Teletäht Keili Sükijainen korraldab igal nädalal üllatussünnipäevi

Keili Sükijainen Foto: Lilian K/Erakogu

Saatejuht ja sisulooja Keili Sükijainen on Eesti teletaevas säranud juba aastaid. Tänavu suve alguses sai ta Meelelahutusauhindadel Aasta suunamudija tiitli. Mis aga Keili endale kõige enam rõõmu teeb? On see teletöö, suunamudimine, reisimine, sportimine või hoopis midagi muud? Raadio Elmar saates «See ei ole saladus» tuli ilmsiks nii mõnigi seniteadmata fakt. Saadet vedas Karl Gustav Adamsoo.

Keili Sükijainen rääkis raadio Elmar saates «See ei ole saladus», milline saladuste hoidja ta ise oma era- ja tööelus on. «Arvan, et oskan saladusi hoida päris hästi. Kui väike tüdruk olin, tahtsin palju asju emale välja lobiseda. Nüüd on tunne, et saatega «Südamesoov» olen saladuste hoidmise eriti hästi ära õppinud. Põhimõtteliselt korraldame tiimiga pea igal nädalal kellelegi justkui üllatussünnipäeva ja selle etteplaneerimine peab olema mõistagi eriti salapärane,» sõnas Sükijainen.

«Saate «Südamesoov» sisu jõuab vaatajateni küllaltki tõetruult - just nii ausad ja valusad need teemad ongi. Vaatajateni ei jõua aga isegi aimatav töömaht, kui palju on panustatud iga saate tootmisesse. See ei ole see, et läheme võttele, filmime kaadreid ja räägime natuke juttu. Selleks, et need inimesed meid oma ellu ja koju lasevad, eeldab suurt ettevalmistust. Me näitame saatele eelnevat osa küllaltki vähe, kuid üritame seda järjest enam vaatajateni tuua. Meie tiimitöö on tohutult lahe ühistegemine,» märkis Sükijainen.

Kogenud saatejuht tunnistas, et vaatamata aastatepikkusele teletööle on tal suur avaliku esinemise hirm. «Mulle ei meeldi olla saali ees, kus on väga palju inimesi! Ma näen nende nägusid. Kaamera ees on mul nii lihtne - ma usaldan operaatorit, režissöör on mul kõrva ääres, kõik on paigas ja ma tean, mis toimub. Mõtlen alati, et räägin selle ühe inimesega,» rääkis ta.

«Kui ma olen rahvast täis saalis, siis seal esinemine tundub mulle väga hirmus. Ma ei teagi, äkki see ebakindluse tunne on pärit kooliajast. Mäletan, kuidas muusikatunnis pidin püsti tõusma ja ilma saateta hümni laulma. Ja ma ei pea isegi viisi! Ilmselt on mul sellest täielik trauma. Aga huvitav on see, et näiteks õhtuid mulle meeldib juhtida,» muigas Sükijainen.

Sükijainen meenutas ka pingelist katsumust, mis on seotud teletööl kaasnenud hirmuga. «Üks eriti raske hetk meeldib sellest perioodist, mil juhtisin koos Alari Kivisaarega saadet «Naabrist parem». See oli esimene hooaeg. Kõik tundus hästi, see on ju ettesalvestatud saade - kui midagi sassi läheb, on kõik okei. Kuid finaal oli otsesaade ja mul sellesarnast kogemust polnud,» rääkis ta.

«Mõtlesin, et mis seal ikka - otsustasin, et töötan rahulikult finaalsaate tekstid läbi ja küllap ka kaassaatejuht Alari toetab mind. Istusin siis finaali päeval kenasti meigitoolis ja kuulen kusagilt kedagi rääkimas, et meil on kohapeal ka publik. Inimesi oli palju, terve kvartal oli rahvast täis ja minul sõna otseses mõttes sees keeras. Kurgus oli hirmuklomp ja lootsin, et mu ripsmete värvimine jääkski kestma,» naeris Sükijainen.

Armastatud teletöötaja tunnistas, et kõige enam segab teda see kui publiku seas keegi haigutab, naerab või vaatab telefoni. «Enne finaalsaadet kallistasin kõvasti tualettpotti ja kellelegi oma hirmust rääkida ei julenud. Kuigi jah, lõpuks võtsin end siiski kokku, tegin oma asja ära ja saade ikkagi õnnestus. Nüüd tean, et ma ei tohi nende asjade peale lihtsalt mõelda,» rääkis ta.

Sükijainen tegi juttu põnevatest ja inspireerivatest inimestest ning seikadest oma eraelus. Muuhulgas rääkis ta, kuidas ta sai sõbraks sporditegemisega. Rabavaid paljastusi oli saate jooksul mitmeid. 

Kuula kaasahaaravat intervjuud SIIN.