P, 25.09.2022

ELU25 ⟩ Naine klassiku kõrval: Oskar Lutsu valgevene prouast Valentinast

Meeli Väljaots
, Oskar Lutsu majamuuseum
Naine klassiku kõrval: Oskar Lutsu valgevene prouast Valentinast
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Oskar ja Valentina Luts
Oskar ja Valentina Luts Foto: Oskar Lutsu majamuusum

Oskar Lutsu majamuuseumi teadur Meeli Väljaots koostas Tartu Muuseumi aastaraamatus põhjaliku uurimuse kirjanik Oskar Lutsu abikaasast Valentina Lutsust. Meeli Väljaots tutvustab Juku-Kalle Raidi palvel põgusalt oma tööd Valentina Lutsu teemadel.

On üldtuntud tõde on see, et eduka mehe selja taga seisab tugev naine. Palamuselt pärit Oskar Luts oli kirjanik, keda tuntakse ja hinnatakse tänapäevalgi. Aga kes oli Valentina Luts – naine, kellega Oskar abiellus 2. juulil 1917. aastal?

Kohtumine Oskariga

Valentina Luts räägib 1978. aasta raadiointervjuus Lembit Laurile emotsionaalselt ja kaasahaaravalt sellest, kuidas ta I maailmasõja ajal kohtas oma tulevast abikaasat Oskar Lutsu, kuidas nad abiellusid ja Eestisse tulid. 1 Revolutsioon on revolutsioon ja armastus on armastus, kinnitab Valentina, kes tuli oma abikaasaga koos elama riiki, millest ta polnud varem midagi kuulnud, inimeste hulka, kes rääkisid talle arusaamatus keeles. Ometi omandas ta aja jooksul eesti keele ja kasutas seda oma aktsenti ning keelevigu häbenemata nii igapäevaelus, hiljem muuseumitöös kui ka avalikkusega suheldes.

Säilinud on veidi aega pärast Oskar Lutsu surma Valentina poolt kirja pandud nö ametlik elulugu, kus ta kirjutab (kirjapilt muutmata): „Mina, Luts Valentina Semeoni tütar, sündisin 1892 a. 12. veebruaril Minski linnas Valgevenes. Olin 5 aastane kui suri isa, kes oli ametnik. Emal jäi järele 5 alaealist last. Kuna majandusliku olukorra tõttu pidin noorelt hakkama töötama, sellepärast jäi ka keskkool lõpetamata. Töötasin Viitepski linnas Raudteede valitsuses kontoriametnikuna. 1917. aastal abiellusin Oskar Lutsuga. /…/ Kogu abielu ajal olen olnud koduperenaine.“

Kolimisega seotud praktiliste küsimuste lahendaja pidi olema Valentina, kes kolimispäeva hommikul torkas kodust lahkuvale kirjanikule taskusse sedeli uue elukoha aadressiga, kus teda õhtul taas oodatakse.

Theodor Lutsule jättis vennanaine Valentina kohe algusest peale suurepärase mulje: „Umbes aasta enne sõja lõppu, s.t. 1917. a. suvel, käisin Oskaril Vitebskis külas. Ta oli oma tütarlapsega juba abiellunud ja oli õnnelik abielumees. /…/ Ta abikaasa oli võrratu perenaine, selles veendusin juba esimesel õhtusöögil, kui laud oli täis igasuguseid roogasid, üks maitsvam kui teine. /…/ Noor proua, kelle nimi oli Valentina, oli väga kena ja lõbus ja mina jäin Oskari valikuga täiesti rahule.“

Ühest üürikorterist teise

Lutsude pere kolis Tartus aina ühest üürikorterist teise, Aia tänavalt Roosi tänavale, edasi Mäe tänavale, sealt Tiigi tänavale ja ajakirjaniku külaskäigu ajal elas Lutsu pere Puiestee tänaval. Valentina avas ajakirjanikule ka sagedase elukohavahetuse tagamaid, rääkides, et tagahoovide häälekas elu ei sobi kirjanikule ja aina otsitakse seda vaikset nurgakest, kus oleks mõnus kirjutamisele pühenduda.

Kolimisega seotud praktiliste küsimuste lahendaja pidi olema Valentina, kes kolimispäeva hommikul torkas kodust lahkuvale kirjanikule taskusse sedeli uue elukoha aadressiga, kus teda õhtul taas oodatakse. Lõpuks õnnestus Valentina Lutsu eestvedamisel ehitada oma maja, mille ümber oli ka vaikust ja varju pakkuv suur aed. Oskar Lutsu passi ilmub 28.12.1936. aastal viimane Tartu aadress-büroo tempel sissekirjutusega Riia mnt. 4. (Kuna tol ajal nimetati praegust Riia tänavat pärast raudteesilda Riia maanteeks, siis algas majade numeratsioon uuesti number ühest peale. Maju oli sellal tõesti ka vähem ja nurgapealse maja järel laius nn Tammeväli kuni kortermajani (praegune Riia 40). Tänapäeval on numeratsioon muutunud ning Lutsu kodumaja tuntakse aadressi Riia 38 järgi.

Elu Oskariga Tartus Riia 38

Noor-Eesti kirjastuse raamatupidaja Alfred Kiviste on jutustanud värvikalt sellest, kuidas ta 1937. aasta alguses käis koos abikaasaga kirjaniku juures soolaleivapeol: „Viibides Oskar Lutsu juures külas, oli üldiselt teada et kirjaniku abikaasa katab laua nii, et see paindub roogade all. Tavaliselt oli valmistatud mitu rooga. Esimese toidu järel tuli lauale teine. Perenaine aina pakub /…/ Kui külalise kõht juba täis, siis leiab lahke perenaine, et kui tema pakkumisele ei reageerita, siis ei minevat täide perenaise tähtis soov, millele ta olevat just parajasti mõelnud. Külaline püüab perenaise soovil midagi süüa. Seejärel katsub ta, kuidas jõuda veel laua äärest üles tõusta ja koju minna.“4

Teise maailmasõja ajal kodumaalt lahkunud Raja Zürcher, kes elas Rootsis, ei olnud unustanud aastakümnete taguseid maitseid, kui ta meenutab: „Oskar Luts ja tema abikaasa Valja kuulusid minu vanemate parimate sõprade hulka. Lapsena mäletan meie armsaid külalisi istumas ümber laua. O. Luts – alati märkmik ja pliiats käepärast, kuhu ta tihti midagi sisse märkis.... Olid pühad – tulid Lutsud üks püha meile, teine olime nende juures. Proua Lutsu kokakunst oli võrratu, milline pasha, millised Berliini pannkoogid, millised süldid jne!...“5 Paljudele Eesti inimestele sarnane saatus viis perekonnad lahku ja Zürcher sai Valentina Lutsuga uuesti ühendust võtta alles 80ndate alguses. Kui tal lõpuks õnnestus Eestisse tulla ja Riia tänava maja külastada, lebas Valentina haigevoodis ja kodust toitu pakkus Rootsist tulnud prouale muuseumitöötaja.

Oskar Luts ise mainib abikaasat kõige sagedamini oma viimases päevikus (1944 – 1952), nimetades teda kord ees ja isanime pidi (Valentina Semjonovna), kord Vaalä.

Seal Väike-Tähe nuka peal oli väike viinaputka. Ja käruga ta läks talle järgi ja vahest läks Helgi ka kaasa aitama. Panid vanamehe käru peale ja Tõid ta koju.

Kõige sagedamini nimetab ta naist siiski emandaks ja arvustab tema tegemisi-toimetamisi üsnagi pahuralt: „Ta on väga hooletu, eriti koduhoiu suhtes. Ja tige, tujukas. Väga raske on temaga läbi saada.“ „Mida armastusväärsem on ta võõraste vastu (ja neid käib siin laialt), seda rohkem närib minu kallal, olgu ma purjus või kaine. Koledasti uhkustab oma aiaga ja kõigega, mis tal on.“

Probleemne Oskar

Juhan Peegel, kes elas oma perega aastatel 1950 – 1955 Lutsude majas alumise korruse kahes toas ja tundis seega majas valitsenud õhustikku hästi, on Lutsu päeviku saatemärkmetes selgitanud, et kirjanikus peidus olevatest vastandlikest pooltest tuli järsk, pahastiütlev ja labane eriti teravalt ilmsiks tema viimastel eluaastatel, kui haigus vanameistri murdis ja ta lisaks füüsilistele vaevustele jäi alla ka võitluses viinakuradiga. Selle asjaoluga põhjendab Peegel ka päevikusissekannete sünget tonaalsust ja annab kõrvaltnägija kaine pilguga Valentina Lutsu tegevustele hoopis teistsuguse hinnangu: „Aga lõpuks: väga-väga hindama ning lausa imetlema peab Valentina lakkamatut inimlikku hoolitsust oma abikaasa eest, vaatamata selle kõigile purjuspäistele – pehmelt öeldes – ebameeldivustele, mida siinkohal pole mõtet kirjeldada.“ 

Samasugused mälestused on ka Juhan Peegli abikaasa Helgi nooremal õel Viive Pudersellil, kes elas ajalooõpingute ajal üliõpilasena koos Peeglite perega Lutsude juures. 2019. aastal vestluses Andrus Peegliga räägib ta: „Seda Lutsu ta (Valentina) ikka hoidis ja armastas hoolimata sellest, et too liialt purjutas… Ja ta ei jätnud teda hätta. Ta aitas teda ikka viimseni, ise endast ei hoolinud, ei hoolinud sellest, et tal oli raske. Seal Väike-Tähe nuka peal oli väike viinaputka. Ja käruga ta läks talle järgi ja vahest läks Helgi ka kaasa aitama. Panid vanamehe käru peale ja Lutsu-tädi hoidis ühelt poolt ja Helgi aitas kõrvalt. Tõid ta koju.“

Voorimehevankri, käru või koguni tõukekelguga kojutoomisi on meenutanud ka mitmed teised Tammelinnas lühemat või pikemat aega elanud inimesed. Ja kuigi jutustajatele on kogetud seik ehk naljagi pakkunud, võib arvata, et Valentina Lutsul polnud sugugi lõbus näha oma abikaasat sel viisil koju saabumas.

Märksõnad
Tagasi üles