P, 29.05.2022

ELU25 ⟩ Juku-Kalle Raid: Bullerby natsid. Astrid Lindgren, Putinile nats, rootslastele peavalu

Juku-Kalle Raid
, Ajalehe KesKus peatoimetaja
Juku-Kalle Raid: Bullerby natsid. Astrid Lindgren, Putinile nats, rootslastele peavalu
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 1
Bullerby lapsed. Ilmselgelt natsid.
Bullerby lapsed. Ilmselgelt natsid. Foto: Vana raamat

Soome ja Rootsi soov ühineda NATO-ga on Venemaa ärevusse ajanud. Pihta ei saa muidugi ainult poliitika, vaid ka kultuur. Venemaale on tänavaplakatitele siginenud "reklaamid", kus maailma üks laste lemmikkirjanikke Astrid Lindgren natsiks kuulutatakse. Juku-Kalle Raid heidab pilgu selle põhjustele ning meenutab, et Lindgreniga on "hädas" olnud ka Rootsi kuningriik.

Moskva ja mitme muugi vene linnade tänavaile ilmusid mõni aeg tagasi "välireklaamid", kus õiendatakse arveid kultuuritegelastega, kes Vene üldsusele enam "ei sobi". Punn Mutini meelehärmiks NATO-sse ronimise mõtteid heietav Rootsi kuningriik tekitab nördimust. Seetõttu tuleb arveid õiendada mitte ainult poliitiliselt, vaid kirjutada ümber ka suhtumine kutuuri.

Natsist lastekirjanik

Natsiks on Venemaa plakatitel tituleeritud nii Rootsi filmirežissöör Ingmar Bergman, kui ka Veneski tuntud ning armastatud lastekirjanik Astrid Lindgren. Kohe kuidagi ei oska öelda, mis trikiga saavad vene lapsed edaspidi vaadata multikaid Katuse-Karlssonist, mis joonistati valmis juba nõuka ajal ning mis on mitme põlvkonna jaoks seal väga populaarsed püsinud. Või lugeda Pipi Pikksuka pisut anarhistlikke seiklusi.

Ehtvenelikult heinakuhjast vaenlase nõela otsimine on Lindgreni "natsimeelsus" küll, aga sõja-ajal piisab vähesest. Nimelt kirjutas Astrid Lindgren kunagi oma päevikusse, et Joss Stalin hirmutab teda tulevikuväljavaatena märksa rohkem kui Aadu Hitler. Sellest piisab. Umbes 80 aastat tagasi tehtud täiesti arusaadav võrdlus on kapist välja kistud ning pandud elama oma ideoloogilist elu.

Lindgren jälgis kaasaega

Lindgreni auks peab ütlema, et ta jälgis maailmas toimuvalt juba enne Teist maailmasõda, loomulikult ka sõja ajal ja pärast sõda. Elades Venemaale küllaltki lähedal, nägi kirjanik olukorda loomulikult paremini ja hoopis teisiti kui kauge Euroopa kolleegid.

Tuletame siinkohal veel meelde, et Astridi hilisemaks raamatuillustraatoriks, kes tema kangelastele "näo" andis, oli Ilon Wikland, eestlannast kunstnik. (Wiklandi sünninimi oli Maire-Ilon Pääbo; ta sündis 5. veebruaril 1930 Tartus, 1944. aastal põgenes ta koos klassiõe perega nõukogude okupatsiooni eest Rootsi). Geograafiline lähedus Nõukogude Venele ning poliitiliselt terav silm andsid Lindgrenil võimaluse küllaltki vasakule kalduvaist lääne intellektuaalidest pisut teravamalt taibata, mida kujutab endast Nõukogude Liit.

Lindgren ja Pipi kui õõnestajad

Nüüd, mil Lindgrenist on Venemaal avastatud kapinats, maksab aga ka meelde tuletada, et peavalu valmistas kirjanik üsna vasakpoolses Rootsiski.

Esimene jama rootslaste valvsama ning konservatiivsema publikuga algas Lindgrenil sõja lõpuaastal, 1945.

Nimelt kirjutas Astrid Lindgren kunagi oma päevikusse, et Joss Stalin hirmutab teda tulevikuväljavaatena märksa rohkem kui Aadu Hitler.

Lindgren otsustas raamatuna välja anda lood Pipi Pikksukast, mida ta oma haige tütre tuju tõstmiseks tollele voodiveerel pajatas ja hiljem ka kirja pani. Ehkki hiljem on näiteks feministid näinud Pipi tegelaskujus lausa "naiste vabastajat", kuidas siis teisiti, ta on tugev, võimukas, rikas ja isepäine, sõidab rahulikult pasunasse röövlitele ja elab oma parema äranägemise järgi, tekitas Pipi Rootsis väikese tormi.

Pipi käitumine ei sobinud kuidagi kokku ajastu vaadetega ning täistekstina Pipit ei avaldatudki. (Integraaltekst on ilmunud rootsi keeles ja vaid korra). Rootsi tsensuurikäärid lõikasid välja mitmeid lahedaid episoode, eriti lubamatuks peeti kohta, kus Pipi kirikusse sattub: ta kargab luteri kirikus pingilt pingile ja – kui näeb kantslis jutlustajat, osutab tollele ja tahab teada, "mis lind see veel on".

Ka Karlssoni puhul jälitasid Lindgreni hukkamõist ning peavangutused. Sihuke anarhistlik paks onu paistis õõnestavat rahuliku ühiskonna alustalasid ning mõjuma halvasti kasvavate laste arenevale moraalile. Vaat nii.

Tüli Rootsi riigiga maksude pärast

Põhiline tüli Rootsi riigiga aga toimus kunagisel sotsiaaldemokraadil Lindgrenil hoopis Rootsi riigi maksusüsteemi tõttu.

1976 helistas Astrid Lindgren ajalehe Expressen arvamustoimetajale ja ütles: „Siin räägib Astrid Lindgren, endine sotsiaaldemokraat.“ See näitas, et vasakpoolsusest on kirjanikul kõrini. Ja lihtsal põhjusel.

Lindgren tahtis avaldada muinasjuttu – tegelikult aga maksuteemalise tõsiloo – Pomperipossast. Pomperipossa oli seal inimene, kes kirjutab raamatuid lastele, lapsed üle ilma armastavad teda ja see teeb Pomperipossa elu põrguks.

Pomperipossale ütles üks tema hea sõber, et kas tead, et sinu marginaalmaks on see aasta 102%. Kuidas see võimalik on, küsis Pomperipossa.

Nimelt toimis Rootsis siis lisaks tavalisele riigimaksule marginaalmaks, mis tähendas, et mida rohkem keegi teenib, seda suurem osa võetakse ära. Aga mitte rohkem kui 87%. Pomperipossale ütles üks tema hea sõber, et kas tead, et sinu marginaalmaks on see aasta 102%. Kuidas see võimalik on, küsis Pomperipossa. Ta istus maha ja hakkas arvutama. Kui ta millegi pärast peaks saama 2 miljonit krooni, jääks talle endale järele 5000 krooni. Täpselt nii. Aga kuidas sellega ellu jääda?

Veel hiljem selgus, et Astridile elik Pomperipossale ei peaks isegi 5000 krooni jääma, vaid et ta peaks hoopis 2000 krooni ise peale maksma, kui ta n-ö 2 miljonit krooni teenib.

Rootsis algatas see lugu tulise maksudebati ning lõpuks asuti ka maksude vähendamise teele. Aeglaselt, aga asi seegi.

Võimalus aga, et Putini Venemaa hakkab mingil hetkel rääkima, kuidas Lindgren siiski nats ei ole, on olematu. Nii juhtub, kui tuleb välja, et surnud lastekirjanik ei armastanud sõja ajal Stalinit.

Vaenlane ei ole ju kunagi surnud, eks?

Märksõnad
Tagasi üles