Eelmisel suvel hakkas Narva ja Narva-Jõesuu vahel inimesi vedama nn jõetramm – 150 inimest mahutav puhvetiga lõbusõidulaev. Sel suvel võib lisaks jõetrammile kõigi plaanide täideminekul sõita madalapõhjalises ja 20 inimest mahtuvas laevukeses mööda Narva veehoidlat ning nn Narva Veneetsiat.
Narva hüdroelektrijaama hakati projekteerima 1949. aastal, selleks otstarbeks pidi aga üles paisutama Narva jõe, mis tegi lõpu Euroopa ühtedele vägevamatele koskedele. Ehitust alustati 1950ndate alguses ning 1955. aastaks, mil 11. lüüsiga tamm valmis sai, täitus Narva veehoidla – kõigest mõne kuu jooksul. Veehoidla pindalast, kokku 190 ruutkilomeetrit, asub Eesti poole peal vaid 40 ruutkilomeetrit, see on veidi rohkem kui viiendik.
Veehoidla alla jäi kümmekond küla, kus elanud inimesed asustati ümber. Lisaks küladele uputati ka kabel ja kalmistu.
Narva veehoidla on madal, mis tekitab laevatamise seisukohalt tõsiseid probleeme – keskmine sügavus on pisut alla kahe meeri, suurim sügavus 15 meetrit. Seepärast saab veehoidlas kasutada ainult madalapõhjalisi paate või minilaevu, vastasel korral jooksevad need põhja kinni. Madalas vees võib vabalt sõita ka kivi otsa, samuti koguneb tänu tammile veehoidlasse muudki rämpsu, põhiliselt jõevooluga siia kandunud puutüvesid.
Narva veehoidlat iseloomustab veel üks nähtus – Eestimaa ainulaadne «Veneetsia». Narva Veneetsia kujutab endast paadikuuride ala, mis on ehitatud veehoidla kaldale, ehitusprahist, mullast jms moodustatud maasiiludele. Nii on kuuride vahele tekkinud omapärased kanalid. Ka elektrijaama jahutusvee kanali ääres lösutavad eriilmelised majakesed.
Paadikuurid paistavad silma vägagi omapäraste arhitektuuriliste lahenduste poolest, inimesed kasutavad neid «suvilatena», aga Veneetsias on ka palju püsielanikke. Suveõhtul toimub kanalite ääres vilgas seltskondlik tegevus: grillitakse, supeldakse, püütakse kala, visatakse viina ja suheldakse sõpradega.