Sten-Erik Jantsoni abikaasa laste saamisest: näed enda beebit, aga tead, et ta ei jää teiega ja sa ei saa mitte midagi teha (1)
9. juuni 2022, 16:30
/nginx/o/2016/10/01/5905235t1hdad0.jpg)
Ärimees Sten-Erik Jantsoni abikaasa Daana Suun-Jantson jagab ühismeedias avameelselt, kuidas tal oli raskusi laste ilmale toomisega. «Ma südamest soovin, et ükski naine ei peaks sellist asja läbi elama.»
«Sellel aastal oli see päev erilisem kui varem ja alates sellest päevast olen mõelnud palju enda teekonnale. Teekonnale, kuidas sain emaks… kuidas sündisid meie lapsed… Mõnel on see teekond kergem, aga mõnel kahjuks raske,» kirjutab ärimees Sten-Erik Jantsoni abikaasa Daana Suun-Jantson Facebookis.
Naine soovib rääkida loo sellest, kuidas nad said abikaasaga kahe imelise poisi vanemateks. «Loodan, et see on julgustuseks mõnele naisele/perele püüdlemaks oma unistuste poole, mitte alla anda ning vajadusel abi ja tuge otsida.»
«Meie lapsed Brandon-Prince ja Bradley-Prince on mõlemad väga oodatud ja soovitud lapsed,» kinnitab Daana ja lisab, et nagu öeldakse, kaua tehtud kaunikesed.
Laste siia ilma tulek oli aga Daana sõnul keeruline ning väga erinev. «Brandoni teekond siia ilma oli veidike kergem, peale mitmeid kurvalt lõppenud katseid rasestusin loomulikul teel. Bradley tuli aga kunstliku viljastamise (IVF) teel, mis ei õnnestunud samuti esimesel korral,» räägib ta avameelselt.
«Saime tunda palju erinevaid emotsioone… pisarad, valu, arusaamatud hetked, kuid see kõik lõppes suurima armastusega meie käte vahel!»
Esimene laps
Peagi tulid rasedustestil esimesed punased triibud. «Ja teised. Teisele järgnes valusaim kaotus sellel teekonnal. Ma südamest soovin, et ükski naine ei peaks sellist asja läbi elama. See, kui sa näed enda beebit, aga tead, et ta ei jää teiega ja sa ei saa mitte midagi teha, lihtsalt pead tal minna laskma,» meenutab Daana sündmusi, misjärel tekkisid tal enda sõnul suur valu, hirm ja kurbus.
«Arstid rahustasid, et oleme veel noored ning paraku ei lõppegi paljud rasedused lapse sünniga. See õige aja ootamine oli vaimselt ning füüsiliselt väga raske ja kurnav – palju endasse sulgumist, nutmist, karjumist, mitterääkimist, hirmu,» kirjeldab ta, kuidas hoidis kõike seda valu endas, kuna kartis sellest rääkida.
Aga ühel päeval tundis Daana end teistmoodi, temas oli tekkinud positiivne emotsioon. «Ütlesin talle (Sten-Erikule – toim), et tunnen, et me saame oma beebi. Ta vaatas mind hämminguga ja küsis, kuidas sa seda tead. Vastasin, et tunnen seda ja tean, et see tunne on õige. Pöördusime arsti poole, tehti proovid ja õhtul saimegi kõne, et beebi on tulemas.»
Teine laps
«Olid taaskord katkemised, palju pisaraid, valu ja tekkis depressioon. Kuna tavahaigla naistearstid ei suutnud enam meid aidata, siis pöördusime erakliiniku poole, kus teostatakse kunstliku viljastamisega seotud protseduure. Tahtsime uurida ning teada saada, miks katkevad minu rasedused ja seda nii erinevates faasides,» kirjeldab ta.
Lõpuks aga selgus, et asi on Daanas. «Seda uudist kuulda oli väga valus… Peas käisid igasugused mõtted. Miks just mina? Kas me üldse saame oma teise soovitud beebi? Millal? Mida peame selleks tegema?»
Nii siis hakkaski Daana end kunstliku viljastamise jaoks ette valmistama. «See kõik oli raske. Mingil hetkel tundsin, et ma ei ole enam võimeline seda kõike tegema, istusin lihtsalt kodus üksi, nutsin ja mõtlesin. Aga siis jälle mõtlesin tulemusele – meie soovitud beebi!»
«Meie suureks rõõmuks sobilikud munarakud siiski saadi. Munarakke saadi kokku 16, kuid neist viljastus kolm ehk meil oli kolm võimalust, kolm katset beebi minu sisse kasvama panna,» kirjeldab naine ja selgitab, et viiepäevased embrüod külmutati ning jäädi ootama sobilikku hetke.
Esimese katsega rasestumine ei õnnestunud ning ka teise korraga ei läinud õnneks, tuli kolmandale katsele minna. «Need olid ühed elu raskemad hetked peale proovi andmist. Kannatus katkes, sisenesin digilugu.ee lehele ja vastus oli olemas – rasedusenäitaja oli olemas ja üpriski suur.»
Daana helistas arstile, kes kinnitas, et rasedus on olemas. «Olime väga õnnelikud! Me küll teadsime, et neid proove tuleb korrata iga natukese aja tagant, kuid siiski õnn oli suur! Sündis planeeritud keisrilõike teel meie teine beebi. Nii kaua oodatud ja soovitud beebi Bradley-Prince.»
«Teekond, mida oleme läbinud, et nemad oleksid meiega. Läbiksin seda 100 000 korda uuesti! Siin elus ei tule kõik nii kergelt, kui paista võib, aga alla anda ei tohi! Lihtsalt ei tohi alla anda. Kui sina või sinu lähedane on seda teekonda läbi käimas ja sul tekkisid küsimused, siis kirjuta mulle julgelt… Vastan meeleldi sinu küsimustele ning räägin enda kogemusest lähemalt!»