Koalitsioonilepingu kallal toimetatav tuim kirvetöö meenutab kõige enam Eduard Vilde 1888. aastal kirjutatud tükki «Vigased pruudid», millest vändati mängufilm 1929, arvab Juku-Kalle Raid. Abielluda tahetakse kogu Eesti rahvaga, aga tuhkagi välja ei tule. Peigmehel – rahval – võib mingil hetkel üldse üle visata.
Alljärgnev on allegooria, loodetavasti asjaosalised nutma ei hakka ja miilitsasse ei jookse.
Valitsuse kokkuklopsimisest siginev paralleel «Vigaste pruutide» ning tänase koalitsiooniga, mis justkui tekib ja ei teki korraga, ringleb juba mõnda aega rahvasuus. Olgu pealegi. Kui nad päris vigased ka ei ole, siis ülimalt imelikud, kentsakad ja väga kiibakad ometigi. Aga tuletame korraks meelde seda Eduard Vilde naljakat ja veidi traagilist kirjatükki, mille sõnameister 1929. aastal paberile raius.
Kiibakad näitsikud
Vilde kirjutab, kuidas Mulgimaa noormehed kord Läänemaale kosja sõitnud, et üks hea partii teha. Sealsed tütarlapsed aga kosilasi ei tahtnud, neil olid juba oma kallimad olemas. Järgnevat janti mäletame me arvukatest teatrietendustest ja humoreskist endast. Nii kiibakaid tegelasi, nagu sealsed «pruudid», annab otsida.
Kui laulusalm ütleb, et palme ja seedreid ei kasva me maal, siis see pole paraku üldse tõsi. Seedreid kasvab küll, nii Helireid kui Valdoreid.
Muidugi on tänase reaalsuse ja Vilde naljandi vahel vahe olemas, kasvõi juba arvuline. Vildel toimetas ringi kaks näitsikut, aga meil kohtuvad lõputult ja jahuvad omavahel koguni kolm pruuti. Vahe on ka selles, et peigmehi on üks: Eesti kodanikud. Eesti ongi sihukest kolmest haaremit väärt. Aga pruudid peavad tähelepanu nimel hullu moodi võimlema, igaüks neist tahab peigmehele olla kõige armsam.
Kui pruudid Kallase Kaja ja Läänemetsa Lauri on nõus isegi mingit ühist plaani pidama, et kogu asi lõpuks katuse alla saada, siis kolmas osapool põrnitseb nurgas, pirtsutab ning ägab.