/nginx/o/2022/05/24/14573274t1h3b3b.jpg)
Eestis elab üsna palju inimesi, kellel oli au või õnnetus – jäägu see igaühe enda otsustada – olla pioneeriorganisatsiooni liige. Juku-Kalle Raid tutvustab Putini plaani pioneeriorganisatsioon taastada. Projektiga tegeletakse praegu Vene riigiduumas.
Pioneeriorganisatsiooniasutamise kepsaka mõtte peale tuli Vladimir Uljanov ning see asutati 100 aastat tagasi mais – 1922. Täpsuse huvides isegi – otsi hullu taga hullu naist, sest ilmselt oli pioneerinduse kokkuõmbleja siiski hasartse Vova elukaaslane Nadežda Krupskaja.
See oli ette nähtud noortele vanuses 9-15 ja pidi kujutama endast partei truud järelkasvu, noorsoo avangardi, vankumatuid leninlasi. Kes on pioneer olnud, see mäletab hästi, kuidas noortele üritati rivivõistlustel distsipliini sisse tümitada, tundide kaupa lollidel koondustel vireleda, vintis töökangelaste ja mõmisevate sõjaveteranidega kohtuda ning koraldada koolisaalis küllaltki vaimuhaigelt välja nägevaid "lõkkeõhtuid". Saali keskele asetati püsti 3 lõkkepuud, nende alla punane lamp ja selle valguses tuli teineteist mentaalselt ja parteiliselt kasvatada.
Ühsõnaga, need olid lood, mis pidid kasvatama inimese, kes algab suure algustähega ja läheb kõhklematult surma, kui partei piiksatab. Umbes nagu eeldab tänapäeval Putin.
Minul jäi viimane totrus õnneks nägemata, olen selleks pisut liiga noor, 1980ndate keskpaiku enam Mustamäe koolisaalis punaste pirnidega ei mässatud.
Küll aga mäletan ma täiesti sõgedat teost "Jutustusi kangelaspioneeride elust", mille oli koostanud Juta Renzer. See kujutab endast väljamõeldiste kogumikkku ning presenteerib ridamisi olematuid kangelastegusid, olgu selleks siis Pavlik Morozovi isareetmine, džoti ette hüppavad lapsed, granaadiga vaenlase staapi tungivad põngerjad, fašistide ohvitsere mürgitavad maimuksed vms.
Ühsõnaga, need olid lood, mis pidid kasvatama inimese, kes algab suure algustähega ja läheb kõhklematult surma, kui partei piiksatab. Umbes nagu eeldab tänapäeval Putin.
Vahepeal vajus asi soiku, aga 100 hiljem on pioneeriorganisatsiooni taastamine jälle pävakorral. Ning põhjus on selge: Ukrainas peetav sõda ei hävita ju ainult "ukraina natse", vaid kahurikonservidena lõpetavad ka venelastest ründajaid – veelgi suuremal hulgal. Aga patriotismi on vaja putitada, vastasel korral võib tekkida küsimusi, kas lolle sõjatandrile tulevikus ikka jätkub või üritavad kõik venelased omaenda algatatud koletuste ja sõjamasina eest läända pageda, nagu tegelikult juba tehakse.
Igal juhul käib Vene riigiduumas kibe arutelu pioneeriorganisatsioon taastamiseks. Muuseas, kui 1970ndatel aastatel kuulus pioneeiorganisatsiooni umbes 25 miljonit pioneeri, siis taolist püha hiilgust ilmselt enam kokku ei klopsi. Sihukese massiga Putin enam ärbelda ei saa – esiteks on riik geograafiliselt kokku kuivanud ja igasugused fašistid iseseisvaks hakanud, teiseks ei luba seda ka demograafia. Venemaal ületab suremus märksa sündimust, iive on miinus −5 ‰ lähedal. Pluss riigist ja Putini võimaldatud "vabaduste" eest pagevad inimesed.
Nüüd hoolitseb vene nagamannide Putin, kes samuti võtaks lapsi sülle ja silitaks neil hellalt pead, kui toonase Lenini-lauluga edasi minna.
Venemaal oli pioneeriks olemine omal ajal kindlasti auasi, šikk ja popp, mäletan isegi hilisemate hipide seast tegelasi, kes väheke vingus näoga ja häbelikult pajatasid oma noorepõlvelollustest pioneeriderivis: kuidas sai ühte jalga marsitud, laulu röögitud, "alati valmis" karjutud ning tuntud uhkust suure Lenini üle, kes oli teatavasti üllas. Lisaks sellele ka hoolitsev, tark ja hea.
Nüüd hoolitseb vene nagamannide Putin, kes samuti võtaks lapsi sülle ja silitaks neil hellalt pead, kui toonase Lenini-lauluga edasi minna.
Tegelikult on aga kaheldav, kas Punn Mutinil õnnestub oganisatsioon ligilähedaseltki ellu äratada. Patriotismi okulaarid on kuidagi mõraseks pekstud, enam ei paista asjad võibolla nii lihtsad ja selged, nagu nad olid siis, kui Nõukogude Liidu esitugitoolis lösutas veel pudistav, mõmisev ning kurguhääli kuuldavale toov Leonid Brežnev. Lääs oli vanlane, tuumasõda tulekul. Aga Nõukogude Liit sõda ei tahtnud, tema tahtis lapsed sõja eest keldrisse varjendisse toppida. Mis – nagu mäletan lapsepõlve tsiviilkaitseõppustelt – kunagi ei õnnestunud. Varjend uks oli kinni, tabalukk aga roostes nagu parteiadviku ajud.
Umbes 15 aastat tagasi ehitas Putin pioneeriparvele sarnaneva asjanduse – liikumise "Naši". Seegi oli sõjalispatriootlik ühing, kuhu kuulus tuhandeid noori, aga ühemõttelist ning üle kogu Venemaa kaikuvat halleluujat enam paraku kusagilt kostma ei hakanud.
Patriotismi okulaarid on kuidagi mõraseks pekstud, enam ei paista asjad võibolla nii lihtsad ja selged, nagu nad olid siis, kui Nõukogude Liidu esitugitoolis lösutas veel pudistav Brežnev.
Mingil hetkel lõpetas Putin "Našide" tegevuse, projekt lükati kuhugi sahvrisse paremaid aegu ootama. Ilmselt on need "ajad" nüüd käes, pioneeride ja "našide" sõjakas retoorika, kus nõutakse vaenlase halastamatut tükeldamist, on riigi aru kaotanud presidendi jaoks jälle vajalik.
Ajusid Venemaal loputada osatakse, rahvastik on sellega ka harjunud. Eks lähitulevik näitab, kui entusiastlikke ja kui palju lapsvõitlejaid ning tulevasi lapslaipu Venemaa ladvik pioneeritoas kasvata suudab. Miski ütleb siiski, et tervet kahuriliha konservide ladu siit enam ei tule. Venemaa hakkab oma patri(idi)ootlikest ideedest tasakesi ning visinal tühjaks jooksma.