VANA KULD ⟩ Kaja Kallas Juku-Kalle Raidile: sa kohtud inimestega kaks korda – mäkke minnes ja alla tulles

Kaja Kallas, äsja raudseks leediks tituleeritud Reformierakonna juhtorav vestles Juku-Kalle Raidiga kuulehe KesKus tarbeks detsembris 2018. Ent praegusel sõja- ja toimimatu valitsuse ajal võiks uuesti kiigata, mida Kaja asjadest arvab.

Kaja Kallas on saanud viimaste aastate jooksul ohtralt kiita (kõik need tiitlid, aastanaised ja aastaeurooplased ja muud, lisaks on ta muutunud "Euroopa "raudseks leediks"), aga ka kurikaga piki päid-jalgu (teate küll, oma isa tütar, ei oska oravafarmi majandada, riigist rääkimata).

Kaja tellib restoranis roa, kus on seeni ja räägib, et on karm seenefänn. "Kui sa oleks Delfist, siis sa paneks selle kohe kirja, et sööb kogu aeg seeni", ütleb Kaja.

Juku-Kalle Raid (J-K.R): Ma panengi. Aga ma küsin teistmoodi: miks sa ei tee ise seeni? Iga nõukogude inimene peab tegema seeni! (Kahtlustavalt) Või sa ei olegi nõukogude inimene?

Kaja Kallas (K.K): (Kiiresti) Olen küll nõukogude inimene! Miks ma siis ei ole! Vaata sünniaastat! (See on 1977 – J-K.R) Seenel mulle meeldib küll käia. Aga ma korjan selliseid kergemaid seeni, mida on vaja vaid võiga praadida. Tundmatu seenega ei riski. (Elavnedes) Ma räägin, mul oli kunagi üks kolleeg, kes ärples õudsalt, – et meie Eestis! –, meil kõik teavad kõiki seeni. Meil vanaemad õpetavad ja kantakse põlvest-põlve seda seenendust edasi. Mis iseenesest on õige. Aga see oli kõik Inglismaal, ta õppis Oxfordis ning üks kaastudeng ütles, et fain, tule vaata, kas neid seeni siin võib süüa või ei. Ja muidugi ta ei teadnud neid ning kogu see story kukkus kokku.

J-K.R: Neid ärplejaid saab ka Eestis igal aastal metsast tulles mitu tükki surma. Ükski mükoloog ei tunne kõiki seeni, igal aasta imbub mõni uus välja. Seene-teema tuli lihtsalt, nimelt mulle endale meeldib väga süüa teha, kuidas sinuga on?

K.K: (Noogutab) Mulle ka meeldib.

J-K.R: Nüüd tuleb kindlasti järgmine lause, et sul ei ole aega.

K.K: (Rõõmsalt) Hehee! Mul peab olema, sest ma pean lastele süüa tegema. Aga lastega on nii, et seal väga eksperimenteerida ei saa, tuleb kindla peale minna. Muidu on vingumine, et "mis roheline lible mul siin söögis on"! Mis on, mis on? Sul ei ole seal ühetegi rohelist liblet! Aga üldiselt mulle meeldib, eriti kui on aega. Mulle meeldib inimesi võõrustada, lauda katta ja...

J-K.R: Nõukogude aeg. Ema tegi ikka jahukastet köögis, vähemalt mul. Aga kas sul näiteks isa tegi süüa ka või jageles ainult raamatutega?

K.K: Isa tegi süüa siis, kui ta kunagi valistusest kukkus Riigikokku. Siis tal oli rohkem aega ja üks tema soome sõber, Lasse Lehtinen, kinkis talle moodsa kokaraamatu. Seal olid ikka väga peened road – kusagil 1990ndatel, kus meil veel ei olnud pooli toiduaineid. Isa siis kõmpis ükskord Stockmani, mingi pajaroog, kuhu mango chutnit vaja. Ja küsis, kas teil on seda, aga keegi ei teadnud sellest midagi. Siis ta tegi ilma, mäletan et pani banaane ja muud ebatüüpilist. Läks paar kuud mööda ja olime koos jälle Stockmani ja siis tuleb müüja ja ütleb, et hr Kallas, meil nüüd on mango chutnit!

J-K.R: 1980ndate alguses oli muidugi raskem toimetada, siis olnudki midagi saada. Aga olid ju muud värgid. Sinu kodu muidugi – tänu isale, kes tegi Memoturniiri – oli raamatukodu.

K.K: Jaa, meil oli ikka päris raamatukodu. Meil oli üks terve tuba lihtsalt täis raamatuid. Ja teine tuba pooltäis.

J-K.R: Ma panin huviga tähele, et sul on netis mingi külg, "Elulugu", kuhu sa oled sekretäri hirmuäratava täpsusega pannud kirja kõik, mida iga kuu läbi oled lugenud.

K.K: (Muutub väga erksaks) Oh! Ma võin rääkida, kuidas see algas! Aga niimoodi, et kui ma esinen, siis ma viitan päris palju raamatutele. Kusjuures – see on huvitav! –, mulle üks ajakirjanik ütles, et Kaja Kallas pidevalt tsiteerib raamatuid, see näitab, et tal endal puuduvad ideed.

J-K.R: (Põnevusega) Lahe! Kas see oli Priit Pullerits või!

K.K: (Naerab) Ei, see oli Kärt Anvelt! Mul tuli ikka keskmiselt oma 5 raamatut kuus. Siis hakaksid tulema küsimused, mitte mulle, vaidmu abidele, et kuulge, kas ta päriselt ka loeb nii palju? Abid jälle rääkisid, et kogu aeg jutustab nendest raamatutest, nii et loeb. (Tähendusrikas paus) AGA NÜÜD, Eestis, on sõbrad, pere, kohustused...

J-K.R: (Pistab vahele)... Partei!

K.K: (Nõustub) ... Jah, partei. Ja nii ma jõuan nibin-nabin ühe raamatu kuus loetud, mitte rohkem!

J-K.R: (Õiendab edasi) Partei on hullem kui kaks abikaasat.

K.K: Kust sa tead, sa pole ju abielus olnud?

J-K.R: Ma tunnen inimesi, kes on abielus ja kellel on partei ja teen loogilisi järeldusi! Venemaa ja Nõukogude Liit. Mõtlen selles valguses, et president Kersti Kaljulaid sai rajult peksa, kui ta ei taibanud, miks mingi kaader seda nõuka nostalgiat ajab.

K.K: Minu meelest kaks erinevat asju, lapsepõlv saab sul helge olla isegi väga hulludes tingimustes. Kui sa ütled, et helge lapsepõlv ei ole põhimõtteliselt võimalik, siis see ju ei vasta tõele. Teine on see, mis puudutab seda nõukogude aega. Ega sa lapsena saa ju aru. Sa hakkad aru saama teismelisena, et millest sa ilma jääd või mida sul ei ole.

J-K.R: Sinu õpingute valik, sa läksid juurasse, miks nii? Kas mingi perspektiivitundega?

K.K: (Isepäiselt) Esiteks ma olen tahtnud alati olla ise keegi, ma tahtsin õppida midagi, mida minu perekonnas polnud õpitud.

J-K.R: Eesti filli ei tahnud minna? Sinna oli nendel aastatel kõige suurem konkurss, kõik lohistasid märssi, tapsid "Stepihundiga" kärbseid ja puhusid vilespilli.

K.K: (Resoluutelt, võibolla isegi veidi ehmunult) Ei-ei! Mitte mingil juhul! Mina ikka mõtlesin, juura... Et seal ei olnud matemaatika eksamit ja ma tahtsin valida ala, kus mul perekonnast ei oleks kedagi ees. Matemaatikat ma väga ei armastanud, mul olid küll kõik viied ja kõik oli hästi, aga põlemist mul ei olnud. (Mõtlikult) Keelte peale oli annet... Aga ma ei ole kunagi olnud mingi märsilohistaja tüüpi.

J-K.R: Mis tüüpi sa siis olid?

K.K: (Hakkab naerma) Ma oli selline rohkem pioneerijuhi tüüpi, ilge organisaator. Eks siis see juura tundus loogiline ja mulle ka väga hästi sobis. Ülikoolis said ju võtta aineid peaaegu kõikidest teaduskondadest. Meil oli selline paks raamat ja seal olid eeldusained, mida sa said võtta. Aga ainuke asi, mida sai võtta arstiteaduskonnas, oli aine nimega "Saun ja tervis".

J-K.R: (Läbi naeru) Sa ikka käisid või?

K.K: (Hüüab nördinult) Ma tahtsin minna! Aga kõik kohad olid täis seal, sest seal said kõik kokku. Kõigepealt oli teooria ja siis oli praktika. Ja selle eest sai kaks ainepunkti.

J-K.R: Kui sa ülikooli lõpetasid, ja ma nüüd vaatan, siis sul on pagana pikk CV.

K.K: Ma läksin juba pärast esimest kursust tööle advokaadibüroosse Tark & Co ja sinna ma jäin 10 aastaks. Ja siis ma olin neli aastat teises advokaadibüroos. Nii, et töökohti iseenesest ei ole palju. Aga, kuna sul on kliendid ja klientidel on igasugused nõukogud, siis valiti mind hästi paljudesse nõukogudesse valiti, mis su CV pikaks lükkabki.

J-K.R: Siis kolksatas aasta 2010, helises telefon ja otsas oli Rosimannus, kes ütles, et aeg on sattuda Reformierakonda!

K.K: (Muiates) See oli ikka varem, 2008. Minu isa 60 juubel oli ja ma esinesin seal kõnega ja et seal viibis hästi palju igasuguseid poliitikas tegijaid, siis pärast seda sain väga palju küsimusi, et kas sa ei ole mõelnud poliitikasse minemise peale? Ma kirjutasin tol korral juba meediasse igasguseid artikleid ka. Aga kaks aastat läks mõtlemise peale!