ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: kuidas Eesti kaks korda ülinapilt pronkssõdurist vabanenud oleks

Juku-Kalle Raid tutvustab neid kahte korda, mis äärepealt oleksid paksu pahandust tekitanud pronkspuusliku igaviku teed saatnud. Ükskord sekkus kahjuks aga saatus ning teisel korral eestlaste oma laiskus ning lohakus.

Kõigepealt tuleb tõe huvides ära märkida, et niinimetatud võidupüha elik 9. mai ei saanud algust kaugeltki pärast sõda 1945. aastal, vaid märksa hiljem. Stalini ajal tähistati tõesti üks kord, 1945. aastal, seda võitu sõjaväeparaadiga, ent siis vajus see kõik soiku. Vuntsikas grusiin rohkem sõduritel mööda Moskva Punast väljakut siiberdada ei lasknud. Mõneti täiesti ootamatult kiskus võidupäeva kapist välja hoopis hasartne Nikita Hruštšov, maailma maisikasvatamise esiisa, impulsiivne ja räuskav vennike, kes veetis aega rahvusvahelisel poliitikaareenil ÜRO-s oma kingaga vastu lauda tagudes ja karjudes. Miskipärast külastas just Nikita kolpa mõte hakata 9. maid piduliku paraadiga tähistama. Ja see kõik juhtus alles 1965. aastal, mil sõja lõpust möödus juba kaks kümnendit.

Kuidas rauast taat Tõnismäele tuli

Aga heidame pilgu peale, kuidas pronkspeletis üldse Tõnismäele sattus. 14. aprillil 1945 maeti Tõnismäe haljasalale 12 väidetavalt Tallinna hõivamisel langenud sõjaväelast. Nad olid maetud erinevatesse kohtadesse, aga sel päeval toodi nende maised jäänused üle vennashauda laiale Tõnismäe puiesteele. Niisiis, hiljem võis uhkelt öelda: «Maetud trollipeatusesse.»

Pärast punaarmeelaste kaevamist Tõnismäele aprillis 1945 nimetati plats Vabastajate väljakuks. Hauale püstitati puust kastitaoline monument viisnurga ja maetute nimedega. Selle junni laskis õhku (8. mail 1946) koolitüdruk Aili Jõgi koos oma sõbranna Ageeda Paaveliga, kes selle õilsa teo eest ka vanglasse pandi. Olen Ailil ise Keilas – kus ta elas – korduvalt külas käinud ning kuulanud tema põnevaid pajatusi. Aga see on hoopis üks teine lugu.

Hauale püstitati puust kastitaoline monument viisnurga ja maetute nimedega. Selle junni laskis õhku (8. mail 1946) koolitüdruk Aili Jõgi koos oma sõbranna Ageeda Paaveliga.

Monument avati 21. septembril 1947. Seda ümbritses madala paemüüriga piiratud kolmnurkne park kahe tänavapoole vahel. 1964. aastal süüdati monumendi ees igavene tuli. Selleks sillutati pargiteede ja muru asemele kiviplaatidega väljak. Tuli kustutati 1991. aastal. Seda, mis juhtus hiljem, 2007. aastal, teame me kõik väga hästi, ometi on kaks korda vihisenud meist mööda võimalus, et 2007. aasta troppide sigatsemist poleks üldse aset leidnud.

Esimene mahamagatud võimalus

Alustame esimesest võimalusest. Just selle aasta mais saab 50-aastaseks Viru hotell, millel on pronksist kutiga otsene seos. Esialgselt planeeritud 500 lääne turisti asemel ehitati üle 800 turisti majutav koht. Vanemad Eesti Projekti (just seal hotell projekteeriti) töötajad räägivad siiani anekdoote, kuidas majale asukohta valida ei suudetud. Räägiti Pirita teest Russalka kõrval, aga ka Mere puiesteest ja muudest paikadest. Muu hulgas oli üks väga tõsiselt päevakorras asunud koht Tõnismägi, Aljoša aiakesena tuntuks saanud plats. Läinuks vaid nii, ei mäletaks pronkssõdurit keegi juba 50 aastat.

Teine võimalus

Teise katse tahtis sooritada 1990–1992 aastal linnapea kabinetti täitnud Hardo Aasmäe. Aasmäel õnnestus mänguliselt võtta maha kõik nõukogude raudtondid, ta kasutas selleks täiesti ootamatuid ning jaburaid vahendeid. Aga toonane Tallinna garnisoni ülem seltsimees Belov rääkis Aasmäele: võta maha kõik, mis ei meeldi. Meie sõdureid seepärast tänavale tooma ei hakka, visake see kola, kuhu tahate. Aga Aljošat puudutada ei tohi. Ja seda kahel põhjusel, selgitas Belov. Esiteks asus raudpäss peaaegu Belovi akna all ja teiseks selgitas ülem asjaolusid nii: teine maailmasõda on siiski Nõukogude Liidu ainus töövõit ja selliseid asju tuleb siinmail harva ette, mistõttu sõjavägi ei saa endale kolaka äravedamise rahulikku pealtvaatamist lubada. Belov mainis Aasmäele juba 1991. aastal, et varsti tõmbab vene sõjavägi niikuinii otsad Eestis kokku ja siis tehtagu rauast taadiga, mis pähe tuleb.

Kui keegi sodib täis minu majaseina, ei saada keegi kriminaliste. Ehkki iga tänane Tallinna puhas majasein on kümme korda rohkem kultuurisümbol kui see vastik taat kalmistul.

Vene sõdurid olid Eestist kadunud 1994. aastaks, aga siis, kui oleks täiesti õige hetk metallist onu minema toimetada, seda kahjuks ei tehtud. Selles ei nähtud lihtsalt mingit ohtu, kuna raudse vanamehe jalamil käisid neil aegadel lõõtsa tõmbamas, lõõgastumas, viina joomas ja jalga keerutamas ainult umbes kümme peast põrunud sõjakangelast.

Olukord pronkssõduri ümber hakkas eskaleeruma alles Punn Mutini võimuletulekuga seoses ning see oli oskuslikult Venemaa poolt suunatud tegevus.

Tänane loll olukord

Küll aga paneb imestama tänane olukord: kui keegi viilib maha metalltaadi viisnurga (see tuleks tegelikult täitsa ametlikult eemaldada kui Nõukogude sümbol) või sodib taadile midagi värviga peale, hakkavad mehikese ümber askeldama vilkad kriminalistid ning süüdlast välja selgitama.

Kurat küll. Kui keegi sodib täis minu majaseina, ei saada keegi kriminaliste. Ehkki iga tänane Tallinna puhas majasein on kümme korda rohkem kultuurisümbol kui see vastik taat kalmistul.

Nii jääb täna mahamagatud võimaluste üle vaid kahju tunda.