K, 6.07.2022

LOE KATKENDIT ⟩ Heelia Sillamaa avameelses raamatus «Ammuu»: saatus andis vaid kümme kuud

Elu24
Heelia Sillamaa avameelses raamatus «Ammuu»: saatus andis vaid kümme kuud
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Heelia Sillama avameelne raamat «Ammuu» oma suhtest ja perest ilmus 16. mail.
Heelia Sillama avameelne raamat «Ammuu» oma suhtest ja perest ilmus 16. mail. Foto: Elmo Riig

Kes meist ei oleks unistanud päevast, mil me leiame selle õige. Kaaslase, kellega luua pere ja soetada päris enda kodu. Mis saab aga siis, kui see unistus täitubki? Just sellest räägib teleajakirjaniku Heelia Sillamaa esimene ja üliisiklik raamat «Ammuu».

Mina olen Heelia. Minu kihlatu, see minu õige, on Peep. Praeguseks oleme koos olnud täpselt kaks aastat ja kolm kuud. Meie peres kasvab ka üks vahva pooleteistaastane pisipõnn. Kõvemad arvutajad leidsid siit vist juba väikse loogikavea? Need arvud tähendaks seda, et ma jäin rasedaks vaid nädalad pärast Peebuga tutvumist…

«Ammuu» toob lugejateni ühe tõestisündinud armastusloo. Kahest võõrast – kangest mulgist ja jäärapäisest hiidlasest, kellele andis saatus vaid kümme kuud, et luua tiim, kes suudaks üksmeelselt hoolitseda uue elu eest.

See raamat kirjeldab mitmeid kaotusi ja hirme. Perfektse kuvandi taha peidetud saladusi, koledaid sõnu, tegusid ja soove. Eelkõige on see aga üks südamlik lugu noorest perest, kes jõuab hoolimata künklikust rajast oma kauaoodatud õnneliku lõpu alguseni.

Katkend raamatust:

«Hallo, ema, kas sa kuuled mind?»

Mu ema võiks endale lõpuks ometi korraliku telefoni osta, mitte telefone kahtlastelt Hiina veebilehtedelt tellida.

«Ema, kas sa kuuled mind? Ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen nüüd rase ja arvatavasti jään ma üksikemaks. Kõik on okei, ma saan hakkama.»

Ütlen seda sama entusiastlikul toonil nagu mõni Starmani müügimees. Ma ei taha, et ema üleliia muretseks. Vähe sellest, et minul on halb päev. Kujutage ette, mis päev on minu vanematel. Kõigepealt saab isa teada, et tema tütar on korrapealt töötu. Mõni tund hiljem kuuleb ema, kuidas tema töötu vallaline tütar on nüüd pealekauba rase ka.

«Heelia, ma tahan lihtsalt öelda, et meestel võtab sellise uudisega harjumine rohkem aega. Naistel löövad kohe emainstinktid välja. Anna talle aega, usu mind, ta ei lähe kuhugi,» vastab ema mulle ilma ühegi mõttepausita.

Ma olen veel suuremas šokis kui enne. Minu ema, kes läheb endast välja isegi siis, kui soodushinnaga suitsuvorst ei olegi kassasse jõudes soodushinnaga, on minu ootamatust rasedusest kuuldes vana rahu ise. Mitte ühtegi küsimust – kes, kuidas ja miks. Kas ta ikka saab aru, et kui ma töötu üksikemana ühel hetkel nende kulul elama hakkan, läheb see neile palju kallimaks maksma kui see täishinnaga suitsuvorst?

Ma mõistan, et mul ei ole emale peale selle ühe lause midagi öelda. Ma ei suudaks temalt vastu võtta ka ühtegi lisakommentaari.

«Ma nüüd lõpetan.»

Panen toru ära ja tunnen, kuidas paanikahoog saab taas minust võitu. Ma tahan suitsu, aga ma ei saa suitsu teha, sest ma olen rase. Ma tahaks rahustit, aga ma ei saa rahustit võtta, sest ma olen nüüd rase. Ma tahaks hullumajja, aga 25-aastase naise rasedus ei läheks nende silmis piisavalt suure vaimse haigusena kirja. Ma pean lihtsalt piinlema. Piinlema oma elu kõige suuremas hirmus ja teadmatuses. Piinlema, kuni tuleb uni ja ma saan korraks siit põgeneda. Aga siis tuleb uus päev. Ja see kõik hakkab otsast pihta.

Heelia Sillamaa avameelne raamat tema perest on saadaval veebilehel www.heelia.ee. Samuti leiab «Ammuu» Apollo ja Rahva Raamatu poelettidelt üle Eesti.

Märksõnad
Tagasi üles