VIDEOINTERVJUU ⟩ Otse sõjakoldest tulnud ukrainlane: pean eesti keele selgeks saama, et olla siinsele ühiskonnale kasulik

Otse pommirahe all olnud linnast Harkivist põgenenud perekond on Eestile ja eestlastele tänulik abi eest ning annab endast parima, et olla siinsetele inimestele ja ühiskonnale kasulik.

Viktor Moskvitin elas Ukrainas, Harkivi linnas oma perega ilusat elu. Kuigi varem töötas ta professionaalse kokana ning tema oskused ulatuvad sellel alal lausa Gruusia köögini, pidas ta perega nüüd hoopiski suurt toidukauplust.

Oma äri ajasid nad püsti 2019. aastal ning elu tundus aina ülesmäge minevat. Nüüd nad enam isegi ei tea, kas nende kodu alles on, sest Venemaa rünnaku tõttu tuli neil  kodust põgeneda.

Viktor Moskvitini abikaasa nende Harkivi korteris enne sõja algust. Foto: Erakogu

Praegu teab kogu maailm, et Harkiv on üks nendest linnadest, mis venelastelt kõvasti pommitada on saanud ning linnas valitseb öösiti lausa pimedus. «Meil tuli kõik maha jätta,» räägib Moskvitin kurvameelselt.

«Kui sõda algas, oli meie esimene mõte leida lastele turvaline koht ning kui see oli olemas, hakkasime end veidi rahulikumalt tundma,» kirjeldab ta esimesi emotsioone sõja alguses. Just hirm laste ja pere pärast viis otsuseni kodumaalt lahkuda.

Nad on väga õnnelikud, et nad sattusid just siia – Eestisse. «Ma pole kohanud veel ühtegi inimest, kes oleks meie siinviibimise vastu või ütleks midagi halvasti,» on tal hea meel, et eestlased on nii lahked nende vastu olnud.

Siiski ei leia nad, et peaksid nüüd Eesti riigilt saadud abirahadele istuma jääma, vaid pingutavad selle nimel, et anda meie ühiskonnale midagi tagasi selle eest, et neid on nii palju aidatud.

«On oluline, et õpiksime selgeks eesti keele, et olla kasulikud siin,» ütleb Moskvitin. Koos abikaasaga on nad leidnud töö Saaremaal, Kaali Trahteris. Mees peab taas mõned aastad tagasi maha jäetud kokaametit, naine aga teenindab kliente või aitab köögis meest.

Kohalikud on nad väga lahkelt vastu võtnud, sest Moskvitini gruusiapärased toidud viivad lausa keele alla. Loomulikult paneb silma särama ka see, kuidas nad kõigest väest püüavad eesti keele selgeks õppida.

Viktor Moskvitini valmistatud imemaitsvad gruusiapärased toidud Kaali Trahteris Saaremaal. Foto: Heveli Tuisk/ Elu24

Mehe sõnul on tal üsna selged juba tööalaselt vajalikud sõnad, näiteks tervitused ja toiduained.

Siinne kliima on neile siiski veidi harjumatu, sest Harkivi kant on veidi soojem kui näiteks Saaremaa, aga see olevat kõige väiksem mure. «Meile meeldib siin,» võtavad nad kõike positiivselt.

Viktor Moskvitini lapsed Harkivis murelitega maiustamas. Foto: Erakogu

Kuigi koduigatsus on suur, mõistavad nad, et tõenäoliselt ei ole neid seal enam midagi ees ootamas. Isegi pärast sõja lõppu ei oleks seal nii pea mingit elu. Seetõttu annavadki nad endast parima, et siinsesse ühiskonda kiiresti sulanduda ja olla väärikad kodanikud, et luua eelkõige oma lastele parem tulevik.

Vaata videost Elu24 intervjuud Viktor Moskvitiniga!