ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: kas sõda parandab ühiskonda? Ukraina ülirikaste ning puruvaeste näitel

Ukraina riik otsustas konfiskeerida mitme oligarhi vara, kokku 1,1 miljardi euro eest. Juku-Kalle Raid väidab, et sõjaeelne Ukraina oli mõneski mõttes klassiühiskond, mis koosnes ülirikastest ja puruvaestest. Paradoksaalsel kombel tundub sõda riigi normaliseerumisele kaasa aitavat.

Kuni oranži revolutsioonini 2005. aastal võis Ukrainat pidada täiesti vabalt oligarhseks riigiks. Raju ja ebaõiglane klassiühiskond, mis sündis kohe pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist.

Venemaal ja Ukrainas tekkis kohe pärast 1991. aastat uusrikaste seltskond, kes rikkuse kasvades kõikvõimalikku valgustkartvat äri ajades ja tänu suhetele kunagise nomenklatuuriga ning sealt järgnevale «edule» privatiseerimisel, hakkas kiikama võimutaburettide poole. Enamasti niimoodi, et otsustavatele kohtadele püüti sokutada omasid jopesid ning võõramaid jopesid ära osta ja kõikvõimalike santaažide abil endaga siduda – ikka selleks, et oma «impeerium» saaks jõudu koguda, vajaduse korral muudeti korduvalt seadusi või sõideti neist lihtsalt üle.

Oligarhia kujunemine Ukrainas

Ukrainas kujunes ülemkiht oligarhe enamasti kunagisest kommunistliku reiižimi nomenklatuurist. Oksjoneil ja erastamistel mängiti neile kätteke meeletud varandused, tehased, infra ja kõik muu vähegi mõeldav. Nad lihtsalt heiskasid oma majaesiste punalippude asemel vardasse dollarid.

Oksjoneil ja erastamistel mängiti neile kätteke meeletud varandused, tehased, infra ja kõik muu vähegi mõeldav.

Just oligarhia oli ilmselt suurimaks põhjuseks, miks oranž revolutsioon puhkes. Ühtede padurikkus ja teiste paduvaesus. Mingil ajal oli isegi Venemaal parem: kui 1990ndate lõpul ja 2000ndate alguses harrastati seal veel vaba ajakirjandust, siis Ukrainas oli ajakirjaniku amet samal ajal juba tõsiselt eluohtlik. Mäletame kõik väga hästi uudiseid, kuidas president Kutšma ajal igasughustest maa-alustest aukudest kadunud ajakirjanike laipu leiti, kes oligarhia jaoks liiga uudishimulikud olid.

Kuna rahvas sai 2005. aastaks aru, et Kutšma on ühtaegu nii oligarhide andunud papa, kui ka andunud eestkõneleja ja seadustaja, läkski mäsuks.

Kohustuslik omand

Ukraina toonase oligarhi tüüpilise «relvastuse» hulka hulka kuulus kindlasti kõik see, mis aitas tal end karistamatuna tunda ja ühiskondlikest seadustest ning kokkulepetest väljaspool tegutseda. Väga šikk oli omada mõnd vingemat jalgpalliklubi, kuna jalgpallureid armastati ja kui sa neid poputasid, seisid tavainimesest igal juhul kõrgemal. Lisaks mõned või ka kümned meediaväljaanded, mis tegelesid sulle oluliste uudiste trükkimise nijng arvamuse kujundamisega. Mõned tehased samuti, kuidas siis teisiti.

Sel ajal toimetas näiteks vilkalt maastikul Kiievi klanni esioligarh Grigori Surkis, kellele kuulus Kiievi Dinamo jalgpalliklubi, paar mangaanimaagi ümbertöötlemistehast, paberivabrik, üheksa piirkondlikku energeetika tootjat ja jaotajat.

Teiseks kuulus Ukraina oligarhi isiklike lemmikvidinate hulka oma isiklik partei. Partei moodustati koos sõpruskonnaga, kohe meenub Surkise ja tema sõbra Medvedtšuki moodustatud sotsiaaldemokraatlik partei. Neid näiteid Ukraina lähiminevikust on ilmselgelt sadu, mitte kümneid.

Teiseks kuulus Ukraina oligarhi isiklike lemmikvidinate hulka oma isiklik partei. Partei moodustati koos sõpruskonnaga

Ukrainas – nagu Venemaalgi – jagunesid oligarhid kuni tänase sõja alguseni, mil väikesteks jagelemisteks kellelgi aega, soovi ja tahtmist enam polnud, üleriigilisteks ja regionaalseteks. Regionaalsed oligarhid torkasid 1990ndatel silma Ida- ja Lõuna-Ukrainas. Oranž revolutsioon põhjustas neis teatava paanika ning just Ida-Ukraina kohalikud oligarhid hakkasid heietama mõtteid eraldumaks Ukrainast. Demokraatlik pööre pani püksid püüli sõeluma: äkki võetakse raha ära ja pannakse kinnimajja sitsima?

Vahepeal, kümmekond aastat tagasi, käänas Ukraina seoses venemeelse presidendi Janukovitši taburetile istutamisega uuesti nõukogulikule teele, kuni Euromaidani puhkemiseni, ent see on juba teine lugu.

Sõda kui võimalus

Tänaseks tundub juba täiesti tõsiselt, et Venemaa rünnak Ukrainale ja jube sõda on muutnud märkimisväärselt Ukraina oligarhia stiili.

Venemaad võib võita, aga võita tuleb ka ennast. Ja sõda – nii nõmedalt kui see ka ei kõla – võib olla uue elu alguseks parim variant.

On neid tegelasi, kes jooksid kohe Vene poolele üle, enamus jäi sõja alghupoolel äraootavale seisukohale, aga laias enamuses on oligarhid kohati isegi oma varandusi vabatahtlikult Ukraina riigile jagama hakanud ning toetavad sõjaväge. Arvestades, kuidas see papp on kokku kraabitud, ei ole küll mõtet neile «halleluuja» hüüda, ent mingi märk on seegi. Kui Ukraina riik on nüüd oma küüned oligarhia kaukasse löönud, näitab see veel midagi: seda, et suvaliselt ja pagan teab millega kokkuklopsitud miljardid ei pruugi pärast sõja lõppu olla enam OK või lihtsalt bisness.

Kas Ukraina suudab oligarhia peale sõda seljatada, on selle riigi jaoks tegelikult üks võtmeküsimusi. Kui seda teha ei suudeta, ei teki kindlasti ka tugevat Ukrainat. Loodetavasti saadakse sellest aru. Kui juba isegi mõned oligarhid asja taipavad, siis võiks tunnistada, et endises stiilis pole Ukrainal lääne kultuuriruumis midagi teha. Kõike seda näib mõistvat ka Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi.

Venemaad võib võita, aga võita tuleb ka ennast. Ja sõda – nii nõmedalt kui see ka ei kõla – võib olla uue elu alguseks parim variant.