T, 5.07.2022

ELU25 ⟩ Andrus Villem: Putini kardinali Anton Vaino kolm narratiivi

Andrus Villem
, Jaan Tõnissoni Instituudi juht
Andrus Villem: Putini kardinali Anton Vaino kolm narratiivi
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
ENSV juhtoina Karl Vaino pojapoeg Anton Putiniga nõu pidamas
ENSV juhtoina Karl Vaino pojapoeg Anton Putiniga nõu pidamas Foto: Postimees

MEES, KES HIILIB SISEUKSE TAGA? Jaan Tõnissoni Instutuudi juhataja ja kuulehe KesKus kolumnist Andrus Villem analüüsib kunagise ENSV "juhi" Karl Vaino pojapoja Anton Vaino kohta Putini ehitatud hierarhias.

Idanaabri võimuvertikaali mõjukaimate tegijate hulka kuuluv Anton Vainot ei pea keegi ei Venemaa ega lääne analüütikutest Venema juhi siseringi kuuluvaks. 2016. aastal, kui ta Vladimir Putini korraldusel nimetati ootamatult presidendi täitevkontori personaliülemaks, presidendi järel mõjukuselt Venemaa teiseks meheks, tekkis vaatlejail ootusi teatud ümberkorraldusteks roostetama kippuvas valitsemiskorralduses. Ivanovi välja vahetanud Vainol selleks tegelikult võimalused puudusid.

Justkui "juhitud demokaatia"

Juba Putini presidendi kohusetäitjaks oleku ajal (1999) kavandati süsteem, mis kestab siiani. Venemaa tulevikujoonised avaldusid ajalehes Kommersant aastal 2000 avaldatud visioonis „Revisjon number kuus”.

Presidendi administratsioonist lekitatud dokument ei pälvinud praktiliselt mingit tähelepanu. Ka kümme aastat hiljem avaldatud kordustrükk mitte. Aga dokument oli huvitav.

Vene föderatsioonist pidi saama „juhitud demokraatia”, milles on näiliselt olemas demokraatiale omased institutsioonid, vabad valimised, sõltumatud meediad jne, aga reaalsuses on kõik salateenistuste kontrolli alla ja seega presidendi otsustusväljas.

Nüüd, paarikümne aasta pärast, on tollal uskumatu dokumendi tõestuseks ilmunud ja ilmub kindlasti veel hulgaliselt raamatuid, milles analüüsitakse põhjalikult salateenistuste kavandatud plaani.

Vaenlaste välja sõelumine

Isiklikult puutusin selle süsteemi tulemitega kokku Putini esimese valitsemisperioodi lõpul. Peterburis toimus suur mittetulundusühingute konverents, mis oli rahastatud loomulikult mitmete lääne doonorite (EU, USA) poolt. Tollal veel uskus demokraatlik maailm, et Venemaal on lootust muutusteks, aimamata, et tegevuskavad on paika pandud ja lootus on lollide lohutus.

Venemaalased ise teadvustasid täpselt juba tollal kujunenud olukorda. Kõigi seisukoht oli valdavalt ühene. Kodanikuühiskonnnal on võimalik tegutseda, aga ainult Putiniga hästi läbi saades. Vladimir Vladimirovitši kaaskondlased FSB-st lasid mittetulundajatel ja liberaalsete väärtuste poole püüdlejail pikalt suhteliselt vabalt taielda.

Esimene Ukraina rünne (2014) võimaldas välja sõeluda potensiaalselt kõige ohtlikumad võimu kritiseerijad. Kõige tüütumad sai likvideerida, kas vangimajja paigutades või lausa füüsilise lahenduse läbi ja vähem kahjutekitavad kuulutada välisagentideks. Rahvavaenlasteks tembeldamine toimus enne Ukraina teist afääri ja lõppes edukalt sõjategevuse kestel.

Kuidas küll on süsteemil õnnestunud valdava enamik Venemaa elanikkonnast nii sujuvalt zombistada?

Kes on Anton Eduardovitš Vaino päriselt?

Kogu Venemaa keerulise hierarhiaga võimuspiraali juhib presidendi administratsioon. Ka kogu riiki haaravat propagandateenistust, mis vastutab Venemaa elanikkonna mentaalse segiajamise eest. Selleks on Anton Vaino vastavat ülesannet täitev ja koordineeriv asetäitja.

Anton Vaino on olnud presidendi administratsioonis alates 2002. aastast. Alustades tagasihoidlikult protokolliosakonnas, ei oleks keegi talt oodanud peadpööritavat edulugu. Tema karjäär on edenenud hämmastava kiirusega, mida võib võrrelda vaid V. V. Putini enda tõusuga perestroikajärgses Venemaa segaduses.

Kui Venemaal on keegi isik mõistatuslik, siis see on kindlasti Vaino. Inimene on justkui peo peal, aga nii lääne kui ida analüütikute arutlusväljas jääb ta hoomamatuks. Kremli propagandistid ei julge temale suunata ühtegi viidet. Just nimelt ei julge sel ajal, kui teised siseringkonna tegelased saavad järjest enamate kriitikanoolte märklauaks ning Vainot ei puutu justkui miski.

Vaino on Putinile kui 20 aastat noorem alter ego, aga tal on ka konkreetne funktsioon. Seda eelkõige Dugini, Karaganovi, Surkovi ja teiste mõttehiiglaste loodud Putinile sobivate teooriate täideviijana. Nende „filosoofide” kogu annab teatud piirjooned Putini mõttemaailmale ja tegevusjuhised Vaino tegutsemisele.

Vaino enda lugu ja Putini kangelased

Anton Vaino positsioon Vladimir Vladimirovtśi peas peaks paigutuma ühele kindlale ajaloolisele narratiivile. Putini eeskujuks ajaloos on kindlad persoonid. Eelnevaid Venemaa valitsejaid on ta oma ülesastumistes jätkuvalt toonitanud ja neid võiks Vaino osa määratlemiseks kasutada lähtekohana.

Vene alade laiendajana on paljude luuludes ühel esikohtadest kuldhordi satraap Aleksander Nevski. Kahjuks see isik narratiivina ei kvalifitseeru, kuna ajaloovõltsijate fantaasia on jäänud unarusse ja talle pole kaasvõitlejat välja mõeldud.

Isevalitsejate silmapaistvamate teenrite jada võiks alustada Ivan IV (Julma) truu koera Miljuta Skuratovi kujuga. Kas Anton kannaks selle rolli välja?

Kindlasti mitte, sest Miljuta Liivimaal olekule vastavalt peaks Anton olema praegu Ukrainas ja juhtima isklikult vägivallategusid. Ka metropoliit Filippuse (Boris Nemtsovi) hukkamine ei sobiks Antoni profiiliga.

Miljuta hukkumine Viljandi vallutamisel on tõenäolislt suurendanud Putini vastumeelsust Eesti vastu, aga seda enam ei sobi sellesse konteksti Eestis sündinud Anton Vaino.

Putini kolmas tõeline kangelane on Peeter I. Aleksei Tolstoi loodud Menšikov justkui sobiks Vaino analoogiks, aga siin on takistuseks presidendi ja tema kantselei juhataja suur vanusevahe. Pealegi virutas Menšikov riigilt metsikult pappi, aga Antoni varandus on ainult mõnedsajad miljonid, mis Venemaa mõistes on peenraha.

Aleksander I sobiks Putini arhetüübiks nii iseloomu kui tegutsemisjooniste põhjal, aga Vaino ei kannaks kuidagi välja Araktšejevi rolli.

Nagu Venemaa kombeks, peame kahe võimumehe suhete mõistmiseks pöörduma hoopis kaugemasse minevikku. Esimese aastatuhande algusse.

Moskva on ju kolmas Rooma. Putin kui Caesar ja Vaino kui Augustus Octavianus.

Peale diktaatori surma võtab Anton ohjad enda kätte ja muudab süsteemi stabiilseks ja läänele suupäraseks.

Vot selline paradigma.

Märksõnad
Tagasi üles