See, et keegi pressiks aastal 2022 tuumanuppu, tundub kõigepealt muidugi halva absurdina. Üks lollpea maailmas aga siiski leidub, kes seda teha võib. Ning see on tegelikult väga võimalik, arvab Juku-Kalle Raid. Sihilikku absurdi, mis toob kaasa masside hoolimatu tapmise on Venemaal varemgi harrastatud. Savi, kes sureb.
Liivi sõja ajal 16. sajandi teisel poolel, ründasid Vene üksused (suurest sõjast ei saa me toonases ja seda enam tänases kontekstis rääkida) Eesti- ja Liivimaad mitu korda, lausa pidevalt. Tänases plaanis siis Eestit. Ainuvalitsejaks oli toona Ivan IV ehk Ivan Julm, nagu teda on kutsutud Eestis või Ivan Groznõi venelastele (siin tähendab omadussõna pigem «pilvist», «ähvardavat», «äikeselist»).
Erakordne julmus
Kes on toonase ajalooga tuttav ning sirvinud kroonikaid, teab väga hästi, et Ivan Julma võitlejad paistsid silma erakordse, täiesti seninähtamatult ilge julmuse ning sadistlikkusega. Pole pikemalt mõtet hakata kirjeldama, kuidas emaüsast lapsi välja tambiti, suguelundeid lömastati, kehaliikmeid küljest lõigati jne. Tähtis on see, et nimetatud sõjapidamisviisid olid läänepoolsetes maades siiski pigem tundmatud ning kandsid endas asiaatlikku pitserit. See on – tapa, aga kindlasti alanda. Alanda kohe nii, et kõik näevad ja kartma hakkavad. Et surm tunduks piinamise kõrval kingitusena.
Huvitaval kombel käitus isevalitseja Ivan täiesti suvaliselt – mingi kindluse all nagu elajas, teisal jälle laskis inimestel rahulikult minna. Niisiis, tujude järgi, ikka nii, et MITTE KEEGI ei oskaks MITTE KUNAGI arvestada, mida tsaar elik issanda jumala kehastus maal järgmiseks ette võtab.
Sõja kolmanda kuu alguses võime aga tõdeda, et Venelaste tänane taktika meenutab järjest enam seda elajalikkust, mida harrastas Ivan Julm.
See iseloomustab Vene «tsivilisatsiooni» (kuidagi ei taha seda sõna ilma jutumäkideta kirjutada, kuna ilma jutumärkideta tähendaks tsivilisatsioon ikkagi kultuuri) tänase päevani.