Mariupoli põgenikud filtreerimislaagritest: tuhandete inimeste jaoks oli ainult üks tualettruum ja kraanikauss

Mariupolist põgenenud inimesed. Foto: EPA/Scanpix

Kuna Mariupol on pärast nädalaid kestnud pommitamist pea täielikult Venemaa kontrolli all, jagavad Lõuna-Ukraina linnast põgenenud inimesed lugusid, kuidas neid enne evakueerimist kitsastes ning räpastes laagrites hoiti, vahendab BBC. 

Suhteliselt turvalisse läänepoolsesse Lvivi linna saabunud Oleksandr ja Olena räägivad lahingute ajal linnas ellu jäämisest. Nende kogemus aga ühest Venemaa niinimetatud filtreerimislaagrist on sama jahmatav. Sellised laagrid loodi väidetavalt väljaspool Mariupolit, et hoida seal tsiviilisikuid enne nende evakueerimist.

Oleksandr ja Olena ütlevad, et sattusid laagrisse, kui üritasid linnast põgeneda. Pärast seda, kui nad olid kõndinud kolm kilomeetrit kodust evakuatsioonipunkti, sõidutati nad Mariupolis linna loodeosas Nikolske külas asuvasse endisesse kooli, põgenikekeskusesse.

«See oli nagu tõeline koonduslaager,» ütleb 49-aastane Oleksandr. Neid keskusi on Ukraina ametiisikud võrrelnud Venemaa sõja ajal Tšetšeenias üles pandud keskustega, kus tuhandeid tšetšeene julmalt üle kuulati ning paljud ka kadusid.

Oleksandrilt ja Olenalt võeti sõrmejäljed, neid pildistati igast küljest ja Vene julgeolekutöötajad kuulasid neid mitu tundi üle. «Nagu vanglas,» ütleb mees. Nad kartsid, et venelased vaatavad nende telefone, mistõttu eemaldasid nad oma seadmetest kõik tõendid Ukrainaga seotud asjade kohta – sealhulgas fotod nende tütrest Ukraina lipu ees.

Neil oli õigus muretseda. Oleksandr ütleb, et Vene julgeolekuametnikud uurisid ülekuulamisel nende seadmetes olevaid fotosid, telefonikõnede ajalugu ja kontaktnumbreid, et leida seoseid ajakirjanike või valitsus- ja sõjaväeametnikega.

«Kui inimest kahtlustati Ukraina natsiks olemises, viidi ta edasiseks uurimiseks või mõrvamiseks Donetskisse,» ütleb Oleksandr, kuigi keegi pole suutnud seda väidet kontrollida. «See oli väga ohtlik ja riskantne. Iga väike kahtlus, väike vastupanu – ja teid võidi viia keldritesse ülekuulamisele ja piinamisele. Kõik kartsid Donetskisse viimist.»

«Paljud tsiviilisikuid täis bussid sõidavad pigem Venemaa kui Ukraina territooriumile»

«Te ei kujuta ette, kui kohutavad tingimused selles filtreerimislaagris olid,» ütleb Olena. Eakad magasid koridorides ilma madratsite ja tekkideta. Ta ütleb, et tuhandete inimeste jaoks oli ainult üks tualettruum ja üks kraanikauss. Peagi hakkas levima ka düsenteeria. «Polnud võimalust pesta. Seal haises äärmiselt kohutavalt.»

Seep ja desinfektsioonivahend said otsa juba teisel päeval ning varsti ka tualettpaber ja hügieenisidemed.

Olenale ja Oleksandrile öeldi pärast ülekuulamist, et neil on luba 148. evakuatsioonibussiga lahkuda, kuid nädal hiljem oli rajatisest lahkunud vaid 20 bussi. Seevastu organiseeriti mitmeid busse Venemaa territooriumile sõitmiseks. «Meil ei olnud valikut – kas vägisi Venemaale küüditatud saada või eraautojuhtiga riskida,» räägib Olena.

See on dilemma, mida Mariupoli linnapea Vadõm Boitšenko tunnistab. «Paljud tsiviilisikuid täis bussid sõidavad pigem Venemaa kui Ukraina territooriumile,» ütles ta BBC-le telefoni teel. «Sõja algusest peale ei lubanud [venelased] ühelgi viisil tsiviilelanikke evakueerida. See on otsene sõjaline käsk tappa tsiviilisikuid,» väitis ta.

Oleksandri ja Olena autojuhil õnnestus nad toimetada filtreerimislaagrist Venemaa okupeeritud Berdjanski linna – läbi põldude, pinnasteede, kitsaste radade kõigi kontrollpunktide tagant, kuna neil polnud nende läbimiseks vajalikke dokumente.

«Filtreerimislaagrist pääseb ainult nende riskantsete kohalike erajuhtidega,» ütleb Oleksandr, sest tema sõnul ei tea kunagi, millise juhi otsa võid sattuda. «Õnneks on nende hulgas ka häid inimesi.»