Põhiline tüli Rootsi riigiga aga toimus kunagisel sotsiaaldemokraadil Lindgrenil hoopis Rootsi riigi maksusüsteemi tõttu.
1976 helistas Astrid Lindgren ajalehe Expressen arvamustoimetajale ja ütles: „Siin räägib Astrid Lindgren, endine sotsiaaldemokraat.“ See näitas, et vasakpoolsusest on kirjanikul kõrini. Ja lihtsal põhjusel.
Lindgren tahtis avaldada muinasjuttu – tegelikult aga maksuteemalise tõsiloo – Pomperipossast. Pomperipossa oli seal inimene, kes kirjutab raamatuid lastele, lapsed üle ilma armastavad teda ja see teeb Pomperipossa elu põrguks.
Pomperipossale ütles üks tema hea sõber, et kas tead, et sinu marginaalmaks on see aasta 102%. Kuidas see võimalik on, küsis Pomperipossa.
Nimelt toimis Rootsis siis lisaks tavalisele riigimaksule marginaalmaks, mis tähendas, et mida rohkem keegi teenib, seda suurem osa võetakse ära. Aga mitte rohkem kui 87%. Pomperipossale ütles üks tema hea sõber, et kas tead, et sinu marginaalmaks on see aasta 102%. Kuidas see võimalik on, küsis Pomperipossa. Ta istus maha ja hakkas arvutama. Kui ta millegi pärast peaks saama 2 miljonit krooni, jääks talle endale järele 5000 krooni. Täpselt nii. Aga kuidas sellega ellu jääda?
Veel hiljem selgus, et Astridile elik Pomperipossale ei peaks isegi 5000 krooni jääma, vaid et ta peaks hoopis 2000 krooni ise peale maksma, kui ta n-ö 2 miljonit krooni teenib.
Rootsis algatas see lugu tulise maksudebati ning lõpuks asuti ka maksude vähendamise teele. Aeglaselt, aga asi seegi.
Võimalus aga, et Putini Venemaa hakkab mingil hetkel rääkima, kuidas Lindgren siiski nats ei ole, on olematu. Nii juhtub, kui tuleb välja, et surnud lastekirjanik ei armastanud sõja ajal Stalinit.
Vaenlane ei ole ju kunagi surnud, eks?