/nginx/o/2022/07/01/14664421t1h1330.jpg)
Vene laste ning noorte ajupesula ehitamise algetappidest kirjutab Juku-Kalle Raid. Umbes 2005. aastal, kui putinjuugend ehk patriootlik, üleriiklik ning ülirahastatud noorteühendus Naši oma kuulsusrikast teed alustas, ei uskunud asja tõsidust ka venelased ise, rääkimata sellest, et tegemist on – aastal 2022 hinnates – ühe väga suure projekti algusega. See on juhti tingimusteta armastavate noorte tootmine.
Našid oli militaarne noorteorganisatsioon, mis tegutses primi-propaganda najal. Ja see teatas juba 17 aastat tagasi vaid üht: Lääs tahab Venemaa hävitada, mistap Venemaa peab hävitama Lääne. Seejärel teostati organisatsiooni poolt hüpe, mis pole sugugi ainult poliitiline, vaid ehk isegi geomeetriline. Toonased 13-aastased, keda «koolitati», on täna puhtaksnühitud ajudega 30-aastased.
Naši organisatsioon liimis kokku ühiskonna paljusid aspekte – eelkõige oli see sõjaväelaadse strukturaalse organisatsiooni loomine, aga ka oskuslik propagandarakendus ning muudki nišid. Käsi südamele: asja kureerisid väga osavad inimesed, kes ei jätnud tähelepanuta ühtegi kasvatuslikku aspekti.
Naši «antifašistliku demokraatliku noorteliikumise» aktivistid võtsid sisse kohad Putini administratsiooni koridorides.
Naši «antifašistlikust demokraatlikust noorteliikumisest» sai hiljem partei Naša Rossija, mis pandi mingil hetkel sahtlisse hoiule ning seal toimetavad aktivistid võtsid sisse kohad Putini administratsiooni koridorides. Toonasest «vabatahtlikust ja isetekkinud (Naši komissaride kunagine korduvkasutusel olev väljend) noorteliikumisest» pääses duumasse hulk seltsimehi, sellal kui nende nooremad «õed-vennad suurel ja laial Venemaal» jätkasid veel paar aastakest pioneeri-komsomoli mängimist, et siis omakorda tõsine ülesastumine teha.
Igal juhul kasvatati üles terve põlvkond noori, kelle esimeseks teadmiseks oli, et Lääs on surmavaenlane.
Našide liikmeks olek oli aastal 2006, kui seda seltskonda uurisin, tõsiselt trendy. Sõnad, mida nad ise korrutasid. Aga mõnes mõttes ka kasulik ning paratamatu. Nii eksponeeriti pidevalt pilte juba karjääri teinud našidest, unustamata lisada rea lõppu alati üht ilma näota kuju – zdjes budješ tõ (siin hakkad olema sina). Karjäär ja seltskond, justkui õhtuses reality show's, lisaks sissesüstitav tunne, mille kohta sobib suurepäraselt lause ühest kunagisest Seligeri sõjaväeliku noortelaagri brošüürist – just sina oled koos meiega ja teed suuri asju!
Naši alustas oma rünnakut 2005. aastal ja ehkki nad kordasid pidevalt, et tegu oli «lihtsalt ärksate noorte inimestega, kellel oli korralagedusest kõrini ja kes tahtsid ise oma kätega oma kodumaal midagi ära teha», oli algusest peale selge: selle organisatsiooni pult on Putini hasartsetes pihkudes. Keegi ei eitanudki ka aktivistide olemasolu, ent süsteem ise oli matemaatiline ja täpne.
Igal juhul kasvatati üles terve põlvkond noori, kelle esimeseks teadmiseks oli, et Lääs on surmavaenlane.
«Pokolenije Putina» – Putini põlvkond – nimetasid nad end uhkelt, nimetavad tänaseni: me lapsed Lenini, me lapsed Stalini, me lapsed Putini. Putinjuugendina tunti neid mujal ja nii kutsusid neid toona ka vähesed allesjäänud ja demokraatiaga jantida viitsivad opositsionäärid.
Ja mida olekski muud peale kibetsemise teha? Opositsiooni rong oli sel ajal juba praktiliselt läinud, ent našid ajasid oma asju aukartustäratava suurejoonelisusega. Ainuüksi paljuräägitud Seligeri laager, kus osales 10 000 inimest, läks maksma «tagasihoidlikud» 10 miljonit dollarit. Mõnede kalkulatsioonide kohaselt rohkemgi. Ent asi polnud ainuüksi selles.
«10 miljonit dollarit on tühiasi» – nii rääkis mulle siis üks Naši komissaridest, Maksim Abrahimov, kusagil Belorusski metroojaama lähedal šikis šokolateriis, lisades, et kogu raha «tuleb eraannetajatelt» ja jutustades meeleolukalt kellestki oma grupis (kõigil komissaridel olid loomulikult omad «alluvad», oma grupp, kellega asju aeti ja kelle tegemiste eest vastutati) toimetavast noormehest, kes ilmus Seligeri laagrisse särgiga «Minu laagrisviibimise sponsor – ema».
Laagri programm oli muidugi selline, nagu asjaolud ette näevad: eelkõige vaenlase tundmaõppimine ja seejärel kahjutuks tegemine. Nii õpiti OMON-i käe all tõelist lahinguolukorda, mis lõppes samuti justkui reality show: vastaspooled unustasid ära, et tegu on õppusega ning klohmisid üksteist tõsiselt läbi.
Guusia ründamiseni jäi kaks aastat.
Našid oli Putini tõeline noor kaardivägi, kelle tegevus kandis kõiki nõukaajast tuntud märke, mis on kangelastegudena ka kronoloogiliselt kogu rühmituse kollektiivsesse ajusse raiutud (tugevaimaks siin kindlasti maailma «vabastamine» fašismist). Kõik see oli osavalt seotud XXI sajandi tärkava reklaami- ja PR-tööstusega. Ja tegelikult tähendas našide mentaliteedi vallutustee algust kogu Venemaa territooriumil.
Našid oli Putini tõeline noor kaardivägi, kelle tegevus kandis kõiki nõukaajast tuntud märke, tugevaimaks siin kindlasti maailma «vabastamine» fašismist.
Sealjuures rõhuti – nagu tänagi – Nõukogude Liidu lagunemise ülihalbadele tagajärgedele. Enamik koosolekute leksikast ketrab ikka sama vana plaati: tegemist oli globaalse katastroofiga, mis tegi õnnetuks miljonid inimesed ning mille tõttu kaotasid kõik selle protsessi läbi elanud riigid, eriti aga – pange tähele – loomulikult need maad, kellel oli ülbust Venemaa rüpest libiseda. Ja muidugi on siinjuures Lääs vaenlane – kelle süü see lagunemine siis lõpuks oli? Lääne mahhinatsioonid. Ja nüüd tahavad nad, et eksporditakse Vene riiki mingit arusaamatut demokraatiat ning on naabermaast teinud puhtalt fašistliku laagri.
Siingi on hea meenutada vene poliitikute igapäevast juttu «vene ainuomasest teest», kuna Euroopa demokraatia ei sobi «Vene erilise kuvandiga». Ainus inimene, kes teab, milline «demokraatia» on Venemaa jaoks demokraatia, on Putin.
Muu hulgas on Vene president korduvalt paljude našistidega kohtunud, algusest peale, mis märkis veel kord plaani A tegelikku suunda – kohti riigiduumas ning oma raudse suuna kindlustamist «innovatiivse noorsoo» lahkel ärakasutamisel. Mitte ilmaasjata ei külastanud Naši laagreid järjepidevalt suur hulk tähtsamaid tšinovnikuid alates teadus- ja haridusministrist (koos 30 kõrgkooli rektoriga), lõpetades poliitikutega, kes töötasid erinevais väliskomisjonides jne, jne.
Našidest välja kasvanud aktivistid on tänased esiputinistid ja esimesed «denatsifitseerijad».