Liivi sõja ajal 16. sajandi teisel poolel, ründasid Vene üksused (suurest sõjast ei saa me toonases ja seda enam tänases kontekstis rääkida) Eesti- ja Liivimaad mitu korda, lausa pidevalt. Tänases plaanis siis Eestit. Ainuvalitsejaks oli toona Ivan IV ehk Ivan Julm, nagu teda on kutsutud Eestis või Ivan Groznõi venelastele (siin tähendab omadussõna pigem «pilvist», «ähvardavat», «äikeselist»).
Kes on toonase ajalooga tuttav ning sirvinud kroonikaid, teab väga hästi, et Ivan Julma võitlejad paistsid silma erakordse, täiesti seninähtamatult ilge julmuse ning sadistlikkusega. Pole pikemalt mõtet hakata kirjeldama, kuidas emaüsast lapsi välja tambiti, suguelundeid lömastati, kehaliikmeid küljest lõigati jne. Tähtis on see, et nimetatud sõjapidamisviisid olid läänepoolsetes maades siiski pigem tundmatud ning kandsid endas asiaatlikku pitserit. See on – tapa, aga kindlasti alanda. Alanda kohe nii, et kõik näevad ja kartma hakkavad. Et surm tunduks piinamise kõrval kingitusena.
Huvitaval kombel käitus isevalitseja Ivan täiesti suvaliselt – mingi kindluse all nagu elajas, teisal jälle laskis inimestel rahulikult minna. Niisiis, tujude järgi, ikka nii, et MITTE KEEGI ei oskaks MITTE KUNAGI arvestada, mida tsaar elik issanda jumala kehastus maal järgmiseks ette võtab.
Sõja kolmanda kuu alguses võime aga tõdeda, et Venelaste tänane taktika meenutab järjest enam seda elajalikkust, mida harrastas Ivan Julm.
See iseloomustab Vene «tsivilisatsiooni» (kuidagi ei taha seda sõna ilma jutumäkideta kirjutada, kuna ilma jutumärkideta tähendaks tsivilisatsioon ikkagi kultuuri) tänase päevani.
Onu Lenin näiteks (kes Putini arvates Ukraina välja mõtles) pidas ootamatut käitumist, ehmatamist ning justkui selgest taevast langevat julmust väga heaks käitumismudeliks. Kui sa ühiskonnale hirmu nahka ajad, saab sellest lambakari. Väga hea strateegia. Tõsi, vabale inimesele, kes teab, mida õigeks pidada, on hirmu palju keerulisem peale suruda kui himuühiskonnas pidevalt elanud inimkogumile.
Sõja kolmanda kuu alguses võime aga tõdeda, et Venelaste tänane taktika meenutab järjest enam seda elajalikkust, mida harrastas Ivan Julm. Neid pilte genotsiidist oleme kõik näinud. Ometi pole see ukrainlastele – ja ka läänele laiemalt – ajanud peale niivõrd hirmu, kui tekitanud tülgastust viha ning kindlalt soovi mingil ilusal päeval Mutin Punni ja tema loomastanud sõjamasinaga ühele poole saada.
Paistab, et läbirääkimisteks on aeg liiga hiline. Ja kuidas sa räägidki läbi massimõrvariga, ühe pika laua taga, justkui poleks midagi aset leidnud? Normaalne inimene ei taha seda ettegi kujutada.
Seda, et surmavaenlast – nagu Putin läänest mõtleb – metsikustega alla andma ei sunni, taipab suure tõenäosusega ka Putin, ükskõik, mis s---ttta ta kindralid ja luure talle muidu ka kokku ei ajaks. Aga allajäämine ei ole muidugi tsaarile, loe issandale jumalale, kohane.