ELU 25 ⟩ Tsaar Ivan Julm: elasid kord habemega sugulased, aga üks oli täielik hullumeelne
14. mai 2022, 11:55
KALLID LAPSED, TÄNA RÄÄGIME ONU IVANIST: Iseennast tsaariks kuulutanud Ivan IV harrastas lisaks talle meelepärastel viisidel inimeste tapmisele ka kirjasõprust, nii omade kui võõrastega. Kuulehe KesKus raamatukriitik Ahto Muld tutvustab raamatut Ivan Julmast, kes on Putini suur eeskuju. Autorid on Sirje Kupp-Sazonov, Vladimir Sazonov, pealkirjaks "Su kiri on täis koera haukumist. Valik Ivan Julma läkitusi" Kirjastas Äripäev.
Ajaloo kordumisest on kirjutatud niipalju raamatuid, et pea hakkab iga kord ringi käima, justkui oleks bensiinikalts ninal raamatukokku magama jäänud. Vabandage väga, kui me sammume mööda konarlikku, aga soist kirjanduspõldu ajas tagasi, astume me alati sama reha otsa. Analoogne mudel käib kogu inimkultuuri kohta. Ükskõik mis pasa sisse me ka olevikus ei koperdaks, mille on kõnniteele poetanud keegi kaasaegne kangelane, näeme me lõpuks ometi, et liigume samasuguste minevikujunnide rajal.
Täna räägime me onu Ivanist, kallid lapsed, toredast tapjast ning oma kangelastegudega liputajast, katsuge siis kenasti magama jääda ja nähke unes midagi turvalist. Näiteks Henn Põlluaasa, kes toimetab Riigikogu puldis ja näeb välja nagu harja ette jäänud räsitud ent ohutu ja mõtlemisvõimetu tolm, mis ta ju tegelikult ongi.
Hästi ja palju tappis ta inimesi, valdas seda kunstkoppi paremini kui keegi teine.
Aga see onu Ivan, vaat kallid mudilased, kellest meil nüüd juttu tuleb, sündis ammu ja sitta kerkis sellest aktist poolele maailmale, mu armsad. Ta nimetas ennast juba rõveda pubekana tsaariks ja väitis, et see on vana Vene komme, jumal käskis. Hästi ja palju tappis ta inimesi, valdas seda kunstkoppi paremini kui keegi teine. Juba ta vanaisa oli sihukene, nii et kasvatati väikest Ivani selles mõttes korrektses õigeusu vaimus – kui kedagi näed, on parem ta pea kohe leivanoaga pooleks lõigata, enne kui ta oma arvamust avaldada jõuab – kuna arvamus ei pruugi olla alati õige, aga tavaliselt on pigem lausvale, ei midagi muud. Tapa ära, pärast pole vaja mingit mölinat kuulata. Alati saab hämmeldunud pealtvaatajatle öelda, et jumal ise andis korralduse. Pealtvaatajad on venelased, nood on enivei harjunud igasugust paska uskuma, eriti, kui see pärineb ülemuse hammaste tagant.
Käesolev kogumik, kulla pubed ning kõurikud, andku jumal teile rahulikku surmaund, koosneb onu Ivani katsetustest kirjatöö kallal. Ivani-ätt suhtls mitmete välisriikide esindajatega ja ei häbenenud kunagi teatada, mida ta muust maailmast tegelikult arvab, kuna tema pea, mu marakratid, oli tulvil veendumust, et maailmas asub vaid üks päris-riik – Venemaa – ja kõik muu on mingi vaenlaste kokkusoperdatud sitanikediste kogum. Kui inimest valdavad nii õilsad mõtted, on täiesti sobilik alustada kirja Rootsi kunnile lausega: "Sa saatsid meile üriku, mis oli täidetud koera haukumisega" ning kurjustada kunni kallal (keda tuleb sinatada, kuna ennast tuleb meietada): "sa kirjutad oma nime enne meie nime – see on ebaviisakas, kuna meie vennaks on Rooma keiser ja Rootsi riik asub au poolest meist madalamal."
Selleks, unustamatud beebid, ongi ajalugu, et minevikust õppida: kuidas kõige paremini kogu lasteaiarühm teise ilma saata.
Kogu see ajastu, mil onu Ivan toimetas, mu väikesed kõlupead, mõjutas ka Eestit, sest onu Ivanil oli selge nägemus silme ees, mingi huvitav joomise käigus nähtud unenägu, mille kohaselt peaks tema valdustesse kuuluma kogu Liivimaa. Onu Ivanist alanud ajuviirus toimetab aga omasoodu edasi, kallid tedmishimulised mürsikud, ka praegune päkapikku mõõtu tropp, keda tema ema Vladimiriks kutsuma hakkas ja kes Venemaal ringi laiab, on veendunud selles, et talle kuulub pool põhjast ja pool lõunast, aga kindlasti ka see maakera, mis on maakera sees, ainult et palju suuem kui väline maakera.
Vene võimu üllad kirjandustraditsioonid jätkuvad, kulla oktoobrilapse-ealised tatid, mineviku ja oleviku kirjades näeme me palju sõnu ja lauseehitust, millega ei saaks hakkama isegi ühe klassi haridusega ning väljalöödud hammastega trammijuht. Selleks, unustamatud beebid, ongi ajalugu, et minevikust õppida: kuidas kõige paremini kogu lasteaiarühm teise ilma saata ja teha nii, et tapaleviidavate põnnide kisa oleks lõbus ning vaheldusrikas kuulata ning kuidas kijutada sellest kõigest ilmarahvale. Ivani-onu suudab eeskuju anda veel tulevastelegi põlvedele, ärge te, nunnud maimukesed, unustage oma pinginaabri suguliiget puruks tallata ja sõbrannale traktorisuurust melonit eadagi kuhu toppida, kui te suureks kasvate!
