Ukrainlasi – aga tegelikult poolt läänemaailma – jahmatas väga, kui USA veteranpoliitik Henry Kissinger kutsus üles Ukrainat oma territooriumidest loobumise hinnaga Venemaaga ära leppima. Põhimõtteliselt sama liini (aitab sõjast, ukrainlased, ärge jonnige) ajab Putini telefoni-lõbutüdrukmees Macron ning Saksamaa poliitikud, väidab Juku-Kalle Raid.
Henry Kissinger on maailma poliitküünika üks musternäidistest. Kui eesti keeles ilmus tema «Diplomaatia», 1000-küljene tellis (aastal 2000, kirjastus Varrak), mida võib kaalu poolest kasutada külmrelvana või köögis hapukapsaste surutiseks, hakati seda pidama vaat et kultusteoseks. Suurmeister on rääkinud, võtke õppust, pisikestes konnatiikides ulpijad. Ka meie poliitikkonnast kostus ridapidi kiitvat mõminat. Ometi pani raamat paljusid kukalt kratsima. Ka siinkirjutajat.
Ülesehituselt on see nagu Savisaare «Peaminister» – lihtsalt võrdluse mõttes (Edikut ei anna haardelt Kissingeriga kuidagi ühele pulgale sättida). Pean silmas tõika, et Kissinger vohab verbaalselt iga kord, kui on vaja kergitada «katet» oma saavutustelt ning selgitada, kuidas sündisid «olulised võidud». Samas – kui Kissingeri sisaldav USA aparaat maailmas midagi tõeliselt nässu keerab, valitseb raamatus haudvaikus. Laias joones käsitleb Kissinger raamatu alguses oma tõekspidamiste kujunemist, räägib «uuest maailmakorrast», «kõikehõlmavast tasakaaluseisundist», alustab Napoleoni sõdade päevilt, jätkab esimese maailmasõjaga, kuni jõuab külma sõjani lääne ja ida vahel, mis on teadaolevalt tema edasine pidev leivanumber. Teise maailmasõja järgse situatsiooni kommenteerimises näitab ennast Kissinger küllaltki samast küljest, mida ta teeb täna, kui soovitab Ukrainal osa oma territooriume loovutada, et sõda lõpetada.
Kissingeri ei huvita mingi ukraina ega muu rahvas ega surevad memmed ja lapsed. Teda huvitab «tasakaal». Just selline, millega ta ise on 100-aastase pässina harjunud.
«Diplomaatias» on küllaltki põhjalikult kirjeldatud 1956. aasta Ungari mässu (lääne saamatust kritiseerides), ent absoluutselt mööda mindud 1968. aasta Praha sündmustest, mil Kissinger ise tippotsustajate hulka kuulus ja tšehhe vastupanule ärgitas, et seejärel alt ära hüpata. Täielik vaikus. Nagu polekski Brežnev 1968. aastal tankidega Prahasse tunginud. Vot selline Kissinger.
Kissingeril on Ukrainast savi, ta on alati ajanud midagi, mida ta nimetab «reaalpoliitikaks», ta nõuab «jõudude tasakaalu», mitte enam-vähem normaalse ilmakorra võitu uusfašismi üle, mida kujutab endast täna Putini Venemaa. Ühesõnaga, igati küüniline taat.
Maailma majandus tahab õitseda, nafta vuliseda, gaas torudesse purskuda, sorri, ukrainlased, et teid nii palju tapeti, aga aeg on ennast Ida-Ukrainast välja tõmmata, Krimm unustada, võibolla veel mõned alad Venemaale loovutada.
Sest maailm vajab asja, mida me kutsume «business as usual». Kissingeri ei huvita mingi ukraina ega muu rahvas ega surevad memmed ja lapsed. Teda huvitab «tasakaal». Just selline, millega ta ise on 100-aastase pässina harjunud. Ja seda ei tohi muuta. Olgu tugev Venemaa ja USA, pisemad ärgu igaks petteks kobisegu.
Õnneks ei osutunud vana ja võdiseva Kissingeri ajast ja arust, külma sõja aegsed seisukohad maailmas just kõige populaarsemaks. Mitmeltki poolt üritati «klassikust» vanamehele selgitada, et see, mida ta räägib, on täielik lauslollus. Kissinger heietab muinasjuttu tasakaalust, aga üks kaaluosa, nimelt Venemaa, pole huvitatud mingist tasakaalust, vaid tahab n-ö «võtta kõik».
Impotentset ja juba soodastunud ning veriste käega diktaator Putinit hellitavad tema luksuslossis erootikakõnedega mõned Euroopa meestütarlapsed.
Selles osas pole situatsioon külma sõja aegsega üldse võrreldav. Siin ei tööta mingi tasakaaluunelm; osapool, kes tegeleb põhimõttelise genotsiidiga, tuleb lihtsalt peatada. Et mitte talle anda võimalust aasta või paari pärast vaherahuga kokkulepitud kohalt edasi minna, järgmisi naaberriike «denatsifitseerida» ning «vabastada».
Paraku on Kissingeri küllaltki õõvastaval ja otsekohesel allaandmise-jutul ka järgijaid. Ent palju peenemaid, kes nii otse ei räägi, vaid harrastavad jälgis situatsioonis mängida «head miilitsat».
Üks neist on Macron, Putini tuntuim telefonitüdrukmees.
See suhe meenutab tõesti telefoniseksi: impotentset ja juba soodastunud ning veriste käega diktaatorit hellitavad tema luksuslossis erootikakõnedega mõned Euroopa meestütarlapsed, vahvasti pestud ja klanitud, sosistavad meelitusi ning lubavad voodis teha kõik, mida nad oskavad. Telefoniseks mis telefoniseks. Raha asemel tahavad Euroopa plikad gaasi või naftat.
Sakslased ei varusta Ukrainat piltlikult öeldes isegi plastmassist mängutankidega, läänt asustab laias laastus patoloogiliste argpükside kamp.
Tegelikult on olukord täiesti õudne: Kissingeri retoorika ja mõtete imbumine Euroopa reaalpoliitikasse, kus sakslased ei varusta Ukrainat piltlikult öeldes isegi plastmassist mängutankidega, annab Venemaale taaskord kinnituse: läänt asustab laias laastus patoloogiliste argpükside kamp, kes varem või hiljem Venemaa uksele kaapima tulevad ning Ukrainale vaherahu peale suruvad. Jälle kord. Nagu poleks aru ega mälu üldse pealuu sees: Gruusia, Krimm, praegune suuremahuline sõda... Rääkimata ajaloost, mil Venemaa pole iialgi ühestki kokkuleppest vabatahtlikult kinni pidanud.
Seepärast on järjest tähtsam, et Euroopa kodanikkond – ka Eesti oma – saaks aru: Ukraina toetamine pole «sõjaõhutamine», nagu seletas pisut vaimses segaduses olev noorem Helme, vaid see on ainus reaalne võimalus Venemaa ambitsioonidele päitsed pähe saada.
Kui Euroopa riikide kodanikkond sellest aru saab, saavad aru ka Putinile telefoniseksi pakkuvad liidrid. Nad lihtsalt sõltuvad kodanikkonnast.
Katsume siis oma survet maailma telefonitütarlastele mitte vähendada.
