/nginx/o/2022/06/28/14659224t1h9f61.jpg)
Koalitsioonilepingu kallal toimetatav tuim kirvetöö meenutab kõige enam Eduard Vilde 1888. aastal kirjutatud tükki «Vigased pruudid», millest vändati mängufilm 1929, arvab Juku-Kalle Raid. Abielluda tahetakse kogu Eesti rahvaga, aga tuhkagi välja ei tule. Peigmehel – rahval – võib mingil hetkel üldse üle visata.
Alljärgnev on allegooria, loodetavasti asjaosalised nutma ei hakka ja miilitsasse ei jookse.
Valitsuse kokkuklopsimisest siginev paralleel «Vigaste pruutide» ning tänase koalitsiooniga, mis justkui tekib ja ei teki korraga, ringleb juba mõnda aega rahvasuus. Olgu pealegi. Kui nad päris vigased ka ei ole, siis ülimalt imelikud, kentsakad ja väga kiibakad ometigi. Aga tuletame korraks meelde seda Eduard Vilde naljakat ja veidi traagilist kirjatükki, mille sõnameister 1929. aastal paberile raius.
Vilde kirjutab, kuidas Mulgimaa noormehed kord Läänemaale kosja sõitnud, et üks hea partii teha. Sealsed tütarlapsed aga kosilasi ei tahtnud, neil olid juba oma kallimad olemas. Järgnevat janti mäletame me arvukatest teatrietendustest ja humoreskist endast. Nii kiibakaid tegelasi, nagu sealsed «pruudid», annab otsida.
Kui laulusalm ütleb, et palme ja seedreid ei kasva me maal, siis see pole paraku üldse tõsi. Seedreid kasvab küll, nii Helireid kui Valdoreid.
Muidugi on tänase reaalsuse ja Vilde naljandi vahel vahe olemas, kasvõi juba arvuline. Vildel toimetas ringi kaks näitsikut, aga meil kohtuvad lõputult ja jahuvad omavahel koguni kolm pruuti. Vahe on ka selles, et peigmehi on üks: Eesti kodanikud. Eesti ongi sihukest kolmest haaremit väärt. Aga pruudid peavad tähelepanu nimel hullu moodi võimlema, igaüks neist tahab peigmehele olla kõige armsam.
Kui pruudid Kallase Kaja ja Läänemetsa Lauri on nõus isegi mingit ühist plaani pidama, et kogu asi lõpuks katuse alla saada, siis kolmas osapool põrnitseb nurgas, pirtsutab ning ägab.
Kui laulusalm ütleb, et palme ja seedreid ei kasva me maal, siis see pole paraku üldse tõsi. Seedreid kasvab küll, nii Helireid kui Valdoreid. Ja Seeder on pruutidest antud hetkel kindlasti kõige vigasem ja imelikum.
Miks neiu Helir-Valdor pirtsutab? Siin võib olla mitu varianti.
1) Tütarlaps näitab iseloomu ning mängib raskesti kättesaadavat. Selline taktika töötab mõnikord, tuletame või meelde neiu Teelet Lutsu «Kevadest» ja «Suvest», kes oma hinda tujutsedes üles kruvis. Nii ka neiu Helir-Valdor: mehed on ju lollid, kui mängida isepäist ja kõrki tüdrukut, ajab see kosilase veel hullemini pöördesse. Tõsi, oht on, et kosilane ei viitsi jamada ja üldse uttu tõmbab.
2) Tütarlaps ei taha tegelikult üldse abielluda, jamab niisama püünel ja teeb tsirkust. Neiu Helir-Valdori käitumine meenutab just viimast varianti, kui ta iga päev läbirääkimislaua tagant põgenedes pajatab, kuidas tegelikult ei ole ükski tema tingimus selleks abieluks täidetud.
Nali naljaks, aga tegelikult on asjad naljast kaugel.
Tahtmata kaitsta reformareid või, hoidku jumal selle eest, sotse, paistab nõmetsemisega kõige enam silma – vähemalt praegu – siiski just Isamaa.
Pilli lõhkiajamine ei ole antud hetkel küll kellelegi kasulik. Niigi on sitt aeg. Aga teovõimetu või suisa olematu valitsusega on see kõik palju hullem. Lõpetage ära, tolvanid.
On see nii või teisiti, aga paistab, et pruut Helir-Valdor tahab pilli lõhki puhuda, tal vedeleb Eestimaa peal teisigi pruute, kellega Eesti rahvale mehele minna. Neiud Martin Helme ning Jaanus Karilaid on täiesti saadaval, justkui tädid punaste laternate tänaval.
Kui neiu Helir-Valdor räägib kas eestikeelsest haridusest, elektriturust või ükskõik millest, ei usu ta seda ise ka. See kõik on soe udu, mis peaks valijale justkui tõestama, et organisatsioon nimega Isamaa mingil moel veel eksisteerib. Praegu eksisteeribki. Aga pikalt ja pidevalt pirtsutades võib tütarlaps Seeder järgmistel valimistel küll ukse taha jääda.
Pilli lõhkiajamine ei ole antud hetkel küll kellelegi kasulik. Niigi on sitt aeg. Aga teovõimetu või suisa olematu valitsusega on see kõik palju hullem.
Lõpetage ära, tolvanid.
Üleskutsena: kallid pruudid Kaja, Lauri ja Helir-Valdor, paluks rohkem riiginaiselikku mõtlemist!