldamata seda klaasigi valada.
Kairi aga prääksatas ehmunult: «Mis kandidaadid meil olid? Mulle praegu üldse ei tule meelde, millest või kellest me rääkisime. Niimoodi tõõtada on väga köhedavöitu, kui köik kohe meelest läheb.»
Lauasolijate silmist paistis eksimatult, et mitte keegi neist ei mäleta, millest nad just rääkinud olid.
«Aga kuulge», piiksatas Juku-Kalle viimaks hädiselt. «Laua all on koer, kes tuhkagi ei tee. Anname talle läpaka, las paneb kirja, mida me siin koosolekul pajatasime, saab selguse majja.»
Otsemaid maandus paugatades laualt läpakas mu nina ette.
Ohkasin tülpinult ning hakkasin tippima, samal ajal kui ülevaltpoolt kostis: «Noh, vala välja! Ta ee-laa-guuu, taa ee-laa-guu!»