/nginx/o/2022/04/12/14481424t1h495b.jpg)
Jälle tuleb rääkida vahvatest sportlastest Keskerakonna pikal lollide pingil. Sedapuhku lasi treener Jüri Ratas väljakule Oudekki Loone, kes kirjutas, et Postimehe õuele tuleks püstitada Viktor Kingissepa monument. Nii reageeris Oudeki kirjatükile, kus nõuti kõikide punamonumentide eemaldamist.
Leninism, kommunism ja marksism on Keskerakonna rahvasaadik Oudekki Loonele kallid, seda on ta aastate jooksul korduvalt demonstreerinud. Kui ta ka peaks nüüd püsti tõusma ja karjuma, et ta pole kommunist, siis kõik senine räägib vastupidist. Loomulikult, maailmavaade pole mitte kellegi asi. Uskugu, et Lenin viis lastele kala, kuivikut ja suhkurt ning lürpis ise rohelise laualambi hädise valguse paistel oma surematuid teoseid kirjutades mõru teed. Kelle asi.
Jaanus Karilaid kostis Oudekki idee peale püstitada Kingissepa monument, et tegemist on jabura irooniaga, aga mina seda ei usu. Oudekki on võbelenud nõukogude okupatsiooni tähistava pronkssõduri juures, küllap tassiks ta heal meelel lilli ka Viktor Kingissepa pronksist jalge ette. Ka siin võiks küsida, et "mis siis", aga paraku on Kingissepa näol tegemist kurjategija ning riigipöörajaga, mitte inimesega, kes tegutses, kuna "rahva vimm plahvatas", nagu vihjab Loone.
Tänase FSB ja kunagise KGB eelkäija oli 1917-1922 Tšekaa ehk Vene Rahvakomissaride Nõukogu juures asuv Kontrrevolutsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaaline Erakorraline Komisjon. Organisatsioon, mida saab pidada ainult kuritegelikuks.
Juba kohe pärast 1917. aasta bolševike riigipööret (mitte revolutsiooni, nagu Oudekki arvab!) alustati tšekaa poolt teisitimõtlejate piinamise, tapmise, väljasaatmise ja tagakiusamisega. Operatsioonidega, mida nimetati ise uhkelt "punaseks terroriks".
Ning – oh imet! – just selle organisatsioonis toimetas vilkalt ringi ka seltsimees Loone poolt palavalt armastatud Viktor Kingissepp, eesti "töörahva kaitsja".
Vitja Kingissepp oli lisaks eelmainitule 1918. aasta märtsist augustini Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee juures asuva Revolutsioonilise Tribunalijuurdlusosakonna ning augustist novembrini Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni uurija, kus ta oli Tšekaa asutaja ja juhataja Feliks Dzeržinski lähedane kaastööline.
Seejärel saadeti Kingissepp Eestisse vastset vabariiki kukutama. Justnimelt kukutama, mitte katuseid parandama või kanalisatsiooni ehitama, millest oma avalikus kirjas nii hasartselt räägib Oudekki Loone.
Kingissepa salakorteri perenaine Juuli Maasikas on muuseas oma 1963. aasta lindistuses Eesti Raadiole tuletanud meelde, kuidas Viktor Kingissepp, kes kandis proletariaadile kohaselt kulunud ja vanu pükse, teatas oma seltsimeestele, et enne uusi pükse ei osta, kui "Toompeal ei lehvi taas punane lipp".
Oudekki käitub niisiis kui Kingissepa lesk, kes on nõus Viktori katkised kalsoonid kokku nõeluma ning tema ausa nime eest barrikaadidele viskuma.
Muuseas, Kingissepa pükste lugu lõppes siiski naljakalt: kord olla ta konspiratiivkorteri perenaise meenutuste kohaselt tulnud koju ja öelnud, et "pikne lõi püksi". Need olid istmiku kohalt puruks. Vitja püksid nõeluti kokku, kohalikud kommarid aga tegid korjanduse ning ostsid Kingissepale uued püksid.
Uute püsktega Kingissepa peidukoht reedeti 1922. aastal pärast 1. mai rongkäiku, kui kaitsepolitsei nabis kinni Malmiks kutsutud revolutsionääri, kes Viktori üles andis. Kingissepp lasti juba järgmisel päeval maha uute püstega tükkis. Mais, 100 aastat tagasi. Ning punalippu, tänu taevale, Pikka Hermani torni veel mõnda aega ei kerkinud.
Kingissepa isehakanud lesk Loone aga võiks järgi mõelda, kas Vabariigi vaenlase nr 1 monumenti on ikka päris normaalne püstitada või pigem siiski mitte.
Või sellest isegi rääkida.