P, 14.08.2022

GALERII ⟩ 20. juulil saadeti viimsele teekonnale Lennart Meri noorem poeg Kristjan Meri

Katrin Lusti järelehüüe Kristjan Merile
Katrin Lust
, Elu24 peatoimetaja
20. juulil saadeti viimsele teekonnale Lennart Meri noorem poeg Kristjan Meri
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Foto: Katrin Lust

20. juuli keskpäeval saadeti Tallinnas Pühavaimu kirikus viimsele teele president Lennart Meri noorem poeg Kristjan-Aapo Meri. Ettevõtjana tegutsenud Kristjan Meri (56) ärasaatmisele olid tulnud tema perekond, lähimad sõbrad ja tuttavad.

Minu sõprus Kristjaniga sai alguse läbi näitleja Arvo Kukumäe ligi kümmekond aastat tagasi. Kuku, minu hea sõber, elas koos vapustava naise Marit Meriga, kes on Lennart Meri vennatütar ja kelle ühistel koosviibimistel oli alati kohal ka Kristjan.

Kristjaniga oli vist nii, et sa inimesena kas klikkisid temaga või siis üldse mitte. Meie saime millegipärast jutule kohe ja tema lõputu positiivsus oli minu jaoks peaaegu nakkav.

Vahel oli nii, et me ei rääkinud Kristjaniga päris pikka aega, aga tal oli komme sind üles leida just siis, kui sa tundsid, et kogu maailm on pööranud sinu vastu. Nii mäletan ma päris mitut oma elu madalseisu, kus telefoniekraanile ilmus Kristjani nimi täpselt siis, kui tundsin end kõige kehvemini.

«Katu, ma mõtlesin, et sa nagunii tunned ennast praegu näruselt ja tahad kõigele käega lüüa...» alustas ta kõnet, kui mõtlesin, kuidas ta küll teab, mis su sees toimub, ja kuidas on võimalik, et ta su täpselt sellisel hetkel üles leiab.

«Vaata, et sa selja sirgus hoiad. Vahet pole, mida nad mõtlevad või räägivad... Sina lähed edasi, sest sa ei ole mingi kaotaja!» lausus Kristjan, aga mitte niisama, vaid tema hääles oli alati tunda seda päris südamlikkust ja hoolivust. Ta ei helistanud seetõttu, et tal oli sinult midagi vaja, vaid ta helistas alati siis, kui tundis, et sõbraga on midagi valesti.

Nii tähtsaks ma end ka ei pea, et arvata, et olin ainus, kelle Kristjan hädas üles leidis. Neid inimesi, kes tundsid tema lohutavaid sõnu, oli kindlasti rohkem kui üks. Temas oli lihtsalt imeline võime tajuda ja hoolida ka nendest, keda ta igapäevaselt oma elus ei näinud. Kristjanis leidus tohutu hulk empaatiat ja just nimelt seda ausat ja rikkumata südamlikkust, mida siin maailmas on tegelikult nii vähe.

Kristjan oli selline inimene, et sa võisid temaga kuude kaupa mitte ühenduses olla, aga kui sa kukkusid või komistasid, oli ta alati esimene, kes su üles leidis ja eikusagilt sulle käe ulatas.

Kirikuõpetaja pidas täna kõne, milles ta meenutas Kristjani elu pildialbumi abil. Ta meenutas kõigepealt Nõmmel sündinud poissi, kelle mängumaad olid Glehni lossi ümbrus ja Pääsküla raba. Siis räägiti piltidest, millel oli Kristjan isana... ja sellest, millise andumusega jälgis ta öösiti televiisorist spordivõistlusi või kuidas jooksis pojaga Viimsis võidu kodu poole.

President Meri ja tema poeg Mart on avalikkusele rohkem tuntud mehed. Samas, kes Kristjanit tundis, see teadis, et ka temas leidus tegelikult sama palju pehmet ja soliidset väärikust kui tema isas ja vennas. Ja kuigi Kristjan ei armastanud avalikku tähelepanu, oli ta alati iga seltskonna hing, igas pulmas peigmees ja igal matusel kadunuke.

Vaatasin täna kirikus seltskonda, kes oli tulnud temaga hüvasti jätma. Nendel pikkadel tumedatel pinkidel istusid külge külje kõrval pangaröövel ja endine minister. See pilt oli nii Kristjani moodi. Ta oli väärikas mees, aga sõpru oli tal igast valdkonnast.

Ta ei olnud kunagi kõrk ega pealiskaudne, vaid tema anne sõbra ja ka ärimehena seisnes just nimelt selles, et ta suutis leida pea igas inimeses midagi, mis teda paelus.

Mäletan kui Kuku, Arvo Kukumägi, suri, siis ma kirjutasin temast ühte ajalehte sarnast järelehüüet nagu täna siin. Kristjan helistas mitu korda ja ütles: «Katu, saada mulle tekst. Viimane lugu peab inimesest olema väärikas. Las ma vaatan selle üle...»

Sain teksti Kukust valmis, aga olin veidi ähmi täis. Äkki Kristjan laidab selle maha.

«Tead, Katu, see tekst oli väga ilus!» helistas Kristjan tagasi. «See oli kohe nii ilus, et kui mul peaks seda kunagi vaja minema, siis vaata et sa kirjutad minust ka midagi sellist!»

Täna hommikul tulid need sõnad mulle meelde. Ma valisin parasjagu kapist musta kleiti, mida Kristjani matusele selga panna, aga siis puudutas mu õlga nähtamatu sõber, kes ütles, et ära võta riidepuu pealt seda musta ürpi, sest väljas paistab päike ja on sirav suvi. Mul oli tunne, et Kristjan käskis mul selga panna heleda kleidi ning tunda suvest ja meie sõprusest rõõmu.

Pühavaimu kirikusse sisse astudes tundsin end muidugi tumedasse riietunud rahva keskel heleda kleidiga justkui tõeline tola. Pisarad jooksid mööda põski alla, kui mõtlesin, et Kristjan, sa oled mu üle nalja visanud isegi teispoolsusest.

Ja siis oli veel selline tunne, et Kristjan astub kohe kiriku uksest sisse oma suure ja laia naeratusega ning teatab midagi, mis pöörab selle kurva koosviibimise hetkega peoks.

Aga peoks see üritus täna kahjuks ei muutunud ja tegelikult ei ole mul ka õrna aimugi, milline peaks olema üks väärikas järelehüüe sõbrale. Kujutan ette, et see tekst siin võib saada ka omajagu kriitikat, ainus lohutav mõte on see, et ma tean, kui väga pidas Kristjan lugu irooniast ja sarkasmist.

Kristjan, vaata seal pilvepiiril see jutt siin üle... Kui see ei saanud piisavalt väärikas või sinu moodi, siis anna mulle märku. Ma teen selle ümber.

Head teed sulle, kallis sõber! Kui kohtume, siis naerame ja räägime kõigest, mis vahepeal juhtunud on.

Siiras kaastunne Kristjani lähedastele.

Märksõnad
Tagasi üles