Tippujuja Merle Liivand sai merineitsi stiili idee Usain Boltilt

Merle Liivand Foto: Sander Ilvest

Ameerika Ühendriikides elav Eesti ujuja Merle Liivand kogub laias maailmas tuntust merineitsina. Raadio Elmar hommikuprogrammis «Ärka, kaunis maa!» rääkisime ujumisest ja ujumisoskuse tähtsusest.

Merineitsina tuntud Merle Liivand ilmus raadio Elmar hommikuprogrammi stuudiosse tavariietes, sõnades, et veest väljas peab ikka inimene olema. «Maapinnal pean inimese tegusid tegema, ei saa saba jalge vahel ringi käia,» naeris ta.

«Üldiselt leian, et ujumisoskus on kui hambapesu! Sa ei tea iial, mil sul seda oskust oma elu päästmiseks vaja läheb. Kliimamuutused on sellises faasis, et sa mitte kunagi ei tea, millal pead oma kontorist, majast, autost välja ujuma ning end päästma. See on üks põhjus, miks ma arvan, et inimene peab oskama ujuda. Lisaks sellele, mitte kunagi ei tea, millal on vaja päästa kedagi teist. Uppumissurmad on Eestis jätkuvalt väga kõrged, minu jaoks on see murekoht,» sõnas tippujuja. 

Liivand elab enamuse aastast USAs, kuid on praegu töiste toimetuste tõttu kodumaa pinnal. «Ehitan siin start-up'i üles. Selle kõrvalt üritan natuke ka puhata. Muu hulgas viin oma lesta ja Guinnessi auhinna Eesti spordimuuseumisse. Nii saavad ka eestlased näha, mille abil ma oma rekordeid ujun,» selgitas ta.

«Kaks kuud tagasi ujusin 42,2 kilomeetrit maratonil merineitsi monolestaga, ilma käsi kasutamata. Üldiselt alustasin merineitsi stiilis ujumisega 2019. aasta oktoobris. Kusjuures, just Usain Bolt viskas mulle kunagi nalja, et äkki ma peaksin seda ala proovima. Kuid mina ei tahtnud minna vaid rekordeid püüdma, soovisin teha midagi seesugust, mis kogu maailma kõnetab,» sõnas Liivand.

Ujuja kirjeldas, kuidas sündis tema esimene rekord. «Guinnessi esindajad istusid paadis ja vaatasid, et ma ujudes käsi ei kasutaks. Nad ei saanud ise ka aru, mil moel ma nii kiiresti ujun. Seejärel läksime kohtunike ja komisjoni ette,» rääkis ta.

Liivand tegi ettepaneku, et 20. augustil 2020 soovib ta ujuda 20 kilomeetrit. Ka see plaan sai ellu viidud. «Eelmisel aastal hakkasin saama 30-aastaseks ja tahtsin ujuda oma sünnipäeval juba 30 kilomeetrit – ujusin ka selle ära! Miami linnapea andis mulle selle ettevõtmise raames lausa oma päeva,» rääkis ta.

«Sünnipäeval lõin sõpradega klaase kokku ja keegi nalja viluks ütles, et miks ma järgmisena 40 kilomeetrit ujun... võiksin ikka terve maratoni läbi teha! Minul on muidugi selline iseloom, et kui keegi isegi nalja viskab, siis ma lihtsalt pean jõudu näitama. Nii ujusingi tänavu 7. mail 42 kilomeetrit nagu naksti,» lisas ta.

Liivand on ühtlasi tõeline ookeanide saadik. Ta seisab ja kõneleb maailmas selle eest, et ookeanid saaksid puhtamaks. «Ameerikas pole prügi korjamine üldse tavaline tegevus. Olen ka sealsete majade eest prügi koristanud, mõnikord inimesed jooksevad uksest välja ja küsivad, miks ma seda teen,» märkis ta.

«Juhtus selline asi, et meil Floridas surid kalad ära ja tuli välja, et ookeani hapnikutase läks nulli protsendini. Pidime paigaldama ventilaatori torud ookeanisse, et hapnikku tagasi toota. Mul oli sellest kõigest süda nii katki! See pole enam film, see on reaalsus,» kirjeldas naine.

«On päevi, mil kannan parasjagu kontsakingi, käekotti, teen ärikõnet... ja samal ajal korjan prügi. Ameeriklaste jaoks on selline käitumine muidugi täiesti uskumatu. Samas on ka inimesi, kes teatavad, et järgmisel korral soovivad minuga kaasa tulla ja pakkuda koristamisel oma abikätt. Näen, et ise peale hakkamine on üks võimalus kaaskodanike harimiseks,» rääkis Liivand.

«Reaalsus on ju see, et see prügi jõuab kanaleid pidi ookeanisse, kalad söövad mikroplasti ning hädad jõuavad kaarega inimesteni. Ma vaatan seda pilti suuremalt ja üritan harimist mööda maailma teha,» sõnas ta.

Eestlanna on jõudnud nii kaugele, et tänu tema koristuse propageerimisele muudeti Nicaraguas isegi seadust. «Mulle anti ookeani suursaadiku tiitel ja selle najal otsustasin, et pean selle teema raames tõsiselt tegutsema,» rääkis Merle Liivand raadio Elmar hommikuprogrammis «Ärka, kaunis maa!». 

Kuula intervjuud SIIN.