Päevatoimetaja:
Katrin Lust
(+372) 56681734

ELU25 Juku-Kalle Raid: venkude varastatud tehnika. Mosse, sapikas ja teised – ei ühtegi originaali (7)

Moskvitš 401, tegelikult varastatud Opel. Foto: Internet

Hiljutises uuringus Venemaal selgus, et üle 80 protsendi sealsest elanikkonnast toetab NSVL-aegsete brändide taastamist. Tegelikkuses on aga venkude «brändid» olematu nähtus. Juku-Kalle Raid tutvustab, kust mida pihta pandi.

On üks igivana anekdoot, mis võtab kokku nõukogude tehnika olemuse. Selles loos läheb venku filosoofi juurde ja kurdab, et mitte miski ei tule tal välja nii nagu vaja. Töölt lastakse lahti, naine litutab teistega, viin saab alati liiga vara otsa. Filosoof lohutab: «Pole viga! Iga kord kui elus paugatab kinni mõni uks, avaneb kohe kindlasti mõni teine!» «Ma tean, mida te tunnete,» ohkab venku. «Ka minul on Moskvitš!»

Müüt Vene «brändidest»

Aga tagasi uuringu ja Vene «brändide» juurde. Uuringus, kus küsitleti 5000 venemaalast, selgitati välja, et valdav enamus neist tahaks tänavatel taas näha «Moskvitšit», «Volgat» ja «Pobedat».

Kusjuures põhjenduseks toovad need naljatilgad, et NSVLis tehti vastupidavaid ning kättesaadava hinnaga tooteid. Seda jama usub tänapäeval ligi 87 protsenti venkudest, väidab uuring.

Enamuses on kogu Vene imeline tehnika läänest lihtlabasel kombel varastatud ja kopeeritud, sealjuures aga kvaliteediga, mis ei kannata mitte mingit kriitikat.

Tegelik morn tõsiasi seisneb muidugi selles, et esiteks pole mingeid nõukogude brände üldse olemas. Enamuses on kogu Vene imeline tehnika läänest lihtlabasel kombel varastatud ja kopeeritud, sealjuures aga kvaliteediga, mis ei kannata mitte mingit kriitikat. Varastamistest räägime kohe allpool. Veel vahvam on aga muinasjutt vastupidavusest ning kättesaadavast hinnast. Vastupidavuse kohta ütles kõik ära ülaltoodud anekdoot, aga hinnaga olid lood muidugi veel hullemad. Sel ajal, kui näiteks mu ema sai kuus 120 rubla palka, maksis paljukiidetud mosse umbes 5000 rutsi. Ja seda vaid siis, kui õnnestus kusagilt kaaperdada autoostuluba. Kasutatud autod mustal turul olid märksa kallimad.

Mis täpselt pihta pandi?

Nüüd aga heidame pilgu peale, milline tehnika kust pihta pandi. Siinkohal kasutan Väätsal asuva jalgrattamuuseumi asutaja ja juhi Valdo Prausti andmeid. Kusjuures Valdo mainib, et kohe järgnev on vaid murdosa Nõukogude Liidu poolt toime pandud varguste lõputust nimekirjast.

1920. aastate AMO F 15 (nõukogude esimene auto) oli Fiati 1910. aastate mudel Fiat F15 (itaallased rajasid 1920. aastatel AMO autotehase). Ford rajas Gorkisse autotehase, see hakkas tööle 1930. aastate alguses: GAZ A oli Ford A, GAZ AA oli Ford AA, GAZ M1 oli Ford V8-40. Sõjajärgsete GAZ-521 ja 52 R6 mootor oli USA 1920. aastate lõpu Dodge D5 mootori koopia, ZIS võttis 1920. aastate lõpul eeskuju USA Autocarilt – ZIS-5 oli Autocar Dispatch CA. Sõjajärgse ZIS-150 kabiinis on kopeeritud USA veokit International Harvester K 7.

Vähemalt selle uuringu ning ka Valdo Prausti nimekirja järgi paistab, et enamus venelasi elab mingis kummalises ulmemullis.

Elektrilise transmissiooniga sõjajärgne 1940. aastate buss ZIS-154 oli General Motorsi TG-3201 («old look») nõukogude koopia. Hiljem hakati peaaegu sama keret varustama lihtsama, ZIS-150 käiguosaga, nimeks sai ZIS-155. Aastal 1947 tootmisse läinud Moskvitš 400 oli Opel Kadett K38 (tehas toodi Saksamaalt koos sisseseadega pärast sõda ära), 1970 tootmisse läinud Žiguli oli litsentsi alusel toodetud Fiat 124 (itaallased ehitasid tehase). Paljud nõukogude autod on segu erinevate Lääne autode detailide koopiatest. Mootorratas Moskva M-1-A (tootmise algus 1946) oli DKW RT 125 (tehase sisseseade toodi ära). Mootorratas IŽ-350 (tootmise algus 1946) oli DKW NZ 350 (tehase sisseseade toodi ära). Mootorratas M-72 oli Saksa BMW R 71 nõukogude koopia.

Vähemalt selle uuringu ning ka Valdo Prausti nimekirja järgi paistab, et enamus venelasi elab mingis kummalises ulmemullis. Täpselt nagu nõukogude ajal, kui asi juhtumisi veel hullem pole. Nõukogude ajal narriti suure kodumaa enneolematuid tehnikasaavutusi vähemalt anekdootides, aga kaasaegsel Venemaal eneseirooniale ja huumorile kohta ei ole. Vaadake vaid Putini pekist ning tigedat molu ja saate isegi aru, miks.

Tagasi üles