Vitja Kingissepp oli lisaks eelmainitule 1918. aasta märtsist augustini Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Revolutsioonilise Tribunalijuurdlusosakonna ning augustist novembrini Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni uurija, kus ta oli Tšekaa asutaja ja juhataja Feliks Dzeržinski lähedane kaastööline.
Seejärel saadeti Kingissepp Eestisse vastset vabariiki kukutama. Justnimelt kukutama, mitte katuseid parandama või kanalisatsiooni ehitama, millest oma avalikus kirjas nii hasartselt räägib Oudekki Loone.
Kingissepa kalsoonide lugu
Kingissepa salakorteri perenaine Juuli Maasikas on muuseas oma 1963. aasta lindistuses Eesti Raadiole tuletanud meelde, kuidas Viktor Kingissepp, kes kandis proletariaadile kohaselt kulunud ja vanu pükse, teatas oma seltsimeestele, et enne uusi pükse ei osta, kui "Toompeal ei lehvi taas punane lipp".
Oudekki käitub niisiis kui Kingissepa lesk, kes on nõus Viktori katkised kalsoonid kokku nõeluma ning tema ausa nime eest barrikaadidele viskuma.
Muuseas, Kingissepa pükste lugu lõppes siiski naljakalt: kord olla ta konspiratiivkorteri perenaise meenutuste kohaselt tulnud koju ja öelnud, et "pikne lõi püksi". Need olid istmiku kohalt puruks. Vitja püksid nõeluti kokku, kohalikud kommarid aga tegid korjanduse ning ostsid Kingissepale uued püksid.
Uute püsktega Kingissepa peidukoht reedeti 1922. aastal pärast 1. mai rongkäiku, kui kaitsepolitsei nabis kinni Malmiks kutsutud revolutsionääri, kes Viktori üles andis. Kingissepp lasti juba järgmisel päeval maha uute püstega tükkis. Mais, 100 aastat tagasi. Ning punalippu, tänu taevale, Pikka Hermani torni veel mõnda aega ei kerkinud.
Kingissepa isehakanud lesk Loone aga võiks järgi mõelda, kas Vabariigi vaenlase nr 1 monumenti on ikka päris normaalne püstitada või pigem siiski mitte.
Või sellest isegi rääkida.