ELU25 ⟩ Ahto Muld: Viljandi paadinaise märkmeid ehk Ingrid Rüütli uus teos

KesKus'i kultuurikriitik Ahto Muld soovitab Ingrid Rüütli koostatud raamatut "Viljandimaa laule ja lugusid" (Eesti Rahvaluule Arhiiv 2022, 480 lk). Ühtlasi saame teada, kuidas Arnold Rüütel soovitab õlle järel käia.

See on ikka täitsa hämmastav, kui erinevad võivad olla ühe munaraku abikaasad! Ja et see meile kõigile kompleksmeetodeid sisaldavate õppetundide käigus selgeks teha, on kommunistid leiutanud Arnoldi, vanarahvas Ingridi ning tüngategemist armasav issand jumal nad paari pannud. See on ikka päris kummaline supp.

Tõe huvides peab Muld muidugi ära rääkima, kuidas Arnold ja Ingrid kohtusid, seda pajatas talle üks Ingridi kursakaaslannast eesti fill. Nimelt tulnud Ingid kord õhtul koju ühikasse, visanud voodile räntsti pikali, löönud jalad seinale ja õhanud toakaaslastele: "Teate. Leidsin endale uue noormehe. Nii ilus, et jää või pimedaks! Ja nii loll, et sure või ära!"

Juba õige varsti said uudishimust pakatavad ühikakaaslased teada, et tegemist on Arnoldiga. Selg sirge nagu ahjuroop, soeng juba toona hall nagu Kunda tsemenditehase tolm, silmavaade selge nagu püüdlikul parmul osakonnajuhataja kabinetis.

Ingridil oli küll õigus, aga teisalt peab ütlema, et tema väljavalitu Arnoldi jutt on sama segane kui soiguvate rahvalaulikute mõmin ja kestab isegi veel kauem. Kui Ingrid Rüütel oleks kogunud oma meest, mitte Viljandimaa jutte ja laule, oleks raamatusse mahtunud ära võibolla vaid pool Arnoldi lauset, ülejäänuga oleks pidanud ronima juba järgmisesse köitesse.

Mullale teadaolevalt on Arnoldi kõige lühem lause selline: "Põhimõtteliselt nõus, nii seda kui teist, aga üldiselt mitte!" See oli vastus ühele pensionärile, kellel oli pähe siginenud kasutu mõte Arnoldile küsimus esitada. Mutt ei saanud muidugi tuhkagi aru ja ehmatas koledasti ära. Kui tal olnuks aega paar päevakest toonase pesidendi korinat kuulata, oleks vastuse asjaolud võibolla selgunud, aga nii kiiresti igal juhul mitte.

Ingridi raamatuski on kõik pajatajad oma teemadega segi-läbi nagu sihukestel kogumisekspeditsioonidel ikka: kusagil jagab lahkelt oma leelotavat tarkust Kolga-Jaani kuulus nõid Serva Ellu, kusagil mugistab keegi regivärssi, kusagil loitsitakse midagi, kusagil mängitakse ringmängu. Relvastamata silmale ja kõrvale on see kõik kokku nagu ENSV ülemnõukogu pleenum, parteikoosolek või väljasõit saunapiirkonda. Isegi kaader on sarnane. Temaatika küll erineb, ühed laulavad humoristlikke bõliinasid, esitavad tavandi- ja töölaule ning kohapärimust, aga teisal joiub muidu nii sarnane kaader muud teksti. No tuletage meelde Johannes Käbinit, Lentsmanni (eesnime ei mäleta), Elsa Gretškinat ning arusaamatuid une-eelseid norskeid meenutavaid kraaksatusi ja puuksatusi, mida lasi puldist suu kaudu kuuldavale sm Karl Vaino.

Rikas on meie rahvapärimus, olgu selleks kommunismipõllul viisaastakuplaani kallal rähklevate tolvanite heietused või üleeilset päeva meenutada püüdva takuse talutaadi abitud katsed lauset vormida.

Ingrid Rüütlit võib pidada professionaaliks, kes ei puhanud kunagi. Viljandis lindistas vanarahvast, siis läks koju ja kuulas Arnoldi arutlusi, kui too arvas, et võibolla oleks paslik minna Toompea puhvetisse paari õlle järele:

"Käesoleva ühiskondliku situatsiooni künnisel, mil, ma ütleksin, et meie rahva tahe on ellu viimas lausa, mainiksin, erakoralises tempos kompartei nägemust viisaastakuplaani teemadel, mis ma rõhutan, on ettenägelikum kui mujal maailmas ning töövõidud, võiks öelda, ajavad lausa igapäevaselt üksteist taga ning on, peab mainima, tekkinud teatud võistluslikki moment, pangem tähele, kes rohkem jõuab, et töö, nagu öeldakse, võiks kiita tegijat, ei saa salata, et ka kaubandusvõrgus on vähenenud puudujäägid andnud tööahvale võimaluse videvikutunnil, mil tänapäeval, kui tõmmata otsene võrdlus, asendab elektripirn peeruvalgust kõige kaugemaski ENSV hütis, käia päevatööst väsinuna korraks läbi jaekaubandusest ning otsekui preemiana tänase ja avansina homse tööviljakuse enneolematu kasvu eest, asetama poevõrku paar õlut, mida, peame ajaloo kulgu silmas pidades rõhutama, on siinmail alati uhkelt pruulida osatud, samas mitte unustades, et padujoomine on säravamale osale meie ühiskonnast olnud alati sügavalt võõras. Mis sa arvad Ingrid, kas toome paar tšehhi õlut ära?"

Aga Ingridi raamatut julgeb Muld kindlasti soovitada.

Ingrid Rüütli Viljandimaa pärimuste raamat Foto: Internet