Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart on huvitav inimene. Põhiliselt seetõttu, et ta üritab laulda samal ajal nii eestlastele kui venelastele täiesti erinevat laulu. Laul räägib muidugi 9. maist. Otse loomulikult läheb siis viisijupp sassi, kõlab mingi jube kakofoonia ja tekitab kuulajais paksu verd, arvab kuulehe KesKus peatoimetaja Juku-Kalle Raid.
Kahel toolil on korraga teatavasti väga raske istuda. Tundub aga, et linnapea Mihhail Kõlvart pole sellest hästi aru saanud ning muudkui pusib meeleheitlikult. Sama asi kehtib korraga kahe laulu laulmise kohta. Ei ole võimalik mõmiseda samal ajal esimest ja teist häält või – mis veel hullem – üürata üheaegselt kahte erineva sisu ja rütmiga viisijuppi. Või tantsida korraga tangot ning valssi. Ka siinjuhul tuleb Kõlvartit tunnustada meeleheitlike ning täiesti asjatute pingutuste eest.
Otse loomulikult räägime me eelseisvast 9. maist, mis on erinevates kultuuriruumides mitte vaid erineva, aga lausa risti vastupidise semantilise tähendusega.
Venemaal ei leia hetkekski kahtlemist: tähistatakse fašistide peksmise ja hävitamise aastapäeva, mil kangelaslik vene rahvas ja veel kangelaslikum Nõukogude armee vabastas kogu Euroopa, mille eest need tõprad ei suvatse sugugi piisavalt tänulikkust üles näidata.
Fašistide lõustade ülestagumise bõliinadega Eestis, Lätis ja Leedus, aga nüüd ka Ukrainas, kaugele ei purjeta, täiesti elementaarne.
Venelased kutsuvad teist maailmasõda «isamaasõjaks», see on Joss Stalini välja mõeldud termin, mida ta kasutas rahva patriotismi tõstmiseks 1941. aastal, ajal, mil Venemaal läks sõjas väga nadilt. Samal ajal ja veel vähe hiljem oli Stalin nõus loovutama Saksamaale suuri territooriume (näiteks Ukraina ja Baltimaad), kui nood käbedalt rahu sõlmiks. Aga kuna sakslasi kamandas samasugune napakas, sõge Hitler, selle asjaga edasi ei jõutud.
Eesti riikluse seisukohalt on 9. mai aga täiesti tõupuhas katastroof, ei midagi enamat. Fašistide lõustade ülestagumise bõliinadega Eestis, Lätis ja Leedus, aga nüüd ka Ukrainas, kaugele ei purjeta, täiesti elementaarne. 9. mai sümboliseerib veel hullema ajastu algust, mis kubiseb kuritegudest väikerahvaste vastu.
Kui olukord Euroopas oli veel mõnevõrra rahulikum, kannatasime pronkssõduri jalamile kogunevad, lõõtsa tõmbavad ning viina mekkivad nõukanostalgitsejad välja. Keegi ei saagi eitada, et neil on õigus mälestada oma sõjas hukkunud vanemaid, sugulasi ja sõpru. Paraku käib selle juurde üks «aga».
Ehtvenelikul kombel ei saa Surematu polgu taadid, koloraadolindikestega vehkivad seltsimehed ja pilotkasid kuklasse lükkavad noorukid sugugi aru, et eesti rahvas nende vaimustust «võidu» üle ei jaga. Ja ei meeldi ka see harjunud vene refrään: eksisteerib ainult üks «õige» ajalugu ja selle on kirjutanud Venemaa. Kõigil ülejäänuil oleks soovitav maani kummardada ning häbelikult «spasibo» pobiseda. Sellesse mina-pilti ei mahu ju kuidagi mingi imelik rahvas, kes näeb antud päevas räige okupatsiooni algust, arvutuid alandusi ning tagakiusamisi.
Nüüd aga laulev Kõlvart. Venelastele suunatud pöördumises ajab ta Eesti pealinna linnapea kohta (jaa, Tallinn on Eesti Vabariigi pealinn, mitte vene kultuuriruumi vankumatu osa) uskumatut sokki suust välja.
Nõukogude «kangelased» ei kaitsnud Eestis kedagi, ei vabastanud kedagi, vaid taasorjastasid.
Kõigepealt kutsus ta üles hoiduma konfliktide võrdlemisest, mis on täielik jama: mida siin võrrelda. Sõja lõpuga jätkus Eestis 1944 alanud Nõukogude okupatsioon ja kogu lugu.
«9. mail tähistavad miljonid inimesed kannatuse ja kibeduse lõppu – sõja lõppu. 9. mail mälestame kõiki langenuid, mälestame kangelasi, kes kaitsesid ja vabastasid ning tegid kõik, et lõpetada sõjakoledused.»
Laulev Kõlvart võiks teada, et selle viisijupi sõnad on lihtsalt valed: Nõukogude «kangelased» ei kaitsnud Eestis kedagi, ei vabastanud kedagi, vaid taasorjastasid ning sõjakoledusi nad samuti ei lõpetanud. Eesti rahva jaoks koledused alles algasid.
Kõlvart puges teadlikult selle valija ees, kes kiidab heaks Venemaa agressiooni Ukrainas, aga mitte ainult seal, vaid kõik Venemaa agressioonid läbi ajaloo. Tallinna linnapea lihtsalt ei tohiks endale sihukest asja lubada.
Eestlastele esinedes on laulev Mihhail palju vaoshoitum ja meloodilisem, paraku aga on Eesti piisavalt väike selleks, et kahe erineva viisiubina ettekandmine tuleb välja umbes kahe minutiga. Eesti kodanikud on õigustatult vihased. Aga laulev Mihhail ei meeldi ka käremeelsematele venelastele: reetur raisk, müüs kolme euro eest Nõukogude kangelaste au maha, ei tähista väärikalt võitu igasuguste alamrasside ja -rahvaste üle!
Praegu on vaja okupatsiooni ja 9. mai suhtes võtta ühene seisukoht. Ja see seisukoht peab toetuma Eesti riiklusele. Meeldigu see või mitte.
Ja siin jõuame peamiseni: soovides meeldida nii ühele kui teisele poolele, käristab linnapea praegusel niigi keerulisel ajal Eestis lihtsalt ühiskondliku lõhe jõuliselt laiemaks, mis on tõele au andes juba niigi väga suur. Isegi kui Kõlvart mõtles tõsiselt, et kutsub üles sihukesele vaiksele päevale, kukkus tal see erakordselt sitasti välja.
Antud olukord nõuaks tegelikult Keskerakonna vabandust. Aga Keskerakonna esikuna töötav Jüri Ratas veereb vaikselt vurinaga nagu vokk nurgas, nagu ikka, ning tema suust ei kosta ühtki sõna.
Ometi peaks mõistma: praegu on vaja okupatsiooni ja 9. mai suhtes võtta ühene seisukoht. Ja see seisukoht peab toetuma Eesti riiklusele. Meeldigu see või mitte.
Nii et, Jürka, kutsu laulev Mihhail enda juurde korraks kohvile.
Jah, ma tean, et seda ei juhtu, aga unistada võib ikka. Eestis küll mingeid 9. mai pahandusi ei tahaks.