:format(webp)/nginx/o/2022/05/11/14544536t1h8e0b.jpg)
Vene väed tungisid Ukrainasse 24. veebruaril, jõudes ka pealinna Kiievi lähedale, kuid märtsi lõpus olid nad sunnitud taganema. Põhja-Ukraina Strahholissja küla oli langemas venelaste kätte, kuid sealsed kalurid ei andnud alla, vaid päästsid elanikke nii, nagu nemad oskasid.
Kogu maailm teab julmustest, mida venelased saatsid korda Butšas, Irpinis ja Borodjankas. Teedel on seni hävinenud autosid ja sõjatehnikat, kuid näha on ka punavalgeid silte, mis hoiatavad maamiinide eest, kirjutab iltalehti.fi.
:format(webp)/nginx/o/2022/05/11/14544532t1hd484.jpg)
Nüüd on need alad Ukraina sõdurite kontrolli all ja Ukraina võimud uurivad Vene sõdurite korda saadetud vägistamisi, piinamisi ja tapmisi.
Strahholissja küla pääses siiski kõige kohutavamast julmusest. Vähem kui tuhande elanikuga külal on aga rääkida kangelaslugu, mis on üsna seikluslik. Usklikumad inimesed näevad selles isegi piiblilugu.
Loo kangelased on küla kalurid, kes sõja alguses päästsid nii enda kui teistest küladest umbes 2000 inimest. Kohalike sõnul olid nad järsku Vene üksuste piiramisrõngas, nad ei pääsenud välja ega saanud süüa osta.
«Ukraina politsei ja sõdurid olid järsku kadunud. Saime juba sõja esimestel päevadel veebruaris aru, et oleme ümber piiratud. Meil puudus info, me ei teadnud, mis meist saab,» ütles 50-aastane kohalik Olena Alijeva nüüd meediale.
Lõpuks jõudis nendeni info, et venelased on kümne kilomeetri kaugusel Hubõnis ja ka Tšornobõli tuumajaamas.
Kohalikud kalurid otsustasid 12. märtsil, et neile aitab ja nad hakkavad inimesi külast evakueerima. 50-aastase Anatoli Melniki sõnul oli jää Dnipro jõel kohati üle kümne sentimeetri paks ja seda tuli lõhkuda, et paadiga edasi liikuda, kuid see oli ainus pääsetee. Samas venelased jälgisid ja kontrollisid põhja pool jõge.
«See oli ainus tee siit välja. Sillad olid hävitatud ja metsad täis miine. Viisime inimesi paatidega jõge mööda 20 kilomeetri kaugusele Rovži külla, mis asub Kiievile lähemal,» sõnas Melnik.
Kalurid tegid päevas kahe paadiga kolm päästereisi. Väiksemasse paati mahtus kümme ja suuremasse 16 inimest.
«Mu tütar oli üheksandat kuud rase ja meie külas ei olnud arsti. Pidin ta viima Kiievisse haiglasse. Murdsime jääd ja saime paadid liikuma. Nüüdseks on kõik lahkunud kodus tagasi,» sõnas 60-aastane Andri Litovtšenko.
Kalurite sõnul tunnevad nad oma kodujõge nagu enda viit sõrme ja päästeteekonna planeerimine ei olnud raske. Nad pidid sõitma ümber jões oleva saare, et mitte sattuda venelaste tule alla. Lisaks tuli Ukraina sõdureid hoiatada, et nad ei peaks nende evakuatsioonipaate vaenlaste omaks.
«Üle meie peade lendas droone, helikoptereid, lennukeid, rakette ja pomme. Nägime kogu seda põrgut, mis liikus Kiievi suunas,» meenutas Olena Alijeva.
Evakueeritavate hulgas oli naisi, eakaid ja igas vanuses lapsi, kuid ka noori mehi, kes läksid Kiievit kaitsma. Kalurite sõnul ei vedanud nad inimesi turvalisse kohta öösiti, kuna siis lendasid jõe kohal Vene helikopterid ja risk oli liiga suur.
«Teadsime, et iga reis võib olla viimane. Suurt rolli mängis ka ilm, mis võis muutuda väga kiiresti. Vee peal olles ei saa sa kuhugi varjuda. Ka meie, päästjad, kartsime, kuid meil ei olnud muud valikut,» sõnas 38-aastane Andri Mudratšenko.
Kalurid tegid oma tööd, püüdsid kala, evakuatsioonide kõrvalt. Nad püüdsid kalu nii oma kui naaberküla inimestele, et neil oleks, mida süüa. Sellises olukorras prügikala ei olnud, kõikidest kaladest tehti süüa – suppi, praadi, kuivatatud kala.
Lisaks käisid kalurid mujalt süüa toomas, riskides taas oma eluga. Paatidesse mahtus 700 kilogrammi toitu, ravimeid ja muud vajalikku neile, kes külasse jäid. Vett sai kaevust. Elektrit ja internetti ei olnud, kuid olid pliidid, ahjud ja gaasisoojendid.
Kalurite sõnul oli kohalike seas venelastega koostöö tegijaid ja need inimesed olid väga ohtlikud. Nad kuulsid lugusid, kuidas venemeelsed andsid abistajaid üles. Vene sõdurid võtsid need inimesed kinni, neid piinati, mõnikord ka tapeti.
«Saime aru, et risk oli suur. Meieni jõudis info, et Vene üksuse kätte on langenud läheduses suur farm, mille pere oli põgenenud. Seal oli palju süüa. Kindlasti teadsid nad ka meie külast ja olid teel siia. Minu andmetel oleks nad paar päeva hiljem kohale jõudnud, kuid siis said nad käsu tagasi tõmbuda,» sõnas 52-aastane kalur Andri Buskujev.
Buskujevi sõnul olid kaugemate külade elanikud nende peale kadedad, sest Strahholissjas oli veel süüa. Selle tõttu olid nende külas kohalikest patrullid, kes valvasid, et naabrid ei tuleks raske vaevaga hangitut varastama.
Ta lisas, et ka kohalike vahel oli raske eluks vajalikku võrdselt jagada.
Külanõukokku kuuluva 45-aastase Olena Ahuzarova sõnul aitas ta ka oma inimesi, kes külast lahkuda soovisid, otsides neile elupaiga ohutumas kohas. Ta lisas, et ta pöördus inimeste poole, kellel elas Kiievis sugulasi, et nad lähedaste külade elanikke aitaksid.
Ahuzarova sõnul võtsid venelased temaga kontakti, et ta korraldaks piirkonnas rahvahääletuse Venemaaga liitumiseks või siis Venemaa-meelse niinimetatud rahvavabariigi asutamiseks.
«Sain sõja alguses aru, et meist tahetakse teha Donetski või Luhanski sarnast. Sain palju kõnesid tundmatutelt numbritelt, kuid ma ei võtnud neid vastu. Kohalikud venemeelsed teatasid venelastele, kes on piirkonna juhid, kellel on õigus rahvahääletust korraldada,» sõnas ukrainlanna.
Strahholissja küla elanike sõnul lahkusid venelased sama ootamatult kui saabusid. Kalurite sõnul evakueerisid nad eelkõige noori naisi ja lapsi, vanamemmed olid nõus külla jääma, et noored pääseksid. Kui kalurid tõid ümber piiratud külla leiba, olid eakate silmis pisarad ja nad suudlesid leiba.
Kohalike sõnul moodustasid nad venelaste vastu ühisrinde. Nad tõstsid esile 47-aastast kalurit Oleksii Zakusõlot, kes varastas venelastelt tuletõrjeauto, mida kasutavad nüüd Ukraina päästjad Vene rünnakutest tekkinud tulekahjude kustutamisel.
«Sõda näitab, kes keegi on. Inimestes võib pettuda, kuid ohuolukorrad panevad inimesi üksteist abistama,» arvab Andri Mudratšenko.
Venemaa käivitatud Ukraina anastussõda kestab kolmandat kuud. Venemaa plaan vallutada Ukraina umbes kahe nädalaga kukkus läbi. Ka Ukraina pealinna Kiievi juurest pidid Vene üksused märtsi lõpul tagasi tõmbuma.
Venemaa alustas 18. aprillil suurpealetungi Donbassis, kuid lääne teatel liiguvad Vene üksused vaevu edasi. Venemaa eesmärk on vallutada niinimetatud Luhanski ja Donetski rahvavabariik, mis on Ukraina separatistlikud venemeelsed piirkonnad.
Ukrainlaste jaoks on seni olukord raske Aasovi mere äärses sadamalinnas Mariupolis, mis põhimõtteliselt on venelaste käes. Ukraina sõdurid on Azovstali terasetehases. Seal varjas end ka sadu tsiviilisikuid, kuid Ukraina võimude sõnul õnnestus neist enamik Zaporižžjasse evakueerida.