INTERVJUU ⟩ Sotsiaalkindlustusametist lahkunud Kert Valdaru: andsin enda panuse, et Putin nutaks viimasena

Hädaolukorra lahendamise ühendstaabi sotsiaalkaitsegrupi juht Kert Valdaru lõpetas täna koostöö sotsiaalkindlustusametiga (SKA) ning juba järgmisest nädalast on ta tagasi oma põhitöökohal Astangu kutserehabilitatsiooni keskuses. Põgenike majutamist ja aitamist koordineerinud Valdaru vaatab tagasi tehtud tööle ning tõdeb, et kindlasti oleks saanud riik põgenike aitamisel käituda paremini. 

Härra Valdaru, kas ma saan õigesti aru, et sotsiaalkindlustusamet (SKA) kutsus Teid Ukraina sõja puhkedes endale appi kui rändekriisi eksperti?

Ma läksin appi, et anda oma panus selleks, et sõjakurjategija Putin nutaks viimasena. See on minu missioon.

Kes Teid täpselt SKA-st endale appi kutsus?

Mind kutsus appi tollane sotsiaalkaitsegrupi juht Jako Salla, et ma asendaksin teda seitse päeva hädaolukorra kriisistaabis. Läks aga nii, et Jako Sallast sai SKA peadirektori kohusetäitja ja ma andsin nõusoleku aidata SKA-d hädaolukorra lõpuni. Peale 13. maid, kui hädaolukord lõppes, leppisime uuesti kokku, et ma aitan juuni lõpuni, seni, kuni SKA saab tööle oma uued struktuurid ja rutiinid sõjapõgenike abistamisel. Tänaseks on see töö tehtud.

Minu jaoks oleks olnud kindlasti mugavam jääda teemat kommenteerima vabatahtliku rändeeksperdina, kuid praegusel juhul otsustasin, et õigem on panna ka ise käed reaalselt külge ja aidata Eesti riiki.

Kolme kuu jooksul olen teinud väga intensiivset tööd, suuresti ka oma pere arvelt. Leian, et on õige hetk liikuda tagasi oma vanale töökohale, kuid jätkan kindlasti ka rändeeksperdina.

Mida see töö pidi siis endast ette kujutama? Mis ülesanded Teile anti?

Mulle usaldati hädaolukorra staabis sotsiaalkaitsegrupi juhtimine, mis kätkes endas tööd selleks, et ametkondadevaheline koostöövõrgustik toimiks. Oluline oli, et me töötaksime ühtselt sõjapõgenike abistamise heaks. Suurem väljakutse oli hoida oma töötajatele kriisisituatsioonis töökeskkonda, mis väldiks läbipõlemist. Samuti oli väljakutse esmaste majutuspindade osas jätkusuutliku lahenduse leidmine. Soovisime vältida olukorda, et ükski sõjapõgenik ei jääks lageda taeva alla, et neil oleks majutuskoht, kus nad saaksid puhata, süüa, pesta, psühhosotsiaalset kriisiabi… Et nad tunneks end Eestis teretulnuna. Selle oleme ka siiani saavutanud.

Te tõesti täna tunnete, et saite oma ülesannetega hästi hakkama?

Keeruline on iseennast hinnata, kuid viimastel päevadel saadud tagasiside nii ministeeriumitelt kui oma kolleegidelt on olnud tunnustav.

Te töötate põhikohaga Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse direktorina. Täna on teil viimane päev SKA-s. Kas lähete nüüd oma põhikohale tagasi?

Jah, ma lähen tagasi Eesti kõige lahedamasse organisatsiooni, et jätkata oma missiooniga – toetada inimest liikumisel iseseisvama elu suunas.

Teie arvates on siis riigipoolne abi põgenike aitamisel täiesti õnnestunud. Te ilmselt ju teate, et on ka neid, kelle meelest on ametnikud põgenike aitamisel ebaõnnestunud.

Kõik saab korras olla ainult Põhja-Koreas ja Putini juhitud Venemaal.

Eesti riik on saanud sõjapõgenike vastuvõtmisega hästi hakkama. Me oleme suutnud majutada kõik abivajajad ajutistele elupindadele hotellides ja laeval. Me oleme suutnud hoiduda suurte põgenikelaagrite avamisest, samuti spordisaalide kasutamisest majutuskohana.

Alates sõja algusest kuni mai lõpuni oleme suutnud majutada üle 12 731 inimese, mis on Paide või Kuressaare linna jagu inimesi. Raha on selleks kulunud 18,9 miljonit eurot. Majutuspäevi on olnud 384 810. Samuti pakume majutust transiidis sõjapõgenikele. Näiteks Tallinna bussijaama infopunkti kaudu oleme suunanud ajutisele majutusele 1202 inimest ja majutust pakkunud 1637 transiidis olnud inimesele. Kokku on infopunktis majutusele suunatud 2839 inimest. Jõhvi infopunktist on läbi käinud 375 inimest.

Kuuuurija tegi Ukraina sõja puhkedes SKA tööst väga kriitilisi lugusid. Pean tunnistama, et see, mis toimus Tallinna bussijaamas ja mismoodi sõjast pagenud inimesi meil vastu võeti, oli alguses pehmelt öeldes ikka väga hale. Kas Te olete minuga nõus?

Kindlasti ei saa sellega lõpuni nõustuda. Ehkki kriisi lahendamist iseloomustabki see, et kõik ei ole kohe alguses paigas ja on vaja alles leida sobivaid koostöömudeleid, siis vaatamata sellele on riik koos vabatahtlike, erasektori ja omavalitsustega teinud tõhusat koostööd selleks, et kõik abivajajad ka abi saavad. Samuti ei ole jäänud keegi peavarjuta. SKA on tulnud KOV-dele ka appi vältimatu sotsiaalabi pakkumisel, mis tähendab majutust, toidu- ja riideabi. Me ei jäänud kinni bürokraatiasse, et arutada, kelle töökohustus see on. See on seaduse järgi küll KOV ülesanne, kuid praeguses keerulises olukorras oleme tulnud KOV-dele nende ülesannete täitmisel appi.

Me ei taha ju riiki, mis kontrollib kõiki liikumisi ja teab kõigist kõike. Me tahame kodanike riiki, kus kodanikud kontrollivad, mis riigis toimub. Ja siin peitubki koostoimetamise võti. Riigisektor, KOV, erasektor, vabakond toimetavad koos. Annavad üksteisele märku kerkinud väljakutsetest, võtavad ühiselt vastutust kanda. Kui ka väiksem on kiirem, siis on mõistlik, kui ta püüab seni, kuni suurem appi jõuab, ise olukorda kontrolli all hoida. Võtame maja põlemise näite. Kui maja põleb, siis püütakse esmalt kiirelt ise tulekollet kustutada ja kontrolli alla saada. Alles seejärel pöördutakse päästeameti poole, et tuldaks kiirelt tuld kustutama. Ka päästeametnikel on ette nähtud reageerimisaeg, mil jõutakse sündmuspaigale. Nii jõudsime me bussijaama oma reageerimisajaga ning oleme tänulikud vabatahtlikele, kes püüdsid esialgu keerulist olukorda leevendada.

Mind hämmastas, et ametnikud ei suuda end inimese tasandile mõelda. Kuidas on võimalik, et põgenikele jäetakse bussijaama seina peale tasuline telefoninumber, kuhu nad abi saamiseks helistama peavad. Samas tulevad nad Ukrainast siia, kaks kätt taskus. Kurnatud, väsinud. Kuidas on võimalik, et ametnikud ei saa sellisest lihtsast asjast aru, et paljudel polnud siia jõudes ei raha ega telefoni?

Selleks avasimegi bussijaamas infopunkti. Rändesuundade muutumise tõttu avasime infopunkti ka Jõhvis, kuhu jõuavad inimesed Narva piiripunktist (kas tasuta rongiga või bussiga). Öisel ajal on SKA tellinud põgenikele ka tasuta bussid, mis väljuvad kolm korda öö jooksul. Lisaks on meil infopunktid Pärnus ja Tartus.

Meile ei laekunud omal ajal infot sõjapõgenikelt endilt, et nad vajavad abi. Piiril küsiti sõjapõgenikelt, kas nad vajavad abi, mille peale paljud vastasid eitavalt. Võimalik, et põgenikud pelgasid abi küsida mundris piirivalvurilt, mistõttu jäidki nad abita. Samuti peame võimalikuks, et neid hirmutati piirivalvuritega teisel pool piiri, mistõttu ei juletud abi küsida.

Kuid infopunkti avamisel oli reageerimine väga kiire. Me avasime sõjapõgenikele infopunkti koos vajalike teenustega kõigest ühe päevaga. Käisin isiklikult seal ka ettevalmistusi tegemas selle kiireks avamiseks kohapeal. Aitasin sealhulgas välivoodite kohapeale korraldamisega ja ka sellega, kuidas need kohapeal paika panna. Täna on bussijaama infopunktis võimalik pakkuda ka psühhosotsiaalset kriisiabi, veidi süüa ja juua ning võimalus pikali heita. Eriti haavatavas olekus sõjapõgenikud, nagu rasedad, väikeste lastega, väga kehvas tervislikus seisundis, vanemaealised, suunatakse otse hotelli.

Bussijaamas olid alguses ka tasulised kempsud? Kas tõesti ka selle peale ei mõeldud, et kas või kemmerg teha neile bussijaamas tasuta kättesaadavaks?

Ei vasta tõele. Infopunkti töötajad saavad sõjapõgenikke ja vabatahtlikke lubada tualetti, mida ka usinalt kasutatakse. Kui bussijaam on avalikult avatud kõigile, antakse sõjapõgenikele kaart tualeti ukse avamiseks. Öisel ajal, kui bussijaam on avatud ainult põgenikele, on see avatud muide ilma kaardita. Ehk sõjapõgenikele on tualeti kasutamine tasuta.

Bussijaama olukord sai paremaks, aga täna on sama olukord, ma saan aru, Narvas. Põgenikud saabuvad üle piiri ja neil on abiks taas ainult vabatahtlikud. Kas Tallinna bussijaamas juhtunust ei suudetud siis õppida, mida on vaja teha?

Ei vasta tõele, et ainult vabatahtlikud Narvas sõjapõgenikke aitavad. Narva piiril töötab koos piirivalvega ka SKA kriisispetsialist, kes töötab Jõhvi infopunktis ja kes alustab juba seal sõjapõgenike nõustamist. Piiril on SKA spetsialist töötanud alates 18. maist, olles valmis reageerima 24/7. Enne seda oli abi tagatud PPA väljakutsel. Kohapeal aitavad riik, vabatahtlikud ja KOV-d sõjapõgenikke ühiselt. Alates 2. juunist on Jõhvis avatud infopunkt, kus on saanud seni majutust ligi 400 inimest. Enne Jõhvi infopunkti avamist suunati Narva kaudu tulnud sõjapõgenikud Tartu vastuvõtupuntki.

Rändesuundade muutumise tõttu avasime infopunkti ka Jõhvis, kuhu jõuavad inimesed Narva piiripunktist, kas siis tasuta rongi või bussiga. Öisel ajal on SKA tellinud põgenikele ka tasuta bussid, mis väljuvad kolm korda öö jooksul. Jõhvi infopunkti asukoht on bussijaama ja rongijaama lähedal. Mõlemast jaamast on infopunkti vähem kui kilomeeter. Kui sõjapõgenik ka päevasel ajal omal jõul infopunkti minna ei suuda, korraldatakse sel juhul transport. Lisaks on meil infopunktid Pärnus ja Tartus.

Kuid abi saamiseks on vajalik, et inimene ka tunnistaks, et ta abi vajab. Piiril pakub SKA näljas sõjapõgenikele, kes soovivad omal käel edasi liikuda, toidupakikesi kiire nälja kustutamiseks. Lisaks pakutakse nõustamist ja esmast kriisiabi. Samuti on tagatud toitlustus Jõhvi infopunktis.

Selleks, et leevendada rändesurvest tulenevaid võimalikke probleeme ja abistada Narva linna ja seal tegutsevaid vabatahtlikele, avasime 2. juunil Jõhvis ka manööverpinnaga infopunkti.

Selles infopunktis pakutakse ka psühhosotsiaalset kriisiabi. Psühhosotsiaalse kriisiabi pakkumine on nii delikaatne teenus, et seda ei saa pakkuda sõjapõgenikule tema inimväärikust säilitaval moel sellises asukohas, kus linnaelanike tavapärased liikumisteed infopunktist läbi või mööda lähevad. Need inimesed vajavad kohta, kus nad saavad pisut puhata, end pesta, veidi süüa ja juua.

Infopunktis on kuni 30 majutuskohta, mille arvu on vajadusel võimalik suurendada. Kui peaks juhtuma, et kõik kohad on täidetud ning vajatakse veelgi majutusruumi, leiab SKA ka neile abivajajatele majutuskohad. Kokku on infopunktis majutatud siiani pea 400 inimest, kes on tulnud Narvast. Nõustatud ja abi on pakutud kordades enamatele. Tegelikult algab sõjapõgeniku nõustamine juba piiril, kus selgitatakse välja tema abivajadus. Palju on ka neid, kel on edasiliikumise suund selge, rahaline võimekus olemas ning samuti piletid. Kui aga sõjapõgenik vajab abi, siis seda ta kindlasti saab.

Te räägite, et kõik on hästi, aga seda, et Narvas on põgenike vastuvõtuga kehvad lood, näitab ju ka see, et ÜRO pagulasabi on öelnud, et Narvas on põgenike aitamine auklik. Miks see siis nii on?

UNCHR on ka tunnustanud Eestit märkimisväärsete ja kiiduväärt jõupingutuste eest, et Ukraina sõja eest põgenenuid abistada. Me kohtume UNCHR-iga iganädalaselt ja teeme koostööd, et sõjapõgenike vastuvõtmine kulgeks sujuvalt. Samas teeme me koostööd rahvusvahelise organisatsiooniga IOM, et otsida üheskoos lahendusi transiidis olevate sõjapõgenike abistamiseks.

Saan aru, et Teie olete rändekriisi ekspert. Te olete seda eriala lausa ülikoolis õppinud. Teiesugust meest palgates oleks võinud ju SKA asjad põgenikega seoses olla planeeritud filigraanselt? Mida Te sellest tööst hetkel tagantjärele vaadates ikkagi kõige enam õppinud olete?

Ma võtan kaasa siit selle, et rändekriis ega ükski kriis pole täppisteadus ega liinitöö juhtimine, kus kogu protseduuri on võimalik lõpuni planeerida. Igas kriisis on väga palju muutuvaid tegureid, mida pole võimalik ette näha, ja sellest tulenevalt pole võimalik asju ka ette planeerida. Tuleb jooksvalt ja kiiresti muutuvas olukorras otsuseid vastu võtta, vajadusel tunnistada vigu ja neist õppida. Kriisi juhtimist iseloomustab lugu, kus Itaalia tippkirurg, kes läks Itaalia kuulsa jalgpallitreeneri Massilmiliano Allegri juurde ja ütles, et teie töö on palju keerulisem kui minu oma, teil on vaja juhtida ühtteist inimest platsil ja suunata neid teise üheteistkümne inimese vastu, kus ei ole võimalik ette näha kohe juhtuma hakkavaid sündmusi. Minul nii palju kontrollimatust operatsioonilaual ei ole, teen oma lõike ära vastavalt kätte õpitud protseduuridele. Põgenikekriisiga tegeledes on kordades ja kordades rohkem inimesi kui üksteist inimest platsil, seega on väljakutse väga keeruline ning filigraansuse saavutamine võib olla isegi võimatu.

Kas Teie meelest on meedia teinud SKA ametnikele liiga ehk kas Te tooksite välja asju, mida meedia pole ehk märganud, aga mille üle Te isiklikult uhke olete?

Eesti peavoolumeedia on kriisis olnud väga heal tasemel. Tegin enne kriisi algust endaga kokkuleppe, kui mulle tundub, et mõni meediaväljaanne on kallutatud, siis on aeg koheselt puhkusele minekuks. Mul on hea meel tõdeda, et sellist vajadust ei tulnud. Samas on olnud meedias väljaütlemisi, kus ma tunnen, et SKA inimestele on liiga tehtud, näiteks olukorras, kus esitatud kriitikale ei ole küsitud kommentaare või selgitust.

On põhjendatud olla nõudlik oma riigi suhtes, aga samal ajal tuleb arvestada kontekstiga, kus me oleme. Me oleme sõjas, kus ka SKA töötajad teevad pikki tööpäevi oma perede ja laste arvelt. Me ei tea, kui kaua veel see kurnav sõda kestab. Me peame suutma hoida kõiki oma inimesi siin Eestis, et nad jõuaksid veel pikalt seda tööd teha ja läbi ei põleks. Iga kerge sulega kriitika, mis põhineb üksikjuhtumitel, mida üldistatakse riigi heaks töötavatele inimestele, põletab nad läbi. Ja üks ressurss, mis on taastumatu, on meie inimesed. Vaenlasi ei tasu otsida omade keskelt. Peame meeles pidama, et meie ühine vaenlane on sõjakurjategija Putin.

Sageli on nii, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Uhkust tunneme me näiteks Jõhvi infopuntki külalisteraamatusse jäetud tänu üle.

Põgenikud paigutati Tallinki laevadele elama. Kas see oli Teie meelest õige otsus? Teil on endal mitu last. Kas Te suudaksite nendega sõjapõgenikuna elada akendeta vibreerivas ruumis nädalate kaupa? On see Teie meelest inimlik?

Tallinki laeva kasutuselevõtt oli õige otsus. Riigil olid lõppemas majutuskohad. Üks alternatiividest oleks olnud spordisaalide ja muude evakuatsioonipindade kasutuselevõtmine, kus inimestel oleks praktiliselt puudunud privaatsus. Laev on kindlasti inimlikum majutusvõimalus kui spordisaal.

Mis Te arvate, kas riik oleks saanud põgenike aitamisel üldse ilma vabatahtlike abita hakkama?

Edukas kriisilahendus seisneb riigi, erasektori ja vabakonna ühises toimetamises. Mida paremini need koos toimetavad, seda paremini kriisi lahendatakse.

Mis sellest Narvast siis nüüd saab? Teie lahkute oma koha pealt, aga kes võtab juhtimise üle?

Töö jätkub, juhtimise võtab hetkel üle staabi juht. Ida regioon ja Narva on olnud meil viimastel kuudel täiendava tähelepanu all transiidis sõjapõgenike arvu suurenemise tõttu. Me jätkame kohtumiste ja infovahetusega nii Narva linna kui vabatahtlikega, oleme sisse viinud iganädalaste kohtumiste formaadi. Loodame, et omavaheline tihedam suhtlemine aitab meil ka teineteist paremini mõista.

Miks Te just nüüd lahkute. Ega Teid ometi lahti lastud?

Ei, lahti mind ei lastud. Ettepanek tehti ka jätkamiseks. Olen juba kolm korda pikendanud mandaati oma rollis kriisijuhina. Leian, et olen oma kohustuse riigi ees täitnud ja soovin anda ka teistele võimaluse. Loodan, et minu eeskuju nakatab ka teisi vabatahtlikke, et riigile raskel hetkel appi tulla.

Milline rändesurve üldisemalt Euroopat praegu ohustab? Kas peale ukrainlaste on oodata veel migrante mujalt ja milline on Venemaa roll?

Kuhugi ei ole kadunud ka põgenike sisseränne teistest maailma kriisipiirkondadest. Jätkuvalt tullakse üle Vahemere rändeteede Euroopasse. Hetkel on mul hea meel, et rändeeksperdina on mul võimalik keskenduda uuesti nende trendide jälgimisele ja hea meelega jagan seda teadmist ka avalikkusega.

Millisest rahvahulgast me räägime ning millised võivad olla tagajärjed?

Mis puudutab Venemaalt tulevaid trende, siis UNCHR-i andmetel on Venemaal hetkel üle miljoni Ukrainast pärit sõjapõgeniku. Mida Venemaa plaanib nendega tegema hakata teadlikult rändesurve tekitamiseks Euroopale, on praegu raske prognoosida.

Kui palju ukrainlasi on Eestis saanud ajutise kaitse ja palju neid on siia jäänud?

Ajutise kaitse saanuid on 26. juuni seisuga 28 412 ja Eestisse on jäänud 43 984 inimest.

Kui palju tuleb ukrainlasi läbi Venemaa ja palju üle lõunapiiri? Kas Te teate, kui paljud neist soovivad Eestist edasi liikuda?

Hädaolukorra lõpetamise hetkel, kui kaotati piirikontroll lõunapiiril, tuli üle idapiiri 75 protsenti põgenikest, 25 protsenti idast. Näiteks 29. juunil saabus kontrollitud piiripunktide kaudu 339 inimest, kellest siia jäi 159 ja edasi liikus 180. See ongi praeguse aja trend.

Milline on Eesti tegelik võimekus põgenikke vastu võtta? Käisime 2015. aastal Ungaris, kui puhkes sealne põgenikekriis, ja seal oldi hädas just transiidis olevate migrantidega.

Eesti riik on otsustanud aidata kõiki sõjapõgenikke, kes Eestisse tulevad. Nii ajutise kaitse taotlejaid kui neid, kes siit läbi sõidavad.

Ma olen uhke kogu Eesti üle! See, kuidas Eesti inimesed nii riigisektorist, erasektorist kui vabakonnast on aidanud Ukraina sõjapõgenikke, on suur edulugu. Olen uhke, et meie väärtused on õiges kohas. See aitab kaasa sellele, et Ukraina võidab ja Putin nutab viimasena!