Ahastuses ema oma läbielamistest: ma ei taha enam, et mu laps käiks Ameerikas koolis

24. mail hukkus Texases koolitulistamise tõttu 21 inimest. Foto: MARCO BELLO, Scanpix

«Ma ei teadnud, kas mu poeg on elus või surnud,» ütleb Texase koolitulistamise kohta šokeeritud ema, kes oli alati kartnud, et midagi sellist võib juhtuda. Naine ei soovi enam, et tema laps Ameerikas koolis käiks, kuna see on liiga ohtlik.  

Ameerika Ühendriikides Texases asuvas Uvalde väikelinnas leidis 24. mail aset koolitulistamine, milles kohalike võimude teatel kaotas elu vähemalt 19 last ja kaks täiskasvanut. Tegu on Ameerika ühe kõige traagilisema koolitulistamisega, mis tõstatab taas teravalt küsimuse relvade kergest kättesaadavusest USAs. 

Väljaanne People vahendab ühe ema läbielamisi seoses selle koletu sündmusega. 

Tulistamine toimus teisipäeval, 24. mail kohaliku aja järgi kella 11:30 ajal Robbi põhikoolis, mis asub Uvaldes, väikeses kogukonnas Mehhiko piiri lähedal. Uvaldes elab vaid 16 000 inimest. Koolis õpib üle 500 peamiselt vaesematest peredest pärit hispaania keelt kõnelevat last. 

Tulistajaks oli 18-aastane kohalik noormees Salvador Romas, kelle korrakaitsjad sündmuste käigus maha lasid, kuid kes enne seda jõudis muuta paljude perede elud põrguks. Enne veretöö läbiviimist oli Romas postitanud sotsiaalmeediasse pilte relvadest.    

Evelyn, kelle poeg õpib Robbi põhikooli kolmandas klassis, ütles väljaandele People, et ta sai koolitulistajast teada sõnumis, mis tema telefonile saadeti ja kus öeldi, et kooli territooriumil on tulistaja. 

«Ma ei teadnud, kas mu poeg on elus või surnud. Ei teadnud üldse, mis toimub,» rääkis Evelyn. «See oli nagu õudusunenägu. See oli midagi, mida ma alati olen kartnud. Kogu elu on mul olnud hirm, et selline asi võib juhtuda,» avaldas Evelyn.

«Arvasin, et vaid suurtes linnades võib nii juhtuda, kuid tulistamine leidis aset siin, väikelinnas, ja peaaegu tappis mu poja,» on Evelyn ahastuses. 

«Ma ei tea, mida teha. Ma ei suuda mõelda muust kui sellest, mis oleks võinud juhtuda,» räägib Evelyn nuttes. 

Evelyn meenutab, mida ta mõtles autos, kui sõitis koos abikaasaga kultuurikeskusesse, kuhu lapsed olid koolist viidud. «Mu abikaasa tuli töölt koju ja võttis mind auto peale. Palvetasime autos kogu tee ja palusime, et meie poeg jääks ellu. Mina nutsin kogu tee. Abikaasa ütles, et ilmselt on nende pojaga kõik korras. Ma lihtsalt palvetasin, palvetasin, palvetasin kogu aja,» rääkis Evelyn.   

Kui nad kultuurikeskuse juurde jõudsid, nägid nad seal rohkelt inimesi, kellest paljud nutsid. Enne hoonesse sisse lubamist kontrolliti ega kellelgi polnud relva kaasas. Inimesed pidid ootama järjekorras, et majja sisse pääseda. «Keegi ei tahtnud oodata ja mõned karjusid politsei peale, kuna kaua aega tuli seista. Ainult üks lapsevanem tohtis sisse minna.»

Õnneks leidis Evelyn oma poja elusa ja tervena. «Laps nuttis ja hüüdis «ema, ema». Me kallistasime ja ma nutsin. Ütlesin talle, et ta oli väga vapper. Kallistasin ja suudlesin teda palju kordi ja kallistan teda nüüd pidevalt. Olen nii õnnelik, et ta on minuga.»

Evelyn ütleb, et ta ei tunne ohvritest kedagi, kuid tema poeg tundis paljusid lapsi, kes hukkusid. 

Naine tõdeb, et Ameerikas on lapsel liiga ohtlik koolis käia. «Tulime abikaasaga USAsse elama enne meie poja sündi. Elasime varem Mehhikos. Ma ei taha enam, et mu poeg Ameerikas koolis käiks. Tahan minna koju tagasi, sest seal on turvaline. Siin on liiga ohtlik,» tõdeb Evelyn.

Politsei ütles, et hukkunud lapsed olid teise, kolmanda ja neljanda klassi õpilased. «Ma ei suuda magada. Kui silmad sulen, mõtlen nendest lastest ja oma pojast. See on väga jube,» avaldab naine.