ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Usbekistan, kuivanud imede maa

Usbekistanis hakkasid mässama inimesed sealses autonoomses regioonis Karakalpakkias. Põhjuseks keskvõimu soov tõmmata karakalpakkide autonoomiale kriips peale. Võimud surusid mässu maha, on sadu vigastatuid ning hukkunuid. Juku-Kalle Raid heidab pilgu Usbekistanile kui kuivanud imede maale.

Usbekistan, nagu kõik endise Nõukogude Liidu stan-lõpuga riigid, on paistnud silma oma iseäraliku olelusvormi poolest: klannid kaklevad võimu pärast, kodanikud kannatagu välja. Usbekistan on igal juhul riik, mille imesid kirjeldades raugeb peagi jõud ning käed vajuvad rüppe. Aga kummalisi imesid jätkub kogu selles regioonis hullupööra.

Turgi rahvas karakalpakid versus usbekid

Protestid Karakalpakkias algasid põhiseaduse muudatusettepanekute üle, mille üheks klausliks oli punkt, et Karakalpakkia vabariigi autonoomsus kaoks. Karakalpakkidele meeldis see idee vähevõitu. Rahutustes on saanud surma vähemalt paarkümmend inimest, üle 200 on saanud vigastada, neist 90 viibib haiglas. Üle 500 inimese on kinni peetud. Need on aga ametlikud andmed ning üsna kindlasti saab väita, et nad ei kirjelda kogu ime suurust.

Imede hulka kuulub ka terve mere ärakuivatamine: puuvillaistandused neelasid Araali merre voolava vee ning praegu vedelevad keset kõrbe, kus kunagi asus meri, roostetanud laevakünad.

Usbekistani president Šavkat Mirzijojev kuulutas rahutuste tõttu riigi loodeosas asuvas Karakalpakkia autonoomses vabariigis välja eriolukorra. Samas lubas härra president, et unustab karakalpakkide autonoomia näppimise edaspidi ära. Tegelikult tundub see väheusutav, kui Kesk-Aasia võimumudeleid ning arenguid lähemalt vaadelda.

Usbekistani imeline lähilugu

Laseme siis korraks Usbekistani kui imedemaa loo silme eest läbi. Kogu aeg toimub seal mingi jama: kas suurem looduskatastroof, verine riigipööre, kodusõda või viskab diktaator lusika minema ning lossi ukse taga hakkavad sagima uued Napoleonid.

Imede hulka kuulub ka terve mere ärakuivatamine: puuvillaistandused neelasid Araali merre voolava vee ning praegu vedelevad keset kõrbe, kus kunagi asus meri, roostetanud laevakünad.

Soov jääda ainsana Nõukogude Liitu

Ime on ka see, kuidas seltsimees Karimov, eelmine Usbekistani diktaator, nimetas ennast esimesena Nõukogude Liidu vabariikide juhtidest presidendiks, mis leidis aset juba märtsis 1990.

Järgmine ime leidis aset, kui 1991. aasta märtsis korraldatud referendumil üritas Karimov veenda usbekke jääma Nõukogude Liitu, mitte hakkama ajama mingit ebamäärast pulli iseseisvusega. Ja – ennäe! – 70 protsenti Usbeki NSV puuvillastest elanikest oligi kohe Nõukogude Liitu jäämise poolt.

Aga imed järgnevad Usbekistanis üksteisele, sest juba sama aasta augustis, kümme päeva pärast pekkiläinud riigipööret, hääletas uuel referendumil juba üle 98 protsendi elanikest iseseisva Usbekistani poolt.

See aga pole mingi ime, et esimest korda presidendivannet andes hoidis Karimov kätt koraanil. Väheke aega hiljem ime teisenes, diktaatorit hakkasid häirima jultunud ja ülbed usujuhid ning seejärel muutus Karimov viivitamatult veendunud ateistiks.

Üldiselt meenutabki elu Usbekistanis kõige enam Araali merd. Seda lihtsalt praktiliselt pole. Ning just taolistes riikides võtavad võimust kõiksugused imemehed.

Islamiäärmusluse likvideerimise sildi all likvideeriti riigis igasugune teisitimõtlemine. Kui 2005. aastal toimusid võimu vastu protestid Andižani linnas, kus nõuti poliitilisi vabadusi, siis peksti demonstratsioon laiali, avades ka demonstrantidest naiste ja laste pihta tule. Ametlikult hukkus 187 inimest. Muidugi tuli sellest suur jama, lääs mõistis toimunu hukka, aga Karimov väitis seestunult, et tegemist oli islamistide ülestõusuga ning keegi ei andnud tulistamiseks korraldust. Sellele imelisele versioonile kukkus takka kiitma ka seltsimees Putin. Karimovile asi meeldis, imekiirelt jõudsid Usbekistani arvukad Vene baasid.

Imedel lõppu ei ole

Ehkki Usbekistanis kehtib presidendile maksimaalselt kahe valitsemisaja seadus, ei hakanud Karimov pikalt mõtlema, vaid lasi ennast «rahva tungival nõudmisel» valida presidendiks ka kolmandaks ja neljandaks ametiajaks 2007. ja 2015. aastal.

Imeväärsel kombel sai kommunistist ka raju rahvuslane. Karimovi tulised õpetussõnad usbekkide kangelasliku ning imepärase ajaloo kohta kaikusid kuivanud Araali mere kohal.

Praegune president ei ole võibolla nii põhjalik imede elluviija kui Karimov, ent väike imetegija ometi. Turgi rahvast karakalpakke on lubatud karistada seaduse täie rangusega, mis nad siis tulevad Šavkat Mirzijojevi õue peale kaklema.

Üldiselt meenutabki elu Usbekistanis kõige enam Araali merd. Seda lihtsalt praktiliselt pole. Ning just taolistes riikides võtavad võimust kõiksugused imemehed. Kesk-Aasia regioonis on neid igal juhul piisavalt, kui mõni ära kooleb, vupsab kohe kusagilt välja uus.

Ja nüüd väsiski mu sulg Usbekimaa imede kirjeldamisest, sest enne kui sellega lõpule jõuaks, saaks Postimehes internet otsa.