Hiljutises uuringus Venemaal selgus, et üle 80 protsendi sealsest elanikkonnast toetab NSVL-aegsete brändide taastamist. Tegelikkuses on aga venkude «brändid» olematu nähtus. Juku-Kalle Raid tutvustab, kust mida pihta pandi.
On üks igivana anekdoot, mis võtab kokku nõukogude tehnika olemuse. Selles loos läheb venku filosoofi juurde ja kurdab, et mitte miski ei tule tal välja nii nagu vaja. Töölt lastakse lahti, naine litutab teistega, viin saab alati liiga vara otsa. Filosoof lohutab: «Pole viga! Iga kord kui elus paugatab kinni mõni uks, avaneb kohe kindlasti mõni teine!» «Ma tean, mida te tunnete,» ohkab venku. «Ka minul on Moskvitš!»
Müüt Vene «brändidest»
Aga tagasi uuringu ja Vene «brändide» juurde. Uuringus, kus küsitleti 5000 venemaalast, selgitati välja, et valdav enamus neist tahaks tänavatel taas näha «Moskvitšit», «Volgat» ja «Pobedat».
Kusjuures põhjenduseks toovad need naljatilgad, et NSVLis tehti vastupidavaid ning kättesaadava hinnaga tooteid. Seda jama usub tänapäeval ligi 87 protsenti venkudest, väidab uuring.
Enamuses on kogu Vene imeline tehnika läänest lihtlabasel kombel varastatud ja kopeeritud, sealjuures aga kvaliteediga, mis ei kannata mitte mingit kriitikat.
Tegelik morn tõsiasi seisneb muidugi selles, et esiteks pole mingeid nõukogude brände üldse olemas. Enamuses on kogu Vene imeline tehnika läänest lihtlabasel kombel varastatud ja kopeeritud, sealjuures aga kvaliteediga, mis ei kannata mitte mingit kriitikat. Varastamistest räägime kohe allpool. Veel vahvam on aga muinasjutt vastupidavusest ning kättesaadavast hinnast. Vastupidavuse kohta ütles kõik ära ülaltoodud anekdoot, aga hinnaga olid lood muidugi veel hullemad. Sel ajal, kui näiteks mu ema sai kuus 120 rubla palka, maksis paljukiidetud mosse umbes 5000 rutsi. Ja seda vaid siis, kui õnnestus kusagilt kaaperdada autoostuluba. Kasutatud autod mustal turul olid märksa kallimad.