Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart on huvitav inimene. Põhiliselt seetõttu, et ta üritab laulda samal ajal nii eestlastele kui venelastele täiesti erinevat laulu. Laul räägib muidugi 9. maist. Otse loomulikult läheb siis viisijupp sassi, kõlab mingi jube kakofoonia ja tekitab kuulajais paksu verd, arvab kuulehe KesKus peatoimetaja Juku-Kalle Raid.
Kahel toolil on korraga teatavasti väga raske istuda. Tundub aga, et linnapea Mihhail Kõlvart pole sellest hästi aru saanud ning muudkui pusib meeleheitlikult. Sama asi kehtib korraga kahe laulu laulmise kohta. Ei ole võimalik mõmiseda samal ajal esimest ja teist häält või – mis veel hullem – üürata üheaegselt kahte erineva sisu ja rütmiga viisijuppi. Või tantsida korraga tangot ning valssi. Ka siinjuhul tuleb Kõlvartit tunnustada meeleheitlike ning täiesti asjatute pingutuste eest.
Laul «võidupühast»
Otse loomulikult räägime me eelseisvast 9. maist, mis on erinevates kultuuriruumides mitte vaid erineva, aga lausa risti vastupidise semantilise tähendusega.
Venemaal ei leia hetkekski kahtlemist: tähistatakse fašistide peksmise ja hävitamise aastapäeva, mil kangelaslik vene rahvas ja veel kangelaslikum Nõukogude armee vabastas kogu Euroopa, mille eest need tõprad ei suvatse sugugi piisavalt tänulikkust üles näidata.
Fašistide lõustade ülestagumise bõliinadega Eestis, Lätis ja Leedus, aga nüüd ka Ukrainas, kaugele ei purjeta, täiesti elementaarne.
Venelased kutsuvad teist maailmasõda «isamaasõjaks», see on Joss Stalini välja mõeldud termin, mida ta kasutas rahva patriotismi tõstmiseks 1941. aastal, ajal, mil Venemaal läks sõjas väga nadilt. Samal ajal ja veel vähe hiljem oli Stalin nõus loovutama Saksamaale suuri territooriume (näiteks Ukraina ja Baltimaad), kui nood käbedalt rahu sõlmiks. Aga kuna sakslasi kamandas samasugune napakas, sõge Hitler, selle asjaga edasi ei jõutud.