Suri Eesti metallikunstnik ja Kristjan Raua tütar Helge Pihelga

Elu24
Copy
Helge Pihelga
Helge Pihelga Foto: Kuvatõmmis/Facebook

Eesti Kunstnike liit annab ühismeedias teada, et meie seast on lahkunud 97-aastaseks elanud metallikunstnik Helge Pihelga.

«Eesti kunstiväli on jäänud vaesemaks olulise inimese võrra. 30. juunil lahkus meie seast metallikunstnik, Eesti Kunstnike Liidu auliige Helge Pihelga,» kirjutab liit oma Facebooki seinal. «Helge Pihelgast jääb meile mälestus kui hoolivast ja tugevast inimesest ning suurepärasest kunstnikust. Tema kohalolek jääb ikka tajutavaks, looming ja mälestused temast jäävad meiega!»

Helge Pihelga elu nii inimese kui kunstnikuna oli pikk, tihe ja vaheldusrikas. 1945. aastal, peale keskkooli lõpetamist asus ta õppima Tallinna Polütehnilises Instituudis arhitektuuri suundudes järgmisel aastal tollasesse Tallinna Riiklikku Tarbekunstiinstituuti õppima metallehistöö osakonda, mille lõpetas 1951. aastal.

Kohe pärast kooli lõpetamist töötas ta pea kümnendi vältel Kunstitoodete Kombinaadi metallehistööde ateljees (1951–1958) seejuures ateljee kunstilise juhina, tegutsedes seejärel, 1959. aastast vabakutselise kunstnikuna. Näitustel on ta esinenud alates 1951. aastast ning 1970. aastatel ta peaaegu loobus loometegevusest.

Helge Pihelga on tegelenud nii ehete kui ehis- ja tarbevormide loomisega, tema aktiivsema loomingulise perioodi tööd olid alati kaasatud Eestit esindavatesse väljapanekutesse nii NSV liidu piires kui ka sellest väljaspool.

1950. aastatel kujundas Pihelga ajastule omaselt peamiselt etnograafilisest pärandist lähtuvaid sõlgesid aga ka pidulikke ning igapäevaseks kandmiseks mõeldud ehtekomplekte. Ta kasutas nende teostuses hõbefiligraantehnikat, millele oli lisatud poolvääriskive (granaat, türkiis, korall, pärlid). Sõlgi kujundades muutis Pihelga need kohati ažuurseteks kaasaegseteks rinnanõelteks ja juba 1950. aastate lõpust võib näha tema erilist oskust traditsioonilist ja konventsionaalset oskuslikult moderniseerida, kaasaegselt kõnelema panna.

Ehkki Helge Pihelga loomingus ei ole kunagi olnud otsest ja kestvat seost oma isa, Kristjan Raua loominguga, on selle mõju kindlasti olemas ning nii võib eriti tema varastes töödes leida diskreetseid vihjeid rahvusromantilistele teemadele. Helge Pihelga oli meisterlik rahvusliku ja moodsa sünteesi looja. Nii kavandas ta 1950. aastate teisest poolest järgmise kümnendi algupooleni mitmeid seeriatoodetud ehteid, mis valmisid hõbeda kõrval ka kättesaadavamatest materjalidest nagu vast või messing.

Jõulisem üldistus ja dekoratiivsus ning ekspressiivsem väljenduslaad ilmusid Pihelga loomingusse 1960. aastate alguses. Klaasi kasutatuna koos hõbedaga hakkas Pihelga kasutama 1960. aastal, paari aasta pärast lisandus materjalivalikusse ka looduslik kivi. Helge Pihelga oli Adamson-Ericu kõrval esimesi, kes loodusliku kivi eesti ehtekunstis kasutusele võttis. Ehteloomingule lisaks alustas kunstnik 1960. aastatel metallvormide ja –plaatide loomisega. Vasest ja messingist kerajate ja silinderjate vormide ornamendi moodustavad geomeetrilised elemendid koos motiividega loodusest. Ajastuspetsiifilised lihtsus ja rangus annavad neile töödele ajatuse hõngu.

Tema viimane isikunäitus toimus peale aastakümnete pikkust pausi 2003. aastal oma isale pühendatud Kristjan Raua majamuuseumis. Viimast isiknäitust ette valmistades jätkas Helge Pihelga justkui sealt, kus kunagi katkestada otsustas tehes seda sama oskuslikult kui varem ja seda vastusvõetud otsust ja võimalust kogu hingest rõõmuga kasutades. 2002. aastal valminud ehted on võluv looduslikest kividest lõpuakord ühele loomingulisele teekonnale.

Helge Pihelga osales aktiivselt Kristjan Raua majamuuseumi loomises, mis toimis Eesti Kunstimuuseumi filiaalina aastatel 1984–2008. 2004. aastal pälvis Helge Pihelga Kristjan Raua preemia. Tema teosed on alati kuulunud Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsiekspositsiooni. Lisaks kuulub tema teoseid Ajaloomuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Tallinna Linnamuuseumi kogudesse ning mitmetes kollektsioonides siit väljaspool.

Tagasi üles