ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: veel venelaste röövidest Ukrainas. Plika vägista ära, kuld ja peldikupott too kaasa

Venelased, lisaks genotsiidile ja vägistamistele, ei röövi Ukraina aladelt sugugi vaid vilja, pesumasinaid või naiste aluspesu, vaid ka rahvuslikku kunstipärandit ja kultuurilisi aardeid. Juku-Kalle Raid tuletab 1990ndate aastate arhiividokumentidele tuginedes meelde, et see on Venemaa ajalooline komme. Allpool kasutatud arhiivid olid Venemaal avatud 1991 kuni 1995.

Rahvusvahelised akadeemikud ja digitaalse fotograafia eksperdid on märganud Ukrainast varastatud ja Venemaale jõudnud kullast esemete vargustes mustrit, vahendas The Guardian. Ei midagi uut, vaatame korraks ajas tagasi.

Teise maailmasõja lõpul voorisid Euroopast Venemaale rongid hindamatu kunstiga, samal ajal kui soldatid poseerisid laibakuhilatel nelja käekellaga ühel käel. Semantiliselt on see sama, mis vägistamine: meie käime üle. Ja teeme, mis tahame.

Olukorrast Ukrainas on rohkelt salvestatud telefonikõnesid, kus sõdurite omaksed õpetavad Venemaalt, keda vägistada ja mida kaasa võtta.

Naiivne usk «lepingutesse»

1996. aastal toimus Vene-Saksa kohtumine, kus Saksa pool üritas alustada läbirääkimisi, et vähemalt osa teise maailmasõja ajal venelaste poolt Saksamaalt ja mujalt Euroopast röövitud kunsti tagasi saada. Nimelt: Euroopa Nõukogu liikmeks saades võttis Venemaa ülesande tagastada teistele Euroopa Nõukogu liikmesriikidele kuulunud kultuuriväärtused ja kinnisvara. Lääs oli naiivselt loll nagu ikka, midagi ei juhtunud.

Lisaks rajule genotsiidile ja valimatule vägistamisele tühjendatakse rahvuslikust varast tänast Ukrainat.

Röövlite komiteed

1899. aasta ja 1907. aasta Haagi konventsioon sätestas seaduse kultuuriobjektide ning -väärtuste puutumatuse kohta sõjaolukorras. Dokumentidele kirjutasid alla ka Saksamaa ja Venemaa. Mõned kuud pärast teise maailmasõja algust ütles Haagi konventsioonist lahti Nõukogude Liit. Tänane Venemaa on oma käitumise poolest toonase otsene järglane.

Lisaks rajule genotsiidile ja valimatule vägistamisele tühjendatakse rahvuslikust varast tänast Ukrainat.

1942. aastal loodi Moskvas Kunstiväärtuste Komitee, et võimaliku sõjaedu puhul leida viise, kuidas Euroopas asuv kunst kiiresti ja mobiilselt N. Liitu transportida.

Komisjoni lõppnimekirjas oli viis riiki, mida röövida: Rumeenia, Saksa, Austria, Ungari, Itaalia. Lisaks «Ida-Euroopa piirkonnad». Soome tõmmati listist miskipärast maha. Lõplikus nimekirjas oli 1745 šedöövrit, mis pidid KINDLASTI Venemaale toodama. Nimekirja allservas laiutasid ka seltsimeeste Vladimir Levinsoni ning Nikita Vlassovi allkirjad, kes mõlemad olid Jossif Stalini juhtimisel aktiivselt osa võtnud 20. aastate lõpu ja 30. aastate alguse salajasest kunstimüügist läände – kunstiajaloolaste väitel jõudis see salamüük teha rohkem kahju kui natsid.

Kellad, portselan, trükimasinad

Peale selle olid vene «kogujail» omad eelistused: lisaks vägistamistele jahtisid «kultuuriametnikud» eelkõige portselani ja käekelli, mõne unistuseks oli trükimasin. V. Lunšekovi sõjapäeviku järgi leidis oma unistuste trükimasina üks tema kolleeg, kes sattus hiljem Moskvas seetõttu nõmedasse olukorda: masin oli heebreakeelne.

Sõdurid tegid puuskulptuuridest lõket, sõid Kreeka vaasidest oma lobi ning kasutasid Oriendist pärit tekstiili voodipesu, pühkimiskaltsude ja peldikupaberina.

1945. aasta märtsikuus leidsid venelased Meseritzi lähedalt kaevandusest (60 meetrit maa all) hunniku keiser Friedrichi muuseumile kuulunud aardeid, Kreeka vaase, maale, münte ning Tallinna ja Riia muuseumivarasid. Kui brigaadiboss Belokopitov ise leiukohta jõudis, valitses tema raporti järgi kaevanduse juures kirjanduslik vaatepilt – sõdurid tegid puuskulptuuridest lõket, sõid Kreeka vaasidest oma lobi ning kasutasid Oriendist pärit tekstiili voodipesu, pühkimiskaltsude ja peldikupaberina.

Kõige hinnalisemaks objektiks oli Berliini loomaaia torni peidetud Trooja kuldaare. Vene raportis, mis avaldati 1995, seisis: «Leidsime aarde. Selle peal magas keegi.»

Uurimisel selgus, et tegu on kunstiajaloolase dr Unverzagtiga. Väsinud Unverzagt äratati üles ning uimase peaga palus too Trooja aardele vene ohvitseride kaitset. Kahjuks ei teadnud ta, et torni vallutas SMERŠ – NKVD poolt ellu kutsutud organisatsioon spioonide vastu võitlemiseks, ja et Trooja kuld neid ei huvitanud – neil oli käsk otsida Hitleri laipa.

Et laipa tornis ei olnud, viidi vähemalt kuld ära.

Üldisem käsk oli võtta kaasa kõik, ka voodid ja peldikupotid. Mida ei jõua – lõhkuda.

Üldisem käsk oli võtta kaasa kõik, ka voodid ja peldikupotid. Mida ei jõua – lõhkuda. Mitte midagi liitlaste kätte jätta. Mida täpselt Venemaale viidi, ei saa me kunagi teada – osa kunsti rändas võimukandjate datšadesse (eriti hea kollektsiooni sai marssal Žukov).

Täpselt sama olukord

Miks sellest üldse praegu rääkida? Aga seepärast, et 80 aastat hiljem ei ole Venemaa käitumine kopikagi eest muutunud.

Tapa, vägista, võta kaasa kõik, mis kanda jaksad, ja mida ei jaksa – peksa sodiks. Ning see annab meile järjekordse õppetunni: Venemaa ei pea mitte millekski ei kokkuleppeid, ei inimelu, kultuuri ega kunsti.

Ning selle valguses võiks ka aru saada, et jättes putinistlikule Venemaale tulevikus vabad käed, kordub kõik eelkirjeldatu üha uuesti. Kuni see süsteem kord puruks lüüakse.